ja kontrolli põhimõte. Kui asjaolud erinesid mitmetest otsestest ja vaieldamatutest läbitungidest – kuritegu, õnnetus või katastroof (keemialeke, gaasiplahvatus, üle kohaliku omavalitsuse piiride läinud vaimselt haige ründaja) –, vaatas komitee kõik ettepanekud hoolikalt läbi – lõppude lõpuks olid need alati asjaolud, mille puhul Besźel ja Ul Qoma kogu võimu enda käest ära andsid.
Isegi pärast eriti selgeid juhtumeid, mille puhul ükski mõistlik hing poleks vastu vaielnud, uurisid mõlema linna komiteeliikmed hoolikalt oma põhjendusi, mille alusel nad olid Läbitungile sekkumiskutse esitanud. Rangelt võttes võisid nad kõik sellised põhjendused kahtluse alla seada – niisugune teguviis olnuks absurdne, aga komitee ei kavatsenud oma autoriteeti tähtsate toimingute tegematajätmise läbi õõnestada.
Kaks linna vajavad Läbitungi. Ja mis on Läbitung ilma linnade ühtsuseta?
Corwi ootas mind. „Noh?” Ta ulatas mulle kohvi. „Mida nad ütlesid?”
„Noh, asi antakse üle. Aga nad sundisid mind kõvasti sitsima.” Me astusime politseiauto poole. Kõik Koopulakoda ümbritsevad tänavad olid kattuvad ja me möödusime nägemata Ul Qoma sõprade seltskonnast, et jõuda sinna, kuhu Corwi oli parkinud. „Kas sa Syedrit tead?”
„Seda fašistist sitapead? Muidugi.”
„Ta püüdis jätta muljet, et ei lase seda juhtumit Läbitungi ette. See oli veider.”
„Rahvusblokk tõepoolest vihkab Läbitungi, kas pole?”
„Veider vihkamine. Nagu vihkaks õhku või midagi niisugust. Ja ta on rahvuslane, ja kui Läbitungi poleks, siis poleks ka Besźelit. Poleks kodumaad.”
„Keeruline, kas pole,” ütles ta, „sest isegi kui me neid vajame, siis on see märk meie sõltuvusest. Rahvuslased on niikuinii lõhestunud, ühed tahavad võimude tasakaalu ja teised triumfaalsust. Nad arvavad, et Läbitung kaitseb Ul Qomat ja et see on ainuke asi, mis takistab Besźelil võimu haarata.”
„Nad tahavad võimu haarata? Kui nad arvavad, et Besźel võidaks, siis elavad nad unistustes.” Corwi heitis pilgu minu poole. Me mõlemad teadsime, et mul on õigus. „Igatahes, pole tähtis. Ma arvan, et ta esines.”
„Ta on üks kuradi idioot. Tähendab, lisaks sellele, et ta on fašist, ei ole ta ka kuigi tark. Millal me jaa-sõna kuuleme?”
„Ma arvan, et päeva-paari pärast. Nad hääletavad kõikide eelnõude üle, mis täna nende ette jõudsid. Ma arvan.” Tegelikult ma ei teadnud, kuidas see asi on korraldatud.
„Ja mis siis vahepeal toimub?” Ta toon oli pinev.
„Noh, ma saan aru, et sul on piisavalt muid asju, millega tegeleda? See pole su ainus juhtum.” Vaatasin talle sõidu ajal otsa.
Möödusime Koopulakojast, selle põlist käsitsi raiutud koobast meenutavast peasissepääsust. Hoone on märksa suurem katedraalist, suurem Rooma tsirkusest. Ida- ja lääneküljelt on see avatud. Maapinna tasandil ja esimese umbes kahekümne viie võlvitud meetri kõrguselt on tegu poolkinnise sammastega märgistatud läbikäiguga, seintega eraldatud liikumisteedega, mida hakivad kontrollpunktid.
Jalakäijad ja sõidukid tulid ja läksid. Autod ja kaubikud sõitsid meie kõrval hoone alla ning peatusid kõige idapoolsemas punktis, kus kontrolliti nende passe ja dokumente ning anti luba Besźelist lahkuda – või vahel ka keelduti sellest. Pidev vool. Veel meetreid piki kontrollpunktide vahelist kitsast võlvialust, järjekordne ootamine hoone lääneväravate juures, et pääseda Ul Qomasse. Vastassuunareal vastupidine protsess.
Siis ilmusid pealelöödud ületusloaga märgistatud sõidukid sisenemispaiga vastas asuvas otsas taas nähtavale ja sõitsid võõrasse linna. Sageli naasid nad vanalinna või vanalinna kattuvatel tänavatel tagasi samasse kohta, kus nad olid veel mõne minuti eest olnud, kuid nüüd juba uues juriidilises alas.
Kui kellelgi oli vaja minna majja, mis asus füüsiliselt tema oma kõrval, kuid naaberlinnas, siis asus see teisel, ebasõbraliku võimu tänaval. Võõrad mõistsid seda harva. Besźeli elanik ei tohi paar sammu edasi teisenenud majja minna, sest see oleks läbitung.
Ent kui ta läbis Koopulakoja, võis ta Besźelist lahkuda ja tulla koja teisest otsast tagasi (kehaliselt) täpipealt samasse kohta, kus oli just viibinud, kuid teises riigis, turistina, imetleva külalisena; tänavale, mis asus tema enda omaga samal pikkus- ja laiuskraadil, tänavale, mida ta ei olnud varem iial külastanud, mille arhitektuuri ta oli alati nägemata jätnud, Ul Qoma majja, mille kõrval ja sellest terve linna jagu eemal seisis tema enda maja – ületuleku järel nüüd nähtamatu, kaugel teispool Läbitungi, kodus.
Koopulakoda oli nagu liivakella keskkoht, sisse- ja väljapääs, kahe linna vaheline naba. Kogu hoone oli kui lehter, mis lasi külastajad ühest linnast teise ja vastupidi.
On kohti, mis pole kattumispaigad, kuid kus Ul Qoma peenike serv Besźelisse lõikub. Lastena jätsime usinalt Ul Qoma nägemata, nagu vanemad ja õpetajad olid meile väsimatult õpetanud (suurustlev hoiak, millega meil ja meie Ul Qoma kaasaegsetel oli kombeks üksteist mitte näha, kui me kogupaikselt lähestikku asusime, oli muljetavaldav). Loopisime ikka kive teisele poole, kõndisime Besźelis pika maa ja korjasime need jälle üles, vaieldes selle üle, kas olime midagi valesti teinud. Läbitung ei ilmutanud ennast mõistagi iial. Tegime sama ka kohalike sisalikega. Nad olid alati surnud, kui me nad üles korjasime, ja me kinnitasime, et nende surmas oli süüdi väike lend läbi Ul Qoma, ehkki sama hästi võis põhjus olla maandumises.
„See pole peagi enam meie probleem,” ütlesin ma, vaadates, kuidas paar Ul Qoma turisti Besźelisse astusid. „Ma pean silmas, Mahaliat. Byelat. Neiu Iksi.”
7. peatükk
Selleks, et USA idarannikult Besźelisse lennata, tuleb vähemalt korra ümber istuda – ja seda parimal juhul. On teada, et see on keeruline reis. Besźelisse saab otse lennata Budapestist, Skopjest ja ameeriklaste jaoks ilmselt parima võimalusena Ateenast. Õigupoolest oleks neil olnud blokaadi tõttu Ul Qomasse keerulisem pääseda, aga neil piisas vaid Kanadasse põigata ja sealt said nad otse lennata. New Wolfis maandus palju rohkem rahvusvahelisi lende.
Gearyd pidid Besźel Halvicusse saabuma kella kümneks hommikul. Ma olin Corwil juba lasknud neile telefonitsi nende tütre surmast teatada. Ütlesin talle, et viin vanemad ise surnukeha vaatama, aga ta võib soovi korral kaasa tulla. Ta tuligi.
Me ootasime Besźeli lennujaamas, juhul kui lennuk varem maandub. Jõime terminalis asuvast Starbucksi aseainest pärit kehva kohvi. Corwi küsis uuesti Järelevalvekomitee tegemiste kohta. Küsisin vastu, kas ta on kunagi Besźelist lahkunud.
„Ikka,” ütles ta. „Ma olen Rumeenias käinud. Ma olen Bulgaarias käinud.”
„Türgis?”
„Ei. Teie?”
„Olen. Ja Londonis. Moskvas. Korra, väga ammu, ka Pariisis ja Berliinis. Tollases Lääne-Berliinis. See oli enne, kui Saksamaa ühendati.”
„Berliinis?” küsis Corwi. Lennujaamas polnud just palju rahvast – näis, et enamasti naasvad besźlased, lisaks mõned turistid ja Ida-Euroopa ärireisijad. Besźelis või Ul Qomas on raske turistina ringi käia – kui paljud puhkusesihtkohad lasevad sul enne sisselubamist eksami sooritada? –, aga siiski; ehkki ma ei olnud kahekümne kuue kuni kahekümne seitsme kilomeetri kaugusel, Lestovist teispool Bulkya väina asuvas uues Ul Qoma lennujaamas käinud, olin sellest filmi näinud, ja seal oli märksa tihedam liiklus kui meil, ehkki nende poolt külastajatele
