regulaarselt vannis,” protesteeris ta.
„Aga sa oled hall!”
„Noh, mõned on mustad ja mõned on valged,” ütles Nap, olles nutu äärel. Miks, oh miks oli ta keldrist lahkunud? Seal oli kena ja lihtne, ja vaikne ka, kui Betoon polnud jälle rauaoksiidi tarbinud.
„Nii see ei lähe. Ega sa viimati zombi pole, mis? Ma tean, et nad pingutavad kõigest väest ja keegi ei saa parata, kui ta ära sureb, aga ma ei kavatse kõike seda uuesti läbi teha. Igal inimesel võib sõrm supi sisse sattuda – aga niimoodi, et see kausi põhjas ringi veereb? See pole õige.”
„Mina olen elus, preili,” lausus Nap abitult.
„Jah, aga elus mis asi, seda tahaksin ma teada.”
„Ma olen härjapõlvlane, preili.” Nap ebales seda öeldes. See tundus valena.
„Mina mõtlesin, et härjapõlvlastel on sarved,” märkis Glenda.
„Ainult täiskasvanutel, preili.” Noh, see oli tõsi, mõne härjapõlvlase puhul.
„Ega sa midagi koledat ei tee, mis?” nõudis Glenda, puurides Nappi pilguga.
Kuid Nap mõistis juba, et see oli lihtsalt lõkke viimane hõõgus: tüdruk oli ära öelnud, mida tahtis, ja nüüd käis veel ainult väike etendus, et näidata, kes siin ülemus on. Ja ülemused võivad endale vahel heldust lubada, eriti kui sa jätad mulje, et oled natuke hirmul ja tunned piisavalt aukartust. See toimis.
Glenda ütles: „Trev, too härra…?”
„Napile,” ütles Nap.
„Too härra Napile ka hautist. Ta näeb poolnälginud välja.”
„Mul on väga kiire ainevahetus,” kaitses end Nap.
„Olgu pealegi,” vastas Glenda, „peaasi et sa minu köögi ainetega midagi vahetama ei hakka. Mul on juba küllalt…”
Tema selja tagant kostis prantsatus.
Trev oli toiduliua maha pillanud. Ta seisis paigal nagu nott ja vahtis Julietti, kes vastas talle sügavalt põlgliku pilguga. Lõpuks ütles Juliet häälega, mis sillerdas nagu pärlikee: „Said isu täis jõllitada vä? On ikka ülbus siia selle kaelakaltsuga lehvitama tulla. Kõik teavad, et Pimekaevu omad on täiesti ’aledad. Beasly ei saaks palli koti sees kah kohale viidud!”
„Ah nii, ah nii? Ma kuulsin, et kõrvukad olid teist läinud nädalal lõdvalt üle sõitnud. Kõrvakiilu tänava omad! Kõik teavad, et nad mängivad nagu vanamemmed!”
„Ah, sa’i tea midagi! Just eelmisel päeval oli Obadus Püstine türmist välja saan’d! Tahaks näha, kuidas Pimekaevu omadele meeldib, kui see teist üle trambib!”
„Vana Obadus? Häh! Kaitseb ta hästi, seda küll, a’ joosta ta’i suuda, ainult sörkida! Me teeme talle ära nagu naksti…”
Glenda pann lajatas vastu pliidirauda. „Aitab juba, teie mõlemad! Ma pean päevaks kõik korda tegema ja ma ei taha, et jalgpall minu kena puhta köögi ära räämaks, saate aru? Sina oota siin, tüdruk, ja sina, Trevor Usutav, kobi tagasi oma keldrisse, ja see liud peab olema homme õhtuks siia puhtalt tagasi toodud, muidu võid edaspidi mõnelt teiselt sööki nuiata, on selge? Võta oma väike sõber kaasa. Oli meeldiv tuttavaks saada, härra Nap, aga te võiksite endale parema seltsilise leida.”
Glenda vakatas. Nap paistis nii nõutu ja ähmi täis. Jumalad aidaku, mõtles Glenda, ma käitun jälle nagu mu ema. „Ei, oodake.” Ta kummardus, tegi ühe ahjuukse lahti ja tuli teise suure liuaga Trevori ja Napi juurde. Küpsetatud õunte lõhn täitis köögi. „See on teile, härra Nap, minu poolt. Teil on vaja natuke liha luudele, muidu viib tuul teid ära. Sellele võllaroale ärge andke, sest ta on üks ahne manguja, küsige ükskõik kellelt. Mina pean nüüd koristama hakkama ja kui te just aidata ei taha, poisid, siis kaduge minu köögist! Aa, ja seda liuda tahan ma ka tagasi!”
Trev haaras Napil õlast. „Tule, kuulsid ju, mida ta ütles.”
„Kuulsin, ja ma võin aidata küll…”
„Tule juba!”
„Tänan väga, preili,” jõudis Nap öelda, kui teda juba trepist alla tiriti.
Glenda voltis pajalapi korralikult kokku ja vaatas neile järele.
„Härjapõlvlased…” sõnas ta mõtlikult. „Kas sa oled varem härjapõlvlast näinud, Juuli?”
„Mise?”
„Kas sa oled kunagi härjapõlvlast näinud?”
„I’tea.”
„Mis sa arvad, kas tema on härjapõlvlane?”
„Mise?”
„Härra Nap. Mis sa arvad, kas ta on härjapõlvlane?” küsis Glenda nii kannatlikult, kui suutis.
„Siis on ta küll peenike härjapõlvlane. Sest noh, ta rääkis, nigu oleks raamatuid lugen’d ja…”
See oli avaldus, mis näitas Glenda arvates Julieti puhul peaaegu kriminaaluurijale kohast tähelepanuvõimet. Glenda pöördus ja avastas oma üllatuseks, et Juliet oli hakanud midagi lugema – või siis vähemalt pingsalt sõnu vahtima. „Mis sul seal on?” küsis ta.
„See on „Mu Mulin”. Siin räägitakse umbes et mida tähtsad tegelased teevad.”
Glenda vaatas üle sõbranna õla, kui see ajakirja lappas. Glenda arusaamist mööda oli kõigil neil tähtsatel tegelastel täpselt ühesugune naeratus ja nad kandsid aastaajale sobimatuid rõivaid. „Mis nad siis nii tähtsaks teeb?” uuris ta. „Kas lihtsalt see, et nad on ajakirjas?”
„Siin on moenõuanded ka,” ütles Juliet õigustavalt. „Näe, siin öeldakse, et sel hooajal on moes kroomitud ja vasest mikrorõngasriie.”
„See lehekülg on päkapikkudele,” ohkas Glenda. „Tule juba, võta oma asjad ja ma saadan su koju.”
Juliet luges ikka veel, kui nad hobuomnibussi ootasid. Julieti selline ootamatu pühendumine trükisõnale tegi Glenda murelikuks. Viimane asi, mida ta tahtis, oli see, et tema sõbrannale mingid kummalised mõtted pähe tuleksid – seal oli nii palju tühja ruumi, kus need saaksid ringi põrgata ja kahju teha. Glenda ise luges järjekordset odavat romaani, millele ta oli „Ajalehest” kaaned teinud. Ta luges nii, nagu kassid söövad: vargsi ja ettevaatlikult, et keegi ei märkaks.
Kui hobused bussi ees juba Dolly Õdede linnajao poole kõmpisid, võttis Glenda kotist salli ja mässis äraolevalt randme ümber. Tema isiklikult vihkas vägivaldset jalgpalli, aga tähtis oli kellegi hulka kuuluda. Kui sa ei kuulunud kellegi hulka, võis see tervisele ohtlik olla, eriti pärast mõnda suurt mängu. Kodurajoonis oli tähtis näidata, et sul on õiged värvid. Oli tähtis teiste hulka sobituda.
Mingil põhjusel tuli tal selle mõtte peale otsekohe meelde Nap. Küll on ikka kummaline poiss. Natuke nagu inetu, aga väga puhas. Haises seebi järele ja paistis nii pabinas olevat. Tema juures oli midagi…
Õhk Mitteühises Toas oli muutunud külmaks nagu sulavesi.
„Härra Stibbons, kas te tahate
