paremini valmistunud. Ma ei oodanud seda.
Olin varem põgusalt Läbitungi näinud. Kes polnuks? Ma olin näinud, kuidas see ohjad haarab. Valdav osa läbitunge on otsesed ja vahetud. Läbitung sekkub. Ma ei olnud harjunud lubade nõutamisega, väljakutsumisega, teiste niisuguste salapäraste teguviisidega. Me kasvame üles teadmisega, et võime Läbitungi usaldada, ning sestap ei maini me Ul Qomas tegutsevaid taskuvargaid isegi siis, kui neid Besźelis viibides vastupidiselt lubatule märkame – sest läbitung on nende tegudest rängem rikkumine.
Ma nägin Läbitungi esmakordselt, kui olin neljateistaastane. Põhjus oli kõigist kõige tavapärasem – liiklusõnnetus. Väike kastikujuline Ul Qoma kaubik – see juhtus enam kui kolmkümmend aastat tagasi, Ul Qoma teedel ei liikunud toona sugugi nii muljetavaldavad sõidukid kui praegu – läks külglibisemisse. See ületas parajasti kattumispaika ja selles piirkonnas oli tubli kolmandik sõidukeid Besźelist.
Kui juht oleks bussi taas otseks saanud, oleksid Besźeli juhid niivõrd pealetükkivale võõrale takistusele tavapäraselt reageerinud – kattuvates linnades elamise puhul oli selline asi paratamatu. Kui ulqomalane besźlasega kokku põrkab ja kumbki on oma linnas, kui ulqomalase koer jookseb besźi möödujat nuuskima, kui Ul Qomas lõhutud akna killud kukuvad Besźelis kõndijate teele – kõigil juhtudel väldib Besźeli (või vastupidisel juhul Ul Qoma) elanik võõrast takistust võimalikult edukalt, ilma et seda endale teadvustaks. Kui vaja, siis nad puudutavad segajat, ehkki parem oleks sellest hoiduda. Sedasorti viisakas ja stoiline mittetajumine aitab kühmudega toime tulla – nii nimetatakse besźi keeles teisest linnast väljaulatuvat segajat. Illitani keeles on samuti vastav mõiste olemas, kuid seda ma ei tea. (Vaid praht moodustab erandi, juhul kui see on piisavalt vana. See saab kattuvale kõnniteele kukkudes või mahaviskamise kohast tuulega muundunud piirkonda kandudes alguse kühmuna, kuid piisavalt pika aja jooksul see tuhmub, illitani või besźi kiri muutub ähmaseks ja pleekinuks ning muu, kaasa arvatud teisest linnast pärit rämpsuga segunedes saab sellest lihtsalt rämps ning see triivib üle piiride nagu udu, vihm ja suitski.)
Kaubikujuht, keda mina nägin, ei saanud sõidukit kontrolli alla. Ta libises diagonaalis mööda asfalti – ma ei tea, mis nime see tänav Ul Qomas kannab, Besźelis on see KünigStrász – ning tabas mürtsuga Besźi kauplust ja poe vaateakent silmitsenud jalakäijat. Besźi mees sai surma, Ul Qoma juht raskelt vigastada. Inimesed mõlemas linnas karjusid. Mina ei näinud kokkupõrget, kuid mu ema nägi ja haaras mul nii kõvasti käest, et ma karjatasin valust veel enne, kui lärm mu kõrvu jõudis.
Besźeli (ja ilmselt ka Ul Qoma) lapse esimesed eluaastad kujutavad endast pingelist vihjete nägemaõppimist. Me saame väga kiirelt tuttavaks riietumisstiilide, lubatud värvide, kõnnakute ja enesekontrolliga. Umbes kaheksandaks eluaastaks suudab enamik meist juba häbiväärsest ja ebaseaduslikust läbitungist hoiduda, ehkki tänavatel viibivatele lastele on eksimine mõistagi lubatud.
Mina olin vanem, kui pilgu tõstsin ja selle läbitungiva õnnetuse veriseid tagajärgi nägin, ning mäletan, et mulle meenusid need saladused ja see, et need on täielik möga. Tol hetkel, kui mina ja mu ema ja kõik teised sealviibijad ei suutnud Ul Qoma kaubiku rususid nägemata jätta, lendas tuulde kogu see ettevaatlik mittenägemine, mida ma olin õppinud.
Läbitung saabus mõne hetkega. Kujud, kellest mõned viibisid võib-olla küll seal, aga näisid sellegipoolest õnnetuspaigalt kerkivate suitsusabade vaheliste tühimikega ühte sulavat, liikusid pealtnäha liiga kiirelt, et neid silmata, liikusid sellise kindluse ja nii ülima võimukusega, et sekundite jooksul olid nad kogu sissetungiala kontrolli alla võtnud, sisse piiranud. Seda võimu oli peaaegu võimatu, näis olevat peaaegu võimatu eristada. Kriisitsooni piiril ajasid Besźi ja, nagu ma endiselt ei suutnud nägemata jätta, Ul Qoma politseinikud uudishimulikke tagasi oma linna, tõmmates piirkonnale linte ette, surudes asjasse mittepuutujaid eemale, piirates ala, mille sees korraldas, põletas, taastas Läbitung, kelle kärmeid liigutusi väike mina niivõrd näha kartis, kuid ikkagi nägi.
Sedasorti haruldastes olukordades võis Läbitungile, nende tavapärasele tegevusele pilku heita. Õnnetused ja piirideülesed katastroofid. 1926. aasta maavärin, suur tulekahju. (Kord puhkes üks tulekahju minu korterile kogupaikselt lähedal. See summutati ühes majas, aga see maja ei asunud Besźelis ja ma jätsin selle nägemata. Niisiis vaatasin kohalikust telekanalist ülekannet Ul Qomast, sellal kui tulekahju punakas värelev kuma mu elutoa aknaid valgustas.). Ul Qoma kõrvalseisja sai röövimise käigus tulistatud juhuslikust Besźi kuulist surma. Neid kriisiolukordi oli raske praeguse bürokraatiaga seostada.
Ma nihutasin ennast ja vaatasin üle ruumi tühjusesse. Läbitung peab oma tegude eest nendele spetsialistidele vastust andma, kes selle vannutasid, aga see ei tundu meist paljudele piiranguna.
„Kas te olete tema kolleegidega rääkinud?” küsis Syedr. „Kui kaugele te olete selle asjaga läinud?”
„Ei, ma ei ole nendega rääkinud. Minu konstaabel mõistagi on, et meie informatsioonile kinnitust leida.”
„Kas te olete tema vanematega rääkinud? Näib, et te tahate sellest juurdlusest kangesti kõrvale jääda.” Ma ootasin veel paar sekundit, enne kui üle mõlema lauapoole pomina rääkima hakkasin.
„Corwi on neile teatanud. Nad lendavad siia. Major, ma ei ole kindel, kas te mõistate meie olukorda. Jah, ma tahan küll. Kas teie ei soovi, et Mahalia Geary tapja üles leitaks?”
„Hea küll, aitab.” Yavid Nyisemu. Ta trummeldas sõrmedega vastu lauda. „Uurija, te ei pea sellist tooni kasutama. Esindajate seas valitseb nii mõistetav kui ka kasvav arusaam, et me kipume liiga tihti Läbitungile lootma jääma – olukordades, kus meil on tegelikult võimalus seda mitte teha – ning et selline käitumine on ohtlik ja ehk koguni reetmisena käsitletav.” Ta ootas, kuni tema palve oli viimaks selge ja ma olin toonud kuuldavale pomina, mida võis vabanduseks lugeda. „Sellegipoolest,” jätkas ta. „Major, ehk püüaksite ka teie olla vähem vaidlushimuline ja naeruväärne. Jumala eest, see noor naine on Ul Qomas, kaob, ilmub Besźelis surnult välja. Mul on raske selgemat juhtumit ette kujutada. Loomulikult me kiidame juhtumi Läbitungile edasiandmise heaks.” Ta rehmas kätega läbi õhu, kui Syedr asus vastu vaidlema.
Katrinya noogutas. „Mõistuse hääl,” ütles Buric. Ulqomalased olid sellised siseheitlusi kahtlemata ennegi näinud. Meie demokraatia võlud. Kahtlemata esines neilgi omavahelisi naginaid.
„Ma usun, et see on kõik, uurija,” lausus Nyisemu üle majori kõrgendatud hääle. „Meil on teie esildis. Tänan teid. Uksehoidja juhatab teid välja. Me võtame teiega peagi ühendust.”
Koopulakoja koridoridel on oma laad, mis on välja kujunenud hoone sajanditepikkuse vanuse ning Besźeli ja Ul Qoma elu ja poliitika keskmeks olemise jooksul – need on antiiksed ja uhked, ent kuidagi ebamäärased, määratlematud. Õlimaalid on hoolikalt maalitud, kuid ilma minevikuta, veretult üldjoonelised. Besźlastest ja ulqomalastest töötajad tulevad ja lähevad nendes kahevahelistes koridorides. Koda ei mõju ühtse, vaid tühjana.
Üksikud eelkäijate muistised häiresüsteemiga varustatud ja valvatud klaaskuplite all, mis käike märgistavad, on teistsugused. Nad on erilised, kuid läbipaistmatud. Heitsin lahkudes mõnele pilgu – ripprindadega Veenus, küljel pilu hoova või hammasrataste jaoks, sajandite jooksul värvituks muutunud rohmakas metallist herilane, basaldist täring. Igaühe kõrval pakkus silt oletusi.
Syedri sekkumine ei olnud veenev – jäi mulje, et ta oli otsustanud järgmisena esitatava eelnõu peale oma arvamuse välja öelda ning tema õnnetuseks oli see minu oma, niisugune juhtum, millele oli raske vastu vaielda – ja tema eesmärgid kaheldavad. Kui ma oleksin olnud poliitik, ei oleks ma mitte mingitel asjaoludel tema teguviisi järginud. Kuid tema ettevaatlikkusel oli oma põhjus.
Läbitungil on peaaegu
