target="_blank" rel="nofollow" href="#b00000189.jpg"/>Urmas Ott oli tuntud oma ehmatavate küsimuste poolest. Aasta oli siis 1993.
Kanalisatsioonikaevude restid läksid aga umbe ja siis oli poole meetri jagu vett koos selle kõntsaga. Aga kohe – kohe tulevad lugupeetud muusikud. Mida teha? Tiina ei olnud kade, haaras luua pihku ja kukkus seda solki ära uhama. Ja siis tuli valgetes ülikondades muusikute seltskond koos Arbo Valdmaga, kes tahtis välismaalastele tutvustada režissööri. Tiinat nähes ta kangestus. Lugupeetud režissöör, seelikusaba vöö vahele keeratud, paljad jalad sopases vees, vehib luuaga – see oli niisugune vägev vaatepilt. Aga sopp sai ära ja lugu salvestati ja kõik oli korras.
Sügaval nõukogude ajal, kui Jaak Joala oli veel noor laulja, oli välismaal see jube mood, et meestel olid pikad juuksed. Tiina Park, kes oli siis Tiina Alla, tegi ühte magasinitüüpi saadet. Seal oli üks lõik, kus ta tutvustas mingit välismaa ansamblit. Meil muidugi liikuvat pilti ei olnud ja seda tuli illustreerida fotoga. Peatoimetaja oli sel ajal Robert Vaidlo, kes vaatas neid pilte ja ütles, et mis jama, mis karvased, tooge nad siia, lõigake juuksed maha ja siis pange nad saatesse. Tema ei teadnud, et mingi väljamaa ansambel, mõtles, et kohalikud karvased. Ja keelaski ära selle lõigu.
Lükkasin Jaak Joala lokid kukla taha ja panin juukseklambritega kinni, et neid näha ei oleks.
Mul olid Joala ja teiste pikajuukseliste lauljate tarvis juukseklambrid alati taskus. Enne salvestuse algust läksin Joala juurde, lükkasin need lokid talle kukla taha ja panin juukseklambritega kinni. Kaadris oli tähtis ju eestplaan.
Sarja „Pehmed ja karvased“ tegemisel juhtub igal salvestuse päeval mingi inside joke. Ühte nukku teeb kaks inimest. Üks mängib nukuga ja loeb teksti, teine on temaga koos laua all ja mängib käsi. Tekstid on riputatud laua alla ja ka monitorid on laua all. Seal peab väga hea koordinatsioon olema, et teleka järgi aru saada, kuhu poole liikuda. Tegime mingit talgute stseeni, kus üks nukk rääkis hundiga ja pidi suppi jagama. Tal oli kulp käes ja sellega ta vehkis ning need käed lõid hundile sihukese obaduse, et hundil lendas silm peast välja.
„Pehmetes ja karvastes“ on ka nii, et üks näitleja teeb erinevaid rolle. Näiteks Tiit Sukk teeb Mart Laari ja Andrus Ansipit. Vahel stsenarist kirjutab nende tegelaskujude omavahelisi dialooge. Näitlejad on ikka väga profid, nad teevad iseendaga dialooge. Vahel on ka nii, et mõni unustab ära, keda ta mängib ja hakkab teise tegelase häälega rääkima. Siis läheb tükk aega, enne kui keegi taipab, mis on juhtunud.
Ühel aastal tegime „Laulukarusselli“, kus saatejuhtideks olid tuntud ekraaninäod: Vahur Kersna, Maire Aunaste, Urmas Ott, Reet Oja.
Urmas Ott tegi lastega intervjuud oma tavalises stiilis. Poiss laulis, et jänes ostis endale uisud ja uisutas. Ott läks pärast laulmist tema juurde ja küsis väga otiliku küsimuse: "Mis sa arvad, kust jänes endale uiskude ostmiseks raha sai?" Poiss ehmatas nii ära, et tükk aega ei öelnud midagi. Siis vastas, et ta ei tea.
Kui Maire Aunaste saadet tegi, oli ta lastega hästi kena, õppis kõigi nende nimed selgeks ja rääkis lastega enne salvestust. Kui aga salvestus algas, hakkas üks väike tüdruk, kellega ta rääkima pidi, järsku nutma. Ja Maire pidi ka ise äärepealt nutma hakkama. Ta küsis: „Kuidas see niimoodi on, et selle hirmsa Otiga ei hakanud ükski laps nutma, aga minuga hakkas?" Need staaridest saatejuhid olid hästi toredad.
„Pehmed ja karvased“: Hunt – Tõnu Oja ja Eesti Taat – Hardi Volmer. Aasta oli siis 2009.
Väike-Päkk – Arvo Kukumägi „Päkapikula“ lavastuses. Aasta oli siis 1980.
Näitlejate grimeerimisega on ka igasuguseid lugusid juhtunud. 1980. aasta aastavahetuseks tegime etendust „Päkapikula“. Seal oli päkapikkudele vaja teha plastilist grimmi, grimeerijad olid materjalid Mosfilmist välja ajanud ja ühele näitlejale grimmi tegemine võttis aega kaks tundi. Seda grimmi pandi kihthaaval ja iga kiht pidi eelnevalt kuivama Seetõttu pidi näitleja juba hommikul kell seitse kohal olema. Aga näitlejad ei ole hommikused inimesed.
Arvo Kukumägi oli üks päkapikkudest. Ta tuli varahommikul kohale, istus grimmitooli, aga seal hea soe, õrnad naisekäed toimetasid ta näo kallal ja ta jäi magama. Kui see grimm valmis sai, siis grimeerija ütles, et Kuku, ärka üles. Ta tegi silmad lahti ja ehmatas kohutavalt ära, kui nägi, et mis temaga juhtunud oli: peeglist vaatas vastu krimpsus, kortsus jubedik. Kukumägi lõi endale kõik oma kümme küünt näkku ja tõmbas kogu selle tundide pikkuse töö näolt maha. See oli talle nii kohutav ehmatus, meie jaoks aga täielik katastroof, sest näitlejate ajad olid nii piiratud ja talle tuli otsast peale uut grimmi tegema hakata.
Kukumägi tegi silmad lahti ja ehmatas, mis on juhtunud.
„Härra Lapsti lasteteatris“ tegime ühte kuningakoja lugu, kus Kersti Kreismann mängis õuedaami. Talle tehti ka väga suur grimm: kleebiti eriline nina, huuled olid ka eriliselt maalitud või kleebitud. Näitlejaid oli seal grimmitoas rohkem. Korraga keegi hüüdis: „Hiir!“ Kersti kargas tooli peale püsti, suurest ehmatusest reageeris ta nii, et nägu lagunes laiali. Mingi väike loom võib graafikusse tunnise põntsu panna.
Üheks aastavahetuseks tegime etenduse „12 kuud“ ainetel muusikasaadet. Seal oli üks selline stseen, et vaene laps pidi minema talvel metsa ja korjama sealt maasikaid. Randvere kandis leidsimegi sobiliku metsa, kus pimedal ajal salvestasime. Dramaatilisuse lisamiseks oli vaja ka tuult. Aga kust seda võtta? Tellisime Tallinnfilmist tuulemasina. Nemad kasutasid tuule tegemiseks lendamisvõimetut lennukit. See veeti auto järel kohale ja kui mootor käima pandi, siis tekkis kohe päris torm. Mul oli seal metsas suur kasukas seljas ja sellele lõi ikka niisuguse tuule alla, et läksin kohe viuhti raba poole. Aga sel ajal oli see piiritsoon. Natuke saime töötada, siis ilmus piirivalve. Neile oli signaal tulnud, et mingi lennuk on metsas ega tea, kuhu kavatseb minna. Läks ikka tükk aega, kuni nad veendusid, et see lennuk õhku ei tõusegi.
Käsi lõi hundile sihukese obaduse, et hundil lendas silm peast välja.
Nende piiritsoonis tegemistega oli üldse nii, et tuli tellida luba, kus kõik inimesed olid kirjas ja mis kellast, mis kellani, mida tehakse. Aga vahel oli vaja eksprompt midagi teha, luba ei olnud, tuli loota, et ehk ei jää vahele. Aga enamasti ikka piirivalve tuli kohale, mis neil päevasel ajal teha oli. Administraatorid olid tavaliselt noored naised, saatsime kellegi nendest kohale piirivalvuritega rääkima. Olime valmis kordonisse kas või kartuleid koorima minema, peaasi, et meid minema ei aeta. Enamasti läks õnneks.
Ükskord on meid ka hanguga ära aetud. See oli niisugune kurb arusaamatus. Läksime ühest maakoolist lugu tegema ja oli üks tore poiss, kelle kooliteed me tahtsime näidata. Oli kuldne sügisene aeg, Lõuna-Eesti küngaste vahel avanesid maalilised vaatepildid. Sõitsime poisi koduni välja ja käskisime tal seal veidi oodata, kuni me operaatoriga natuke edasi oleme sõitnud, et siis eemalt tema tulekut filmida. Niipea, kui me autost välja saime, tuli üks mees, vahkvihane, hang käes, ja ähvardas meid, et kes teid lubas siia tulla, kas te saate minema! Pärast tuli välja, et seal majas oli juhtunud õnnetus, see oli hiljuti põlenud ja mees mõtles, et nüüd tulevad kaameratega nende häda ja viletsust näitama. Ei aidanud ka rääkimine, läksime lihtsalt minema ja jäi see koolitee natuke lühemaks.
„Kuulsuse narrid“ Jaan Tatikas – Urmas Kibuspuu. Aasta oli siis 1982.
