abiks. Ja niisiis sattusin ma oma pattude eest – mille sooritamist ma ei mäleta, aga mis pidid olema üsna jubedad – ühest nimest koosneva nimekirja etteotsa. Kuidas see oligi, kas valida oli kolm juustu, härra Stibbons?”
„Jah, ülemkantsler.”
„Lihtsalt kontrollisin.” Ridcully kummardus laua kohale. „Härrased, ma panen ette homme hommikul – väike parandus, juba käimasoleval hommikul – Vetinarile teatada, et meie ülikoolil on kavas jälle kord jalgpalli mängida. Ja Vetinarile teatamise ülesanne langeb mulle, sest mina olen esimene võrdsete seast. Kui keegi teist tahab ise Piklikkabinetis õnne proovida, peab ta ainult ütlema.”
„Vetinari hakkab kindlasti midagi kahtlustama,” märkis määratlemata uuringute õppetool.
„Vetinari kahtlustab alati. Tänu sellele ta siiamaani patriits ongi.” Ridcully tõusis. „Ma kuulutan koosoleku… see tähendab ülemäära pikaks veninud öise eine lõppenuks. Härra Stibbons, tulge kaasa!”
Ponder kiirustas ülemkantslerile järele, surudes raamatuid vastu rinda – ta oli rõõmus, et sai ettekäände jalgalaskmiseks, enne kui võlurid tema vastu pöörduvad. Halbade uudiste toojat ei armasta keegi, eriti kui need halvad uudised on tühjal taldrikul.
„Ülemkantsler, ma…” alustas ta, aga Ridcully tõstis sõrme suule.
Pärast küllastunud vaikusehetke algas korraga rüsin, nagu võitleksid inimesed vaikselt.
„Tublid poisid,” ütles Ridcully ja hakkas mööda koridori astuma. „Ma mõtlesingi, kaua läheb, enne kui nad taipavad, et nad ei tarvitse nüüd tükk aega lookas toidukärusid näha. Mul on kiusatus ootama jääda ja vaadata, kuidas nad välja taaruvad, rüüd toidukraamist punnis.”
Ponder jäi talle otsa vaatama. „Kas see pakub teile lõbu, ülemkantsler?”
„Heldene aeg, muidugi mitte,” vastas Ridcully, silmad sädelemas. „Kuidas teile selline asi üldse pähe saab tulla? Pealegi pean ma mõne tunni pärast Havelock Vetinarile ütlema, et me kavatseme tema selgele soovile vastu astuda. See, et harimatu rahvajõuk üksteisel jalgu alt lööb, on üks asi. Ma arvan, et Vetinarit ei rõõmusta võimalus, et meie nendega kampa lööme.”
„Muidugi mitte, härra ülemkantsler. Ee, on üks pisiasi, väike mõistatus, kui nii võib öelda… Kes on Nap?”
Ponderile tundus, et paus oli oluliselt pikem kui vajalik, kuni lõpuks küsis Ridcully: „Ja Nap on…?”
„Ta töötab küünlakeldris.”
„Kust te teate, Stibbons?”
„Mina tegelen palkadega. Küünlasell ütles, et Nap ilmus lihtsalt ühel ööl välja, kaasas kiri, kus seisis, et ta tuleb tööle võtta ja talle miinimumpalka maksta.”
„Ja siis?”
„See ongi kõik, mida ma tean, ülemkantsler, ja seda sain ma teada ainult sellepärast, et ma küsisin Smeemsilt. Smeems ütleb, et Nap on hea poiss, aga natuke imelik.”
„Siis peaks ta siia ju täpselt sobima. Tegelikult ta juba sobibki siia.”
„Nojah, ülemkantsler, sellega on kõik korras, aga nähtavasti on ta härjapõlvlane ja üldiselt, noh, see on nagu selline kummaline traditsioon, aga kui mõne uue liigi esimesed esindajad linna tulevad, alustavad nad Vahtkonnas…”
Ridcully köhatas valjusti. „Vahtkonnaga on see häda, et seal esitatakse liiga palju küsimusi. Mina usun, et meie ei peaks neid matkima.” Ta silmitses Ponderit ja, nagu paistis, jõudis mingile otsusele. „Te ju teate, et teid ootab siin ülikoolis hiilgav tulevik, Stibbons.”
„Jah, härra ülemkantsler,” vastas Ponder süngelt.
„Seda silmas pidades soovitan ma teil härra Napi täielikult unustada.”
„Andke andeks, ülemkantsler, aga nii lihtsalt ei lähe!”
Ridcully põrkas eemale, nagu oleks seni koomas lebanud lammas talle kallale tunginud.
Ponder ründas edasi, sest kui sa oled kaljuservalt alla hüpanud, on sinu ainsaks lootuseks nõuda raskusjõu ärakeelamist.
„Mul on siin ülikoolis kaksteist ametit,” ütles ta. „Mina teen kogu paberitöö, mina teen kõik arvutused. Tegelikult teen mina kõik, mis nõuab natukenegi pingutust ja kohusetunnet! Ja ma jätkan selle tegemist, kuigi mulle pakuti Ylbenecki Ülikoolis laekuri kohta! Mul oleksid alluvad! Minu käe all töötaksid päris inimesed, see poleks ainult sauaga võluri koht. Nii et… Kas… Te… Usaldate… Mind? Mis Napi juures nii tähtsat on?”
„Nii et see närukael üritas sind ka minema meelitada?” pahvatas Ridcully. „Oh, valusam kui ussi salvav hammas on tänamatu Dekaan! Kui madalale ta veel saab laskuda? Kui palju ta sulle…”
„Ma ei küsinud,” lausus Ponder vaikselt.
Korraks jäi kõik vaikseks, siis patsutas Ridcully Ponderile õlale.
„Härra Napiga on selline probleem, et teda tahetakse tappa.”
„Kes tahab?”
Ridcully vaatas Ponderile pikalt silma. Tema huuled liikusid tummalt. Ta kõõritas kord üles, siis alla, nagu teostaks keerulisi arvutusi. Siis kehitas ta õlgu.
„Ilmselt kõik,” ütles ta.
„Palun võtke veel seda suurepärast õunapirukat,” pakkus Nap.
„Aga ta andis selle ju sulle,” ütles Trev muiates. „Ma ei jõua seda näägutamist ära kuulata, kui ma sinu piruka nahka pistan.”
„Aga te olete minu sõber, härra Trev,” lausus Nap. „Ja kuna see on minu pirukas, võin ma ise otsustada, mida sellega teha.”
„Äkää,” ütles Trev tõrjuva käeliigutusega. „Aga sa saad mulle ühe väikse asja juures vahemeheks olla, tänuks selle eest, et ma olen mõistev ülemus, kes laseb sul töötada täpselt nii palju, kui sa ise tahad.”
„Ma kuulan, härra Trev,” ütles Nap.
„Umbes keskpäeva paiku tuleb Glenda tööle tagasi. Ausalt öeldes ei käigi ta siit eriti ära. Mine ja küsi temalt, mis on selle tüdruku nimi, keda ma täna köögis nägin.”
„Kas selle tüdruku, kes teie peale karjus, härra Trev?”
„Just sellesama,” vastas Trev.
„Loomulikult teen ma seda,” lausus Nap. „Aga miks te preili Glendalt ise ei küsi? Ta ju tunneb teid.”
Trev muigas jälle. „Tunneb jah ja just sellepärast ta mulle ei ütlekski. Kui minu käest küsida – ja minu käest võib küsida küll –, siis tahaks Glenda sind paremini tundma õppida. Ma pole kunagi näinud naisterahvast, kes oskaks nii hästi kõigile kaasa tunda.”
„Minu juures ei ole suurt midagi, mida tundma õppida,” ütles Nap.
Trev heitis talle pika mõtliku pilgu. Nap ei olnud silmi töölt tõstnud. Trev ei olnud näinud kedagi, kes nii kergesti süveneda suudaks. Teised, kes küünlakotta tööle sattusid, olid natuke imelikud, see oli sinna tööle saamiseks
