peale hipodroomi kusagil eriti olnud. Olime Tallinna lähedalt siiski kusagilt külast leidnud mingi hobusemehe ja kokku leppinud, et saame kokku kolmanda kuuse juures.
Aeg läheb, kuid hobusemeest ei kusagil. Assistent Tiina Kolk sõitis siis talu juurde, kuid ei tulnud ega tulnud tagasi. Lõpuks oli ta kuidagimoodi saanud helistada ja keegi tuli meile ütlema, et me peame ootama, kuni ta teise hobuse muretseb. Siis leitigi üks metsavaht kusagilt Pirita kandist, kes tuli uue hobusega. Mis oli siis meie hobusega juhtunud? Nagu öeldakse, hobune oli jooma hakanud. Peremees oli käinud eelmisel õhtul naabrite juures siga tapmas ja eks nad tapnud seda siga viinaga – mees ei võtnud järgmisel hommikul üldse jalgu alla. Perenaine ütles, et see on nii äge hobune ja tema ei tule sellega välja.
1982. aastal lavastuse „Kuulsuse narrid“ salvestustel juhtus ka igasuguseid asju. Meil oli vaja salvestada Jaan Tatika maja plahvatust. Vanal Lasnamäel oli üks lammutamisele minev rajoon ja seal me saime salvestada põlevaid tukke ja kõike seda, mis plahvatusest järele jäi. Selleks vaadati välja maja, mis oli teistest eemal ja pandi põlema. Tuletõrjujad ise olid juures ja valmis seatud, käis kontrollisid, et tuli laiali ei läheks.
Kaamerad olid valmis seatud, käis ilge kõmakas ja maja maketti ei olnud enam.
Aga meil oli vaja salvestada ka plahvatust – seda, kuidas maja õhku lendab. Plahvatust me seal korraldada ei saanud. Kunstnik Liina Pihlak tegi täpse majamaketi ja Tallinnfilmist oli tellitud pürotehnik, kes pidi maketi õhku laskma.
Kaamerad olid kõik valmis seatud, käis ilge kõmakas ja seda maketti enam ei olnud. Kui pildi pealt vaatasime, siis oli maja ja seejärel must auk ja mitte mingisugust vahepealset värki ei olnud.
Pürotehnik pani niisuguse kõva laengu, et see makett lendas tuletikusuurusteks tükkideks. Aga ilma nende kaadriteta ei saanud lavastust teha. Näitasime siis seda õhkamist nii aeg luubis kui võimalik, siis olid näha mingisugused tulesähvatused ja väikeste tükikeste lendamine. Panime dramaatilise muusika alla ja käis küll.
Enn Vetemaa „Püha Susanna ehk Meistrite kooli“ salvestasime 1984. aastal suvisel Eestimaal. Saaremaa võtteperiood kestis terve kuu, vahepeal olid mõned puhkepäevad, kus sõitsime natuke mööda saart ringi ka. Selles toredas näitlejate seltskonnas olid Salme Reek, Jüri Krjukov, Urmas Kibuspuu, Ita Ever, Aarne Üksküla, Elle Kull jt.
„Kuulsuse narrid“ Salomon Vesipruul – Jüri Krjukov. Aasta oli siis 1982.
Salme Reek oli tuntud selle poolest, et ta ei sallinud küüslauguhaisu. Meie seltskond aga armastas küüslauku süüa. Me ei tahtnud muidu seda süüa, aga kuna kaks vaba päeva oli ees, siis mõtlesime, et teeme küüslaugutoitu, väga hea värk. Järgmisel päeval pidime bussiga sõitma minema ja nii, kui Salme Reek bussi astus, kraaksatas ta, et kes on küüslauku söönud.
„Püha Susanna ehk meistrite kool“, Jüri Krjukov, Ita Ever ja Urmas Kibuspuu. Aasta oli siis 1983.
Salme oli üldse selline vahva. „Püha Susanna“ osad võtted olid meil kusagil Aegviidu kandis. Põhinäitlejad elasid seal, aga need, kellel olid väiksemad rollid, toodi Tallinnast bussiga kohale. Salme oli üks neist. Ta tuli hommikul kell kaheksa bussiga kohale. Ma elasin ühes majas Krjukovi ja Kibuspuuga. Nemad kõik magasid alles, kuna me olime õhtul kaua üleval olnud. Salme astus uksest sisse, värske nagu kevadine lilleke, ja hüüdis: „ Poisid, lähme lilli korjama!“ Niikaua ta siis hõiskas, kuni need ajasid ennast üles ja läksid aasale Salmega lilli noppima.
1982. aastal salvestasime telefilmi „Musta katuse all“. See oli aeg, kui toiduga oli kitsas ja mitte midagi ei olnud poest saada. Ago-Endrik Kergel oli aga niisugune kiiks, et singid ja toidud pidid olema ehtsad ja peolaud pidi olema rikkalikult kaetud. Seal oli selline stseen, kus Lea ema aidas pidid singid rippuma. Ita Ever mängis Lea ema. Ta läks aita ja kiljatas: „Issand Jumal! Mis õnn see on!“ See ehtsa maasingi lõhn, et see on päris – see lõi sel ajal täiesti rivist välja. Eks me kusagilt kolhoosist olime siis selle singi välja ajanud.
Banaani sai ainult haruharva ja siis oli ka õudne taplus poes.
Teine selline söömisega seotud lugu meenub aasta varasemast „Pisuhänna“ lavastusest, kus lõpus on selline stseen, et kõik on õnnelikud ja omavahel kokku leppinud ja peaksid nagu šampust jooma. Aga Ago-Endrikul oli kindel soov, et seal peavad olema banaanid, ananassid ja mis kõik veel. Banaani sai ainult haruharva, tutvuse korral ja siis oli ka õudne taplus poes. Siis läks Elle Kull või keegi teine Ago-Endriku tuttavatest Soome, ta pidi sealt ostma banaanid ja ananassi. Kuid oli vaja luba, et saaks selle tollist läbi tuua. Seda stseeni sai ETV stuudios salvestada ainult ühe korra, sest rohkem neid puuvilju kusagilt võtta polnud. Mõtlesime režissöör Terje Põderiga, et kui salvestus on lõppenud, läheme kiiresti režiipuldist alla stuudiosse, saame ka maitsta. Aga kui meie korruse võrra alla jõudsime, polnud seal enam puuviljadest lõhnagi, sest see oli kõikide jaoks niisugune delikatess ja haruldane asi.
1980-ndate alguses tegime „Telekooli“ ja seda juhtis väljastpoolt telemaja keegi õppejõud. Mõnel inimesel hakkab närveerides nägu higistama. Enne on küll puuderdatud, aga see ei loe.
Legendaarne telelavastus „Pisuhänd“. Matilde – Anne Paluver, Ludvig Sander – Jüri Krjukov, Vestmann – Aarne Üksküla, Tiit Piibeleht – Urmas Kibuspuu, Laura – Elle Kull, toateenija – Salme Reek, sekretär – Kalju Orro. Aasta oli siis 1984.
Vaatasime, et mees räägib ja higinired voolavad mööda nägu, aga on otsesaade, mida teha. Mõtlesime siis välja, et näitame mingit fotot saatejuhi plaani asemel. Ats Joorits, kes oli administraator, pidi minema, käpuli maas, saatejuhi juurde, kuna üle tema oli vaja näidata mingit kaameraplaani. Ats läks käpuli, tupsutas mehel puudriga näo kuivaks ja roomas siis tagasi.
Teletöö pole ju kaheksast viieni, salvestati siis, kui stuudio vaba oli. Ave Kumpase laululastega saadet tehes anti meile sageli salvestuse aeg, mis võis lõppeda ka õhtul kella üheteistkümne ajal vaatamata sellele, et seal olid viieaastased lapsed. Selleks, et pilt oleks muinasjutulisem, kasutasime salvestusel lavastuslikke elemente ja spetsefekte. Kell oli juba kümme läbi, ühe loo olime ära teinud, tahtsime teist salvestama hakata, aga üks laps oli kadunud. No täitsa paanika läks lahti, me otsisime ikka hullult taga. Dekoratsiooniks oli meil stuudios vana riidekapp. äkki keegi tõmbas selle ukse lahti: laps oligi pugenud riidekappi ja magas kõige sügavamat und.
Režissöör Karin Nurm lavastuses „Buratino tegutseb jälle“ nimitegelast Buratinot – Priit Võigemasti juhendamas. Aasta oli siis 2005.
Mati Talvik
Televisiooni Grand Old Man Mati Talvik on ETV ekraanil olnud juba üle 40 aasta. Kauem kui keegi teine. Ise peab ta end meelelahutajaks. Nende pikkade aastate jooksul on ta jõudnud teha peaaegu kõike: noortesaateid, meelelahutust, uudiseid, propagandaja ühiskonnaelusaateid ning põnevaid ajaloolisi sarju. Tema viimane, 2007. aastal alustatud sari „Eesti aja lood“ on toonud mehele Kuldmikrofoni ja Kaitseliidu eriteenete medali.
Esimesed saated tegin juba 1967. aastal. See oli ikka päris keeruline küll: film jooksis eetrisse Tallinnast, ise olin Nõo erikeskkoolis, ajasin õpetajatega juttu ja pidin oma teksti, mille koopia järgi oli film kokku
