suikuvate saalide ja seavad end sisse hoopis kusagil mujal?
Oma kabinetis võib võlur teha, mida tahab, ja vanadel aegadel oli see tähendanud peamiselt kõige suitsetamist, mis pähe tuli, ja tohutute peerukärtsude laskmist ilma vabandust palumata. Tänapäeval tähendas see aga oma kabineti laiendamist kõrvaldimensioonidesse. Isegi ülemkantsler tegi seda, nii et Ponderil oli raske midagi öelda: ülemkantsleril oli vannitoas poole miili pikkune lõheoja ja ta väitis, et just oma toas nokitsemine ei lase võluritel pahandust teha. Ja nagu kõik teadsid, see oligi nii. Tavaliselt sattus pahandustesse hoopis tema, Ponder.
Ta ei teinud sellest numbrit, sest nüüd nägi ta oma eluülesannet hoopis selle tule kohendamises, mis hoidis Mustrum Ridcully rõõmsalt podisemas ja tegi ülikoolist õnneliku paiga. Nagu koer peegeldab oma peremehe tujusid, nii on iga ülikool oma rektori peegel. Nüüd sai Ponder kui ainus inimene ülikoolis, kes oli ise kuulutanud, et on täiesti terve mõistusega, asjade käiku suunata, nii palju kui võimalik, püüda vältida pahameelehooge, mida tõi kaasa isiku mainimine, keda varem oli kutsutud Dekaaniks, ja leida võimalusi anda ülemkantslerile nii palju tegevust, et tal poleks aega Ponderile jalgu jääda.
Ta tahtis Traditsioonide Raamatu juba käest panna, kui rasked lehed end lahti lõid.
„Kummaline.”
„Oh, need vanad köited muutuvad väga jäigaks,” märkis Ridcully. „Teinekord on neil justkui elu sees.”
„Kas keegi on kuulnud professor H.F. Pullunderist või doktor Erratamusest?”
Võlurid lõpetasid ukse jälgimise ja vahetasid pilke.
„Tuleb kellelegi tuttav ette?” küsis Ridcully.
„Ei ette ega taha,” torkas hilisruunide lektor lõbusalt.
Ülemkantsler pöördus vasakule. „Aga sulle, Dekaan? Sina tead kõiki vanu…”
Ponder ägas. Ülejäänud võlurid panid silmad kinni ja tõmbusid pingule. Asi tõotas halba.
Ridcully tunnistas kahte tühja tooli, mille mõlema peal oli kannika jälg. Paar auväärset võlurit tõmbasid endale kübara näo peale. Nüüd oli sellest juba kaks nädalat möödas, aga asi ei olnud sugugi paremaks läinud.
Ridcully hingas sügavalt sisse ja möirgas: „Reetur!” – kohutav sõna kahe lohukese jaoks polstrinahas.
Määratlemata uuringute õppetool müksas Ponder Stibbonsit, andes märku, et täna on jälle ohverdamiseks välja valitud tema.
Jälle.
„Ta jättis meid peotäie hõbeda pärast!” hüüdis Ridcully kogu universumile.
Ponder köhatas. Ta oli väga lootnud, et megapoodijaht viib ülemkantsleri mõtted sellelt teemalt kõrvale, kuid Ridcully mõtted sattusid aina tagasi Dekaani peale, nii nagu keel liigub tagasi tühja koha juurde, kus oli olnud hammas.
„Ee, kui aus olla, siis ma usun, et tema töötasu on vähemalt…” alustas Ponder, kuid Ridcully praeguses tujus ei oleks ükski vastus õige olnud.
„Töötasu? Mis ajast võlurid palga eest töötavad? Me oleme üdini akadeemikud, härra Stibbons! Meie ei hooli tühisest rahast!”
Kahjuks oli Ponder selgelt loogiline mõtleja, kes otsis segaduse hetkedel abi faktidest ja aususest, kuid neist ei olnud vihase ülemkantsleri juures mingit tolku, kui kasutada kohast akadeemilist terminit. Ja Ponder unustas sellistel puhkudel strateegilise mõtlemise – see on kaasakadeemikutega suheldes alati viga, selle tõttu tegi ta nüüd aga veel ühe vea ja võttis appi terve mõistuse.
„See on sellepärast, et me ei maksa tegelikult eriti millegi eest,” lausus ta, „ja kui kellelgi on natuke raha vaja, võtab ta lihtsalt meie suurest purgist…”
„Meie oleme selle ülikooli tuum, härra Stibbons! Me võtame ainult niipalju, kui meil vaja on! Me ei aja rikkust taga! Ja eriti ei võta me vastu „kriitilise tähtsusega ametikohta, millega kaasneb atraktiivne tasustamispakett”, mida kuradit see ka ei tähendaks, „ja teised hüved, kaasa arvatud kõrge pension”! Pension, kas te kuulsite? Millal enne on mõni võlur pensionile läinud?”
„Noh, doktor Kõrvaparuk…” alustas Ponder, kes ei suutnud end tagasi hoida.
„Ta lahkus, sest ta abiellus!” nähvas Ridcully. „See pole pensionileminek, see on sama hea kui surm.”
„Aga doktor Majapääsuke?” küsis Ponder.
Hilisruunide lektor lõi talle jalaga vastu pahkluud, aga Ponder tegi ainult: „Ai!” ja jätkas: „Ta oli raskes seisundis konnade tõttu, kellega ta tööalaselt kokku puutus!”
„Kui hunti kardad, ära vetsu mine,” pomises Ridcully. Nüüd oli õhkkond natuke rahunenud ja teravatipulisi kübaraid kergitati kartlikult. Ülemkantsleri väikesed hood kestsid ainult mõne minuti. See oleks olnud lohutavam, kui poleks tõsiasja, et ligikaudu iga viie minuti järel tuletas miski talle jälle meelde Dekaani läbinisti reeturlikku käitumist, nimelt seda, et Dekaan oli tavalise ajalehekuulutuse peale kandideerinud töökohale ühes teises ülikoolis ja selle ka saanud. Niimoodi võlukunsti valitsejad ei käitu. Nemad ei istu riidekaupmeestest, köögiviljamüüjatest ja saapameistritest komisjoni ette (kuigi need on imelised inimesed, kahtlemata, maa sool, aga ikkagi…), et neid hinnataks ja mõõdetaks nagu mõnda tõuterjerit (kindlasti loeti tal hambad ka üle!). Dekaan oli kogu võlurite vennaskonda alt vedanud, täpselt nii see oli…
Koridorist kostis rataste kiuksumist ja kõik võlurid tõmbusid ootusest kangeks. Uks avanes ja esimene ülekoormatud toidukäru lükati sisse.
Kõlas terve rida ohkeid, kõik pilgud koondusid käru lükkavale teenijatüdrukule, seejärel aga oluliselt valjemaid ohkeid, kui võlurid mõistsid, et tüdruk pole, kui nii võib öelda, õige.
Ta ei olnud inetu. Teda oleks võinud nimetada liiga… koduseks, kuid sellisel juhul oleks see üsna kena kodu, puhas ja korralik, roosid ukse ees, uksematil sõnad „Tere tulemast!” ja õunapirukas ahjus. Aga praegusel hetkel ei olnud võlurite mõtteis hämmastaval kombel mitte toit, kuigi mõned neist ei saanud ikka veel päriselt aru, miks siis mitte.
Tegelikult oli ta päris kena tüdruk, kuigi tema rind paistis olevat mõeldud kaks jalga pikema tüdruku jaoks; kuid ta ei olnud SEE.4
Võlurid muutusid nukraks, kuid elavnesid tunduvalt, kui toidukärude karavan tuppa lookles. Miski ei tõsta niimoodi tuju kui väike eine kell kolm öösel, kõik teavad seda.
Noh, mõtles Ponder, vähemalt möödus see õhtu, ilma et midagi oleks ära lõhutud. Vähemalt parem kui teisipäeval.
Igas asutuses on üldteada tõsiasi, et kui sa tahad, et midagi ära tehtaks, tuleb see anda teha kellelegi, kes on juba niigi väga hõivatud. See on olnud paljude mõrvade põhjuseks – ühe asutuse direktor näiteks suri, kuna tema pea suleti korduvalt üsna väikesesse kaustakappi.
NÜ-s oli selleks hõivatud inimeseks Ponder. Ta oli hakanud sellest mõnu tundma: esiteks ei olnud suuremat osa töödest, mida tal paluti teha, vaja teha ja enamikul kõrgematest võluritest oli ükskõik, kui need tegemata jäid, tingimusel, et neid ei pidanud tegemata jätma nemad ise. Pealegi oskas Ponder mõelda välja väga tõhusaid väikesi süsteeme aja säästmiseks, eriti uhke oli ta oma süsteemi üle koosolekuprotokollide kirjutamiseks: selle oli ta välja töötanud Hexi, ülikooli
Grammatika ja keelekasutuse nuumikprofessor oleks seda parandanud – „ta ei olnud tema”, mille peale loogika õppejõud oleks oma joogi välja puristanud.
