palju infot me praegu pressime kokku „Eesti aja lugude“ 27-sse minutisse – need on lausa väiksed filmikesed.
Eks see teletegemine ole praegu loominguline – tööstuslik. Varem oli see tunduvalt kollegiaalsem. Inimestel oli rohkem aega, istuti kohvikus, kus käis tõeline elu: mõni tegi seal saadet, Valdo Pant kirjutas teksti, Hardi Tiidus mängis sõpradega malet. Ka üleval fuajees olid malelauad. Nüüd ei olegi enam sellist koosolemise kohta.
„Palav puder“. Astra Podelski – Trass, saatejuht Mati Talvik, Aili Ader-Ninnas. Aasta oli siis 1974.
Ka teistes telejaamades käib nii intensiivne tootmine, operaator läheb välja nagu jõulupuu, tal ripub kõik küljes: valgus, mikrofonid, kaamera ja mis kõik veel. Vahel esitab ta ka ise küsimusi, pärast diktor loeb üle. Vanasti peeti normaalseks, kui valmib üks suur 1 -1,5-tunnine saade kord kuus. See oli enneolematu, kui Valdo Pant tegi „Täna 25 aastat tagasi“ korra nädalas. Aga ta läks oma pealkirja ohvriks: ta pidi tegema just sellel päeval saadet, millal lahingud olid olnud. See täna sai määravaks. Kui midagi oli kolm päeva järjest, siis pidi kolm päeva järjest saadet tegema.
„Vaatevinkli kokaklubi“. Mati Talvik, Uno Laht, Märt Müür, Esko Tasa, Jaan Tuvike, Aarne Rannamäe, Uno-Georg Maasikas. Aasta oli siis 1987.
Fakt oli see, et televisiooni võttegrupi saabumisel ükskõik millisesse Eestimaa nurka ja mida kaugemale, seda uhkem, oli vastuvõtt selline, nagu oleks toimunud mõni tohutu sündmus. Lauad olid nagu äkked lookas ja võtteks anti päris palju aega, ikka paarkolm päeva.
Praktikas nägi see välja niimoodi: saabumine, härradega istumine. Väike pidu, hõlma all olid kohale toodud kohaliku lihakombinaadi parimad tooted. Järgmisel päeval parandati pead ja siis tasapisi hakati tegema. Järelejäänud kahe päevaga kuue loo ärategemine polnud üldse mingi küsimus.
Väga palju juhtub igasuguseid lugusid komandeeringutes. Võttegrupi kõige ustavam kaaslane on autojuht. Me töötame temaga erinevas tsüklis: sel ajal, kui meie salvestame, tema puhkab ja vastupidi.
Sõitsime ükskord suure telebussi „Hiina Ikarusiga“ Võrust Tallinnasse. Ilm keeras nii õudseks, oli selline paks udu, et mitte midagi polnud näha. Tahtsime kusagil Laeva kandis väikest metsapeatust teha. Juht keeras selleks, et bussile otsa ei sõidetaks, metsavaheteele. Tegime peatuse ära ja jätkasime sõitu, bussis käis lõbus jutt.
Siis äkki nägin aknast jälle Tähtvere tulesid paistmas ja selgus, et me olime selle uduga otsa ümber keeranud ja sõitsime Tartusse tagasi. Mõtlesime, et kas jääme nüüd Tartusse või sõidame edasi, aga siis ikka sõitsime Tallinnasse ja jõudsime hommikuks kohale, enam muidugi mingeid peatusi ei tehtud.
Selgus, et olime selle uduga otsa ümber keeranud ja sõitsime Tartu poole tagasi.
Eks vanasti võeti vahel komandeeringutes ikka viina ka. Tegime „Vaatevinklit“ ja mul oli vaja Valgas ühe künka otsas teha väike monoloog otse kaamerasse. Omaarust oli kõik korras, artikuleeritud kõne ja puha. Operaator Peep Kasesalu ütles mulle, et kuule, Mati, nii ikka ei saa. Ma küsisin, mis viga on. Tema vastu, et ei, sa räägid korralikult, aga sa õõtsud niimoodi õrnalt küljelt küljele, katsu seista paigal. Ei tulnud välja. Siis pakkus, et kuule, ma kõigun koos sinuga. Kõik oli korras, ainult et silmapiir kõikus ka.
Teletöö võib vahel ka päris ohtlik olla. Ma olen märganud, et operaatorid kaotavad töötades ohutunde ära, nad lähevad rakursiga nii kaasa, et seavad aeg-ajalt oma elu ohtu, lähevad näiteks maanteele liiga keskele. Kõige markantsem lugu juhtus kusagil 1960-ndate keskpaigas, kui mina ei olnud veel televisiooni tulnudki. Operaator Kaljo Jõekalda (Kristjan Jõekalda isa) filmis Eesti Elektrijaama 200meetrise korstna otsas ja muudkui taganes ja taganes, niikaua kui ei olnud enam kuhugi taganeda, selja taga oli ainult õhk. Teised hoidsid hinge kinni ega julenud ka väga äkki talle hüüda, et järsku ehmatades astub sammu ja kukubki alla. Siis assistent vaikselt hiilis lähemale ja pani talle käe selja taha ja ta rabati kinni nagu suitsiidikandidaat.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
