õnnetu hinge pärast hirmul?” Mõned peavad ühte või teise linna pääsema, aga immigrandiõpet saamata oleks neil peaaegu võimatu seda ilma läbitungi sooritamata teha. Meie piirid olid tihedalt valvatud. Kui meeleheitel uustulnukad äärealadel kattumispaika sattusid, oli kirjutamata seadus, et nad jäid selle linna või mis tahes piirikontrolli kätte, kes neid esimesena kohtas, ja seega viidi nad esmalt mereäärsetesse laagritesse. Kui löödud olid need, kes sattusid Ul Qoma jahil hoopis Besźi!
„Ükskõik,” ütles Taskin. „Ja kõik muu. Sõbralikud vastuvõtud. Nad ei jäta ärikohtumisi ja muud sellist pooleli nagu varem.”
„Hooravad jänkidollari nimel.”
„Ära vingu. Kui nad jänkidollari siia suudavad meelitada, siis pole mul selle vastu midagi. Aga sinu pärast nad tormama ei hakka, ükskõik kes surnud on. Kas keegi on surnud?”
Corwil ei kulunud kaua aega selle leidmiseks, mille jahile ma olin ta saatnud. Ta tuli sama päeva teises pooles kaustaga minu kabinetti.
„Ma sain just Ul Qomast faksi,” ütles ta. „Ajasin jälgi. See ei olnudki nii raske, kui tead, kust alustada. Meil oli õigus.”
Seal ta oligi, meie ohver – tema toimik, tema foto, meie surimask ning äkitselt üsna rabavad fotod temast elusana, mustvalged ja siin-seal faksi poolt moonutatud kaadrid, kuid seal oli meie surnud naine, kes naeratas ja suitsetas sigaretti ja tema suu oli poole sõna pealt paokile jäänud. Meie kritseldatud märkmed, teda puudutavad üksikasjad, osa hinnangulised ja teised punasega kirjutatud, ilma kõhklevate küsimärkideta, faktid tema kohta – ja mitmete väljamõeldud nimede all tema pärisnimi.
6. peatükk
„Mahalia Geary.”
Ümber laua (antiikne, kes võinukski selles kahelda?) oli nelikümmend kaks inimest ja mina. Need nelikümmend kaks istusid, kaustad laual nende ees. Mina seisin. Kaks ruumi nurkades istuvat masinakirjutajat tegid oma tööd. Ma nägin laual mikrofone ja siinsamas kõrval istusid tõlgid.
„Mahalia Geary. Ta oli kahekümne nelja aastane. Ameeriklanna. Daamid ja härrad, kogu selle info hankis minu kaastöötaja, konstaabel Corwi. Kogu see info on minu saadetud paberites.” Kõik ei lugenud neid. Osa ei olnud kausta avanud.
„Ameeriklanna?” küsis keegi.
Ma ei tundnud kõiki kahtekümmend ühte Besźi esindajat ära. Mõned küll. Shura Katrinya, mustvalgeks triibutatud range soenguga keskealine naine nagu filmiakadeemik, portfellita minister, lugupeetud, kuid tema aeg oli möödas. Sotsiaaldemokraat Mikhel Buric, ametlikult opositsioonis, noor, võimekas, piisavalt ambitsioonikas, et kuuluda rohkem kui ühte komiteesse (julgeolek, kaubandus, kunst). Major Yorj Syedr, Rahvuslaste Bloki juht – see oli paremäärmuslik rühmitus, kellega peaminister Gayardicz vastuolulisel moel koalitsioonis koostööd tegi, hoolimata Syedri mitte pelgalt riiukuke, vaid ka ebakompetentse mehe mainest. Yavid Nyisemu, Gayardiczi valitsuse kultuuriminister ja komitee eesistuja. Teised näod olid tuttavad ja pingutades oleksid ka nimed meelde tulnud. Ul Qoma esindajatest ei tundnud ma kedagi. Ma ei pööranud välispoliitikale suurt tähelepanu.
Enamik ulqomalasi lappas toimikut, mille ma olin ette valmistanud. Neil olid kõrvaklapid peas, kuid enamik mõistis besźi piisavalt hästi, et minust enamjaolt aru saada. Oli kummaline neid Ul Qoma ametirõivastes – meestel kraeta särgid ja tumedad reväärita ülikonnad, paaril naisel Besźelis keelatud värvides spiraalsed poolpikad ürbid – inimesi täie õigusega vaadata. Aga ma ei olnud ka Besźelis.
Järelevalvekomitee koguneb hiiglaslikus barokses betoonplaatidest kolosseumis, mis asub Besźeli vanalinnas ja Ul Qoma vanalinnas. See on üks vähestest paikadest, mis kannab mõlemas linnas sama nime – Koopulakoda. Põhjuseks on, et see pole õieti kattuv ega ka täielikkuse-muundumise katkestustega hoone, kus üks korrus või ruum oleks Besźelis ja teine Ul Qomas – väliselt asub see mõlemas linnas, seesmiselt suuremas osas kas mõlemas või mitte kummaski. Meie – kakskümmend üks seadusandjat kummastki linnast, nende assistendid ja mina – kohtusime ühenduspunktis, lõhes, ühes nii-öelda teise peale ehitatud piiripunktis.
Mulle näis, nagu oleks seal veel midagi – kohtumise põhjus. Ehk tundsid ruumisviibijatest mitmed, et meid jälgitakse.
Kui need, kes vaevusid paberitega sehkendama, seda tegid, tänasin ma taas kõiki, et nad nõustusid minuga kohtuma. Väike poliitiline pahvatus. Sellised Järelevalvekomitee koosolekud olid korrapärased, aga ma olin pidanud palju päevi ootama, et nendega kokku saada. Olin Taskini hoiatusele vaatamata püüdnud erakorralist koosolekut korraldada, et vastutust Mahalia Geary eest võimalikult kiiresti üle anda (kes tahtnuks mõelda, kuidas tema tapja vabalt ringi liigub, kui see oli üks paremaid võimalusi asi korda ajada?), kuid ilma mingi pöördelise kriisi, kodusõja või katastroofita oli see võimatu.
Kuidas oleks väiksema koosseisuga? Kui paar inimest on puudu, ei ole see kindlasti… Aga ei, mulle anti kiiresti teada, et see oleks lubamatu. Taskin oli mind hoiatanud ja tal oli olnud õigus ning ma hakkasin iga päevaga üha kärsitumaks muutuma. Ta oli mulle andnud oma parima kontaktisiku, ühe komiteesse kuuluva ministri erasekretäri nime, kes oli selgitanud, et Besźeli Kaubanduskojal on taas käsil üks järjekordne kaubanduslaat välismaiste äridega ning seega jäänuks eemale Buric, kes oli varem selliseid üritusi edukalt juhatanud, Nyisemu ja isegi Syedr. Niisugused olukorrad olid mõistagi puutumatult pühad. Et Katrinya pidi diplomaatidega kohtuma. Et Ul Qoma börsijuhil Hurianil on ümberkorraldamatu kokkusaamine Ul Qoma tervishoiuministriga ja nii edasi, ja et erakorralist koosolekut ei toimu. Noor tapetud naine peab jääma kuni koosolekuni veel paariks päevaks ebapädeva uurimise hooleks, kuni mulle antakse pärast arutelu sellistel hädavajalikel teemadel nagu õigusemõistmine igasuguse dissensus’e puhul, ühiste ressursside kasutamine – mõned suuremad elektriliinid, torustik, kanalisatsioon, kõige rohkemate kattumispaikadega hooned – võimalus kakskümmend minutit kõnelda.
Mõned ehk teadsid sellise halvustava suhtumise põhjust, kuid Järelevalvekomitee mahhinatsioonide üksikasjad ei olnud mind iial huvitanud. Olin varem kaks korda nende ees seisnud, ammu. Komitee nägi siis mõistagi teistsugune välja. Mõlemal korral olid Besźi ja Ul Qoma pool teineteise peale peaaegu turris – suhted olid ka kehvemad olnud. Isegi siis, kui me olime konfliktide puhul vastasleerides asuvad mittevõitlevad osapooled, näiteks Teise maailmasõja ajal – need polnud just Ul Qoma parimad päevad –, oli Järelevalvekomitee sunnitud kogunema. Pidid need alles ebamugavad koosistumised olema. Kuid meie kahe lühikese ja katastroofilise omavahelise sõja ajal ei olnud komitee siiski koos käinud, nagu mulle kooliajast meenus. Igatahes pidid meie kaks rahvust nüüd üpris ülespuhutud moel mingit vastastikust sõbralikku lähenemist näitlema.
Kumbki mu varasem juhtum ei olnud nii pakiline. Esimene kord oli salakaubaveoga seotud läbitung, nagu niisugused juhtumid enamasti ikka olid. Lääne-Besźeli kamp oli hakanud müüma Ul Qoma ravimitest selitatud narkootikume. Nad korjasid äärelinnas, Ul Qomat neljaks kvadraadiks jagava raudtee ida-läänesuunalise telje lõppjaama kandis kaste üles. Ul Qoma sidemees viskas kastid rongilt maha. Besźeli põhjaosas on lühike sirge, kus rööpad kattuvad ja ka Ul Qoma rööbaste ülesannet täidavad, ning mõlemasse linnriiki viiv põhjasuunaline raudtee, mis ühendab meid läbi mäeaheliku meie põhjapoolsete naabritega, on meie piirideni samuti miilide ulatuses ühine, kuni sellest saab nii eksistentsiaalse seaduslikkuse kui ka puhtalt metalli mõttes üks liin – riigipiirideni oli juriidiliselt tegu kahe raudteega. Ul Qoma poolel visati erinevates paikades meditsiinitarvete kastid rongist välja ja sinna nad jäid, Ul Qoma hüljatud tühermaale – aga Besźelis korjati nad üles ja see oligi läbitung.
Me ei jälginud kordagi, kuidas meie kurjategijad kastid üles korjavad, aga kui esitasime tõendid, mille kohaselt see sai olla ainus allikas, jäi komitee nõusse ja kutsus Läbitungi appi. See narkokaubitsemine leidis
