juhtunud. Arvestades tema meeleheitlikku hingeseisundit, ei tahtnud meie ega Ul Qoma kolleegid teda puutuda, ehkki meie teadsime ja nemad teadsid, kus ta on – et ta peidab ennast Ul Qoma üürikorterites. Läbitung leidis ta üles ja temagi kadus.
See oli üle pika aja esimene kord, kui ma niisuguse palvega välja tulin. Esitasin oma tõendid. Pöördusin viisakalt võimalikult palju nii Besźi kui ka Ul Qoma liikmete poole. Samuti jälgiva võimu poole, kes pidi kindlasti, kahtlemata, nähtamatult pealt vaatama.
„Ta on Ul Qoma, mitte Besźeli elanik. Kui me selle välja uurisime, leidsime ta ka üles. See tähendab, et Corwi leidis. Ta on üle kahe aasta seal olnud. Ta õpib doktorantuuris.”
„Mida ta õpib?” küsis Buric.
„Ta on arheoloog. Eelajalugu. Teda huvitab üks väljakaevamine. Kõik see on teie toimikutes kirjas.” Väike torge, millele Besźi ja Ul Qoma pool reageerisid erinevalt. „Nii ta blokaadist hoolimata sisse pääseski.” Hariduslikel ja kultuurilistel eesmärkidel eksisteerisid mõningad augud ja erandid.
Ul Qomas toimub pidevalt väljakaevamisi, uurimisprojektid käivad lakkamatult, kuna sealne pinnas on meie omaga võrreldes Lõhenemiseelse ajastu erakordsete esemete poolest niivõrd palju rikkam. Raamatutes ja konverentsidel vaieldakse selle üle, kas niisugune ebavõrdsus on juhus või märk millestki eripärasest ja vaid Ul Qomale omasest (Ul Qoma rahvuslased kinnitavad mõistagi teist varianti). Mahalia Geary oli seotud Ul Qoma lääneosas Bol Ye’anis – sama tähtsas asupaigas kui Tenochtitlan ja Sutton Hoo – toimunud pikaajaliste väljakaevamistega, mis olid kestnud alates paiga avastamisest peaaegu sajand tagasi.
Minu kaasmaalastest ajaloolaste jaoks olnuks tore, kui tegu oleks olnud kattumispaigaga, ent ehkki park, mille servast väljakaevamiste koht avastati, oli seda küll õige pisut, nii et kattumispaiga piir jooksis aaretest kubisevast ja hoolikalt üles kaevatud maa-alast üsna lähedalt mööda ja üks täielikult Besźelile kuuluv riba isegi eraldas kahte sealset Ul Qoma piirkonda, jäi väljakaevamiste koht ise siiski Besźelist väljapoole. On neid Besźeli elanikke, kes peavad ebavõrdsust heaks ja ütlevad, et kui meil oleks olnud pooltki nii rikkalik ajalooliste mälestiste kogu nagu Ul Qomas – arvukad sheila-na-gigid2, kellavärkide jäänused, mosaiigikillud, kirveterad ning mõistatuslikud pärgamenditükid, millel viidati kuuldavasti füüsilisele patuteole ja ootamatutele tagajärgedele –, siis me oleksime selle lihtsalt maha müünud. Ul Qoma suutis oma imalas näivpühalikkuses ajaloo vastu (sellega kompenseeriti ilmselgest süütundest muudatustega kiirustamist, lähiaegadel ilmnenud labast agarust) ühes kõigi oma arhivaaride ja väljaveopiirangutega seda vähemalt kuigivõrd kaitsta.
„Bol Ye’ani väljakaevamisi juhatav arheoloogide rühm on saabunud Kanadas asuvast Walesi Printsi Ülikoolist, kus ka Geary õppis. Tema juhendaja Isabelle Nancy on aastaid vahelduva eduga Ul Qomas elanud. Nende seast paljud elavad siin. Vahel korraldavad nad konverentse. Iga paari aasta tagant koguni Besźelis.” Väike lohutusauhind meie muististevaba maa eest. „Viimane suur konverents toimus mõnda aega tagasi, kui nad avastasid viimase leidude kogumi. Kindlasti te kõik mäletate.” See jõudis rahvusvahelisse ajakirjandusse. Kollektsioonile oli kiirelt ka mingi nimi antud, kuid mul ei tulnud see meelde. Sinna kuulusid astrolaab ja mingi keerukas hammasratastega seade, sama hullumeelselt isepärane ja ajatu kui Antikythera mehhanism, millega oli seotud sama palju unistusi ja spekulatsioone ning mille otstarvet ei olnud samuti keegi suutnud tuvastada.
„Mis selle tüdrukuga siis on?” Kõnelejaks oli üks ulqomalane, viiekümnendates aastates tüse mees seda tooni särgiga, mida Besźelis oleks hädavaevu seaduslikuks peetud.
„Ta on oma uurimistöö tõttu kuid Ul Qomas viibinud,” ütlesin ma. „Ta tuli umbes kolme aasta eest esmalt Besźelisse ühele konverentsile, ilma et oleks Ul Qomas käinud. Te ehk mäletate – oli suur Ul Qomast laenatud esemete ja muististe näitus ning nädala-kahe jooksul toimusid kohtumised ja nii edasi. Palju inimesi tuli üle kogu maailma kokku – akadeemikud Euroopast, Põhja-Ameerikast, Ul Qomast ja igalt poolt.”
„Muidugi me mäletame,” lausus Nyisemu. „Paljud meist olid sellega seotud.” Loomulikult. Erinevatel riiklikel komiteedel ja valitsusvälistel avalikel organisatsioonidel olid oma väljapanekud, valitsuse ja opositsiooni ministrid viibisid kohal. Peaminister andis toimunule avalöögi, Nyisemu ise avas ametlikult muuseumis näituse ning kõigi tähtsate poliitikute kohalviibimine oli vajalik.
„Noh, igatahes oli ta seal. Ehk isegi märkasite teda – nagu selgub, korraldas ta kerge segaduse, teda süüdistati lugupidamatus suhtumises ja ta pidas avamisel Orciny kohta mingi kohutava kõne. Ta oleks peaaegu välja visatud.” Paaril näol – kindlasti Burici ja Katrinya, ehk ka Nyisemu omal – oli ilme, nagu oleks mainitu midagi meelde tuletanud. Ka Ul Qoma poolel näis vähemalt üks inimene midagi meenutavat.
„Niisiis näib, et ta rahuneb, lõpetab magistriõpingud, läheb doktorantuuri, pälvib seekord sissepääsu Ul Qomasse, et nendel kaevamistel osaleda, et õppida – ma arvan, et pärast seda vahejuhtumit ei oleks ta iialgi siia tagasi tulnud, ja tõtt-öelda olen ma üllatunud, et ta sinna pääses –, ja kui lühiajaline puhkus kõrvale jätta, on ta sestpeale seal viibinud. Kaevamispaiga lähedal on üliõpilaste majutuskoht. Ta kadus paar nädalat tagasi ja ilmus välja Besźelis. Pocost Village’i kortermajade juures – kui mäletate, siis see asub täielikult Besźelis ja on seega Ul Qoma jaoks võõras, ning ta oli surnud. Kõik on toimikus kirjas, kongresmen.”
„Läbitungi ei ole te veel tõendanud, ega ju? Tegelikult mitte.” Yorj Syedr kõneles leebemalt, kui ma oleksin ühest sõjaväelasest oodanud. Tema vastas sosistasid mitu Ul Qoma kongresmeni illitanis, sest tema sõnavõtt oli neid ajendanud nõu pidama. Ma vaatasin talle otsa. Tema kõrval pööritas Buric selle liigutuse peale silmi.
„Vabandage mind, nõunik,” ütlesin ma viimaks. „Ma ei tea, kuidas sellele vastata. See noor naine elas Ul Qomas. See tähendab, ametlikult – meil on dokumendid. Ta kaob. Ta ilmub surnult välja Besźelis.” Ma kortsutasin kulmu. „Ma ei ole kindel… Mida teie veel tõendiks peaksite?”
„Aga see on kaudne. Tähendab, kas te olete välisministeeriumist kontrollinud? Kas olete näiteks tuvastanud, et preili Geary ei lahkunud Ul Qomast mõne Budapestis toimunud ürituse tõttu? Äkki tegi ta seda ja naasis siis Besźelisse? Inspektor Borlú, peaaegu kahe nädala kohta pole ju andmeid.”
Ma silmitsesin teda. „Nagu ma ütlesin, ei oleks ta pärast oma väikest etendust tagasi Besźelisse…”
Syedr tegi peaaegu kahetsevat nägu ja segas vahele. „Läbitung on… võõras jõud.” Mitmed Besźi ja mõned Ul Qoma esindajad olid rabatud moega. „Me teame kõik, et see on nii,” ütles Syedr, „olgu seda siis viisakas tunnistada või mitte.
Ma kordan – Läbitung on võõras jõud, ja kui me oma suveräänsuse nende kätesse anname, siis riskime paljuga. Me oleme oma käed lihtsalt kõikidest keerulistest juhtumitest puhtaks pesnud ja andnud need üle – vabandage, kui ma kedagi solvan, aga – varjule, mille üle meil puudub kontroll. Lihtsalt selleks, et oma elu kergemaks teha.”
„Nõunik, kas te teete nalja?” küsis keegi.
„Mulle aitab…” alustas Buric.
„Kõik meist ei soovi vaenlasele ise külje alla pugeda,” ütles Syedr.
„Eesistuja,” hüüatas Buric. „Kas te lubate niisugust laimu? See on ennekuulmatu…” Vaatasin uudset nonpartisanlikku vaimu, mille kohta olin lugenud.
„Kui sekkumine on vajalik, siis toetan ma mõistagi tunnistajaks kutsumist täielikult,” ütles Syedr. „Aga minu partei on juba ammu avaldanud arvamust, et me peame lõpetama…
alasti naise kujuga viljakussümbolid –
