rootslasest ajakirjanik oli veel ilgelt tige selle peale, et me ei andnud talle ühtegi sekundit materjali enne oma eetrit. Ütles mulle, et teil on siin endiselt kommunistlik kord. Ma vastasin, et vastupidi, sõber, see on kapitalism.
Tagantjärele on tragikoomilised igasugused tehnilised apsakad, mida ikka juhtub. Näiteks oleme teinud Otepääl intervjuu, kus helirežissöör seisis tähtsa näoga, mikrofon käes, aga juhtme otsa oli kaamera külge ühendamise asemel endale taskusse unustanud ja me oleme seetõttu Otepääle tagasi sõitnud.
Meil on „Pealtnägijas“ hästi tore meeskond ja sellist meeskonnasisest nalja ja situatsioonikoomikat on hästi palju, aga ega esinejatega eriti palju naljakaid lugusid juhtu. Peab tegelema inimeste muredega, väga harva on häid uudiseid. Elumahlad on palju naturaalsemad kui pealtpoolt paistab. Pigem on see nagu mingi kiirabihaigla traumapunkti meeleolu. Sõnumitooja tapmine on olnud ju aegade algusest hästi järeleproovitud võte. Näiteks täna ma sain sms-i: „Te olete kõige alatum ja vastikum inimene, keda ma näinud olen.“ Üks väga suur võime selles ametis püsida on võime unustada. Pahatihti need asjad, mida siin näeb, on niivõrd muserdavad, et peab jääma niisuguseks kliiniliseks, suure südamega läbi tunnetama, aga mitte endasse võtma.
Eakam džentelmen teeb ukse lahti aluspükste väel ja püstol käes.
Loomulikult me saame ka palju positiivset tagasisidet, meile saadetakse kringleid ja mulle on toodud käpikuid ja sokke. Inimesed ikka kiidavad ka.
Aga tõde on see, et eestlane teeb häält siis, kui on väga paha olla, kui midagi on valesti. Lõviosa meile saabuvast tagasisidest on ikka kriitiline.
Kõige teravmeelsem solvang, mis mulle meenub, oli aastate eest, kui mulle saadeti ümbriku sees üks surnud kärbes kaaskirjaga, et ma olevat sama selgrootu kui see kärbes.
Üks legendaarsemaid sekeldusi juhtus Hispaanias. Meid rööviti seal nii paljaks, et mina tulin tagasi, kamm ja akulaadija taskus. See oli 90ndatel, kui Marbella oli eestlaste jaoks selline poolligipääsmatu mütoloogiline koht, kus Eesti kriminaalid armastasid redutada. Me olime esimene võttegrupp, kes sinna kohale läks. Saime seal hea klapi kohaliku politseiga ja tegime helis isegi intervjuu legendaarse lindprii Imre Arakasega ja meil läks seal väga hästi. Oli viimane päev ja intervjuud olid meil juba kõik tehtud. Olime kusagil äärelinnas tühjal tänaval ja salvestasime selgrootu kui see taustaplaaniks ühte kortermajade kompleksi. Auto oli pargitud meist 50 meetri kaugusele ja seisime seljaga auto poole. Selle aja jooksul käidi meil autos sees ja viidi minema kogu salvestatud materjal, kõik kassetid, kõik minu asjad ja dokumendid.
Te olete sama selgrootu kui see kärbes.
Alles jäid ainult kaamera, millega me parasjagu tööd tegime ja seal sees olnud kassett. Järgmisel hommikul oli meil Tallinnasse tagasilend. Järelejäänud poole päeva ja järgmise hommiku jooksul püüdsime allesjäänud kasseti 35-le minutile taastada sellest materjalist nii palju kui võimalik. Käisime uuesti politseis ja tegime uusi võtteid. Nagu operaator mulle hiljem ütles, oleks enamikul inimestel sellises olukorras lihtsalt juhe kokku jooksnud. See oli tõesti dramaatiline situatsioon: meil oli meeletult hea materjal, mis kõik läks vett vedama. Intriigi lisas tookord veel see, et kuna me ajasime kriminaalide jälgi ja olime allilma meestega kohtunud ja politseis käinud, siis oli selline versioon, et kas see oli ikka juhus. Kindlasti need materjalid pakkusid seal allilma tegelastele huvi. Me ei tea seda siiani, aga mingid jutud hiljem liikusid, et allilma tegelased rääkinud, et kui palju me oleksime nõus maksma juhul, kui me selle materjali tagasi saaksime.
„Pealtnägija“ saatejuhid Mihkel Kärmas ja Vahur Kersna. Aasta oli siis 2006.
Kuna kaameramehel jäid dokumendid alles, siis tema sõitis järgmisel hommikul Tallinnasse, mina sõitsin Marbellast Madriidi, kus Eesti saatkonna abiga sain tagasipöördumistunnistuse ja naasin veebruarikuus Tallinnasse kampsuni väel, kaks kätt taskus. Hiljem tehti Hispaanias minu krediitkaardiga mingeid väikesi tehinguid, kätte muidugi kedagi ei saadud.
Läksime surmamõistetutega lugu tegema.
Ühest Ameerika reisist on ka väga eredad mälestused. San Francisco lähistel on legendaarne San Quentini vangla, kus istuvad kaks eesti surmamõistetut Peeter Sakarias ja Tauno Vaidla. Läksime kokkulepitud päeva hommikul kell üheksa kohale, kus meile pidi vastu tulema vangla pressiesindaja. Väravas öeldi, et mees on kohale tulnud ja viibib territooriumil, aga me oodaku. Me siis ootasime poolt tundi, kolmveerand tundi. Ma juba helistasin Eestisse tagasi ja palusin uurida, kus mõistetutega lugu see pressiesindaja on, sest seal koha peal keegi toru ei võtnud. Eestiga oli ajavahe ka 10 tundi. Täitsa jama oli juba majas, meie olime kohal, aga keda polnud, oli suhtekorraldaja. Siis see vend ilmus umbes tunnise hilinemisega välja ja teatas, et tal on 45 minutit meie jaoks aega. Ma ütlesin talle, et no kuule, ma olen sõitnud 15000 kilomeetrit ja sa tuled teatad, et sul on aega 45 minutit! Siis oligi nii, et salvestasime temaga koos 45 minutit ja seejärel ta ütles, et hea küll, oodaku me siis tund aega ja pani meid vangla territooriumil olevasse külastajate kohvikusse istuma. Ootasime tunni, ootasime kaks, ootasime tundi kolmandatki ja siis tuli see pikka kasvu mustanahaline suhtekorraldaja lõunalauast täissöönuna, röhitses rahulolevalt ega öelnud midagi vabanduseks, et ta kolm tundi hiljaks oli jäänud. Istusime tema autosse, sõitsime ringi, tegime võtteid. Ta oli väga professionaalne, ütles, et pangu me oma kaamera sinna, sealt on hea rakurss ja tõepoolest nii ka oli. Seda, mida ta tegi, oskas ta suurepäraselt. Aga ta ei suutnud lõpuni aru saada, kes me oleme ja kust me tuleme. Seal territooriumil ringi liikudes ikka inimesed küsisid, et kes need mehed on ja ta vastas, et me oleme Leedust ja siis ta arvas, et me oleme riigist nimega Astoria. Selline oli siis tema arusaam geograafiast.
„Pealtnägija“ saatejuht Mihkel Kärmas intervjuud tegemas. Operaator on Pelle Vellevoog ja helirežissöör Henn Liiva. Aasta oli siis 2003.
Urmas Vaino
Urmas Vaino tuli ETV-sse tööle 2008. aasta jaanuaris. Kolm hooaega juhtis ta meelelahutuslikku „Erisaadet“. Tema tuntumad saated on „Suvehommik“, „Tähelaev“, „Sadam otsib meremeest“. 2009. aasta augustist on ta koos Katrin Viirpaluga „Terevisiooni“ saatejuht.
Elis Aunaste ja Urmas Vaino „Suvehommikut“ tegemas. Aasta oli siis 2008.
2008. a tegime koos Elis Aunastega esimest „Suvehommikut“. Oli Pekingi olümpiamängude aasta ja meil tuli idee õpetada inimestele hiina keelt, aga ise me seda muidugi ei osanud ega oska siiamaani. Valisime välja fraase, mis olid kas olümpiaga seotud või muidu viisakusavaldused. Näiteks „Andke mulle palun olümpia ajal nunnutamiseks üks panda“ või „See koeraliha on väga maitsev“.
„Erisaate“ vaimukas trio: Johannes Naan, Urmas Vaino ja Contra. Aasta oli siis 2008.
Ma arvan, et see oli üsna tore, kuidas me püüdsime vahendada suure Hiina rahva mandariinikeelt eesti televaatajatele. Meil oli häälduskombinatsioon paberi peale kirjutatud, oli tehtud ka paariminutiline koolitus, mismoodi see hääldus peaks olema. Tõenäoliselt heal hiina keele valdajal oleks olnud tükk tegemist, et mõista, millest me räägime. Aga seetõttu ma oskan nüüd hiinlastele öelda ni hao, tere!
2009 tegime saadet „Sadam otsib meremeest“. Vaatamata põhjalikule ettevalmistusele pakkusid salvestused
