mulle päris meeldib niristamine…”
„Häh! Ambitsioonide puudumine on töölisklassi needus! Noh, anna siia!”
Küünlasell haaras redeli täpselt samal hetkel, kui tema õnnetu abiline selle kokku pani.
„Andke andeks, härra…”
„Tahikastmistõrre juures on alati ruumi veel ühele, et sa teaksid,” porises Smeems, puhudes haiget saanud sõrmenukkidele.
„Selge, härra.”
Küünlasell vahtis poisi halli, ümmargust, kavaluseta nägu. Sellel näol oli kõigutamatult heasüdamlik ilme, mis oli väga rahutukstegev, eriti kui sa teadsid, kellele see nägu kuulub. Ja Smeems teadis, kellele see nägu kuulub, kuid mitte seda, kuidas teda nimetatakse.
„Mis su nimi oligi? Ma ei saa ju kõigi nimesid meelde jätta.”
„Nap, härra Smeems. Ühe p-ga.”
„Kas sa arvad, et üks pee teeb asja paremaks?”
„Tegelikult mitte.”
„Kus Trev on? Täna peaks tema vahetus olema.”
„Ta jäi raskelt haigeks. Palus mul tema asemel tulla.”
Küünlasell mühatas. „Ülemistel korrustel töötamiseks peab nett välja nägema, Napakas!”
„Nap, härra. Andke andeks, härra. Mina sündisin mittenetina, härra.”
„Noh, vähemalt ei näe sind praegu keegi,” tunnistas Smeems. „Hea küll, tule minu järel ja püüa välja näha vähem… noh, püüa lihtsalt vähem välja näha.”
„Selge, isand, aga ma mõtlen, et…”
„Sulle ei maksta mõtlemise ees, noor… mees.”
„Üritan mitte mõelda, isand.”
Kaks minutit hiljem seisis Smeems Imperaatori ees ja kohaselt hämmastunud Nap tunnistas seda.
Hõbehalli küünlavaha mägi täitis kivikoridoride üksildase ristumiskoha peaaegu täielikult. Selle küünla – ülima küünla, mida pilk suutis vaevu haarata ja mis oli loodud paljude-paljude tuhandete küünalde riismetest, mis olid üheks suureks tervikuks tilkunud ja voolanud – leek paistis ainult kumana lae all, see oli liiga kõrgel, et midagi eriti valgustada.
Smeemsi rind paisus uhkusest. Tema ees oli Ajalugu.
„Imetle, Napakas!”
„Jah, härra. Imetlen, härra. Ja ma olen Nap, härra.”
„Selle küünla otsast vaatavad meie peale alla kaks tuhat aastat, Napakas. Sinu peale vaatavad nad muidugi kaugemale alla kui minu peale.”
„Täpselt nii, härra. Väga hästi öeldud, härra.”
Smeems põrnitses ümmargust sõbralikku nägu, kuid ei näinud seal midagi peale lihvitud usinuse, mis oli peaaegu hirmutav.
Smeems mühatas, tegi siis redeli lahti, kusjuures tema pöial sai ainult natuke näpistada, ja ronis ettevaatlikult üles, kuni kõrgemale minna enam ei saanud. Sellest mägilaagrist ülespoole olid küünlasellide põlvkonnad raiunud hiigelküünla Naba-poolsele küljele astmed ja neid korras hoidnud.
„Naudi vaatepilti, poiss!” hüüdis Smeems, kelle tavalist pahurust oli selline kokkupuude ülevusega pisut leevendanud. „Ühel päeval võid sina olla see… inimene, kes püha küünla tippu ronib!”
Hetkeks oli Napil raske varjata ilmet, nagu loodaks ta tõsiselt, et tulevikul on tema jaoks varuks midagi enamat kui üks suur küünal. Nap oli noor ja seetõttu ei olnud tal austust vanuse vastu, mida tunnevad peamiselt… jah, vanad. Siis aga tuli rõõmus mitte-päris-naeratus tema näole tagasi. See ei kadunud sealt kunagi kauaks.
„Jah, härra!” ütles ta, kuna tavaliselt sellest piisas.
Mõned väitsid, et Imperaator oli süüdatud samal õhtul, kui Nähtamatu Ülikool asutati, ja polnud sellest peale kordagi kustunud. Igatahes oli Imperaator hiiglasuur – just selline monstrum tekib siis, kui igal õhtul umbes kahe tuhande aasta kestel süüdatakse eelmise küünla hubisevatest jäänustest uus jäme küünal ja surutakse tugevasti sooja vaha sisse. Mingit küünlajalga ei olnud loomulikult enam näha. See oli peidus kusagil vahaste voogude tohutus massis alumisel korrusel.
Umbes tuhande aasta eest oli ülikool lasknud alumise korruse koridori lakke suure augu teha ja nüüd oli Imperaator sellest juba seitsmeteistkümne jala kõrgusel. Kokku oli seal kolmkümmend kaheksa jalga puhast, ehtsat, nirisenud küünalt. See täitis Smeemsi uhkusega. Tema hoolitses küünla eest, mis kunagi ei kustunud. See oli kõigile eeskujuks: valgus, mis kunagi ei väsi, leek pimeduses, traditsioonide majakas. Ja traditsioone võeti Nähtamatus Ülikoolis väga tõsiselt, vähemalt siis, kui meeles oli.
Ja nüüd tegelikult…
Kaugusest kostis heli, mis kõlas, nagu oleks suurele pardile peale astutud, sellele järgnes aga hüüe: „Ohoo, megapood!” Ja siis läks lahti tõeline põrgu.
Pimedusest sööstis välja mingi… elukas.
Kõik teavad väljendit „pole liha ega kala”. See elukas oli nii ühte kui teist, lisaks oli tema küljes juppe, mis pärinesid olenditelt, kes on võõrad teadusele, õudusunenägudele ja isegi kebabivalmistajatele. Igatahes oli seal midagi punast, kõvasti lehvimist, ja Nap oli kindel, et ta nägi vilksamisi tohutu suurt sandaali, kuid muidu olid seal veel hullumeelsed, pöörlevad, hüplevad silmad, tohutu kollase- ja punasekirju nokk – ja siis kadus elukas juba teise hämarasse koridori, tuues lakkamatult kuuldavale umbes selliseid hääli, nagu tekitavad pardikütid, enne kui teised pardikütid nende pihta lasevad.
„Hohoo! Megapood!” Kust see hüüe tuli, jäi selgusetuks. Paistis, et see tuli kõikjalt. „Seal ta kargab! Hoo, megapood!”
Hüüdega ühinesid hääled igast küljest. Kõigi koridoride hämarusest, välja arvatud see, kuhu elukas oli äsja põgenenud, kappasid välja iseäralikud kogud, mis osutusid, nagu Imperaatori hubiseva valguse paistel selgus, ülikooli õppejõudude kogu auväärsemateks liikmeteks. Kõik võlurid olid kaksiratsi turskete, kõvakübaratega korrapidajate seljas, keda nad kihutasid edasi õllepudelite abil, mis olid nööriga seotud pika kepi otsa, nagu traditsioonid nõudsid.
Jälle kõlas eemalt nukker prääksumine ning üks võlur vehkis sauaga ja karjus: „Lind on lendu läinud! Hoo, megapood!”
Tunglev võlurkond, kelle ratsude rautatud saapad olid Smeemsi kipaka redeli juba puruks trampinud, läks kõik ühekorraga trügides ja tõugeldes liikvele, et paremat kohta saada.
Natuke aega kajasid kauguses veel hüüded: „Ahoi! Megapood!” Kui Nap oli kindel, et võlurid on läinud, ronis ta oma peidupaigast Imperaatori tagant välja, korjas redeli jäänused üles ja vaatas ringi.
„Isand?” küsis ta kartlikult.
Ülevalt kostis mühatus. Nap vaatas üles. „Kas teiega on kõik korras, isand?”
„On parem olnud, Napakas. Kas sa minu jalgu näed?”
Nap tõstis
