valmistada). Käis ka trolle, kes paistsid pisut siledamad kui need, kelle eest Nap oli õppinud metsas ära jooksma. Eriti oli talle meelde jäänud üks troll, kes säras nagu kalliskivi (Igor ütles, et tema nahk on elavast teemandist). Juba sellest oleks jätkunud, et troll igaveseks Nappi mällu söövitada, aga ükskord, kui see troll istus koos teiste trollide ja päkapikkudega suure laua taga, tõusis korraks teemandist silmade pilk ja nägi Nappi, kes vaatas läbi tibatillukese varjatud piiluaugu saali teises otsas. Nap oli kindel, et troll nägi teda. Ta kargas august nii kiiresti eemale, et lõi pea vastu vastasseina ära.
Ta oli õppinud kõrgeaulise leedi lossi keldrites ja töökodades liikuma. Mine, kuhu iganes soovid, räägi kõigiga. Küsi ükskõik mida – sulle vastatakse. Kui sa tahad õppida, õpetatakse sind. Käi raamatukogus. Võta ükskõik milliseid raamatuid.
Need olid head ajad. Kõikjal, kuhu ta läks, katkestasid inimesed töö ja näitasid talle, kuidas hööveldada ja nikerdada ja vormida ja vooderdada ja rauda sulatada ja hobuseraudu valmistada – aga mitte seda, kuidas neid alla panna, sest kõik hobused läksid hulluks, kui Nap talli astus. Üks hobune lõi talli tagaseinast lauad välja.
Sel pärastlõunal läks Nap üles raamatukokku ja sealt leidis preili Ravineur talle raamatu lõhnade kohta. Nap luges raamatu nii kiiresti läbi, et tema pilk oleks pidanud paberi peale rajad jätma. Igatahes jäi temast rada maha raamatukokku: varsti oli kõrge lugemispuldi peal virnas kakskümmend kaks köidet Kummikusöögi „Lühikest ülevaadet lõhnadest”, neile järgnes Fontääni „Ratsutaja fanfaar” ja seejärel, väikese ringiga läbi ajaloo-osakonna, sukeldus Nap folklooriosakonda, preili Ravineur liikuval raamatukogutrepil tema järel väntamas.
Preili Ravineur jälgis teda omamoodi rahuloleva aukartusega. Kui Nap lossi jõudis, oskas ta hädavaevalt lugeda, aga härjapõlvlasepoiss oli asunud oma lugemisoskust parandama sama sihikindlalt, kui poksija treenib võistluseks. Ja õppides võistles või võitles ka Nap millegagi, kuid preili Ravineur ei osanud arvata, mis see on, ja kõrgeauline leedi muidugi ei seletanud talle. Nap istus öö läbi lambi juures, raamat ees, ühel pool raamatut sõnaraamat, teisel pool tesaurus, ja väänas kõigist sõnadest tähenduse välja, tagus järelejätmatult omaenda teadmatust.
Kui preili Ravineur järgmisel hommikul raamatukokku tuli, oli lugemispuldil päkapikukeele sõnaraamat ja Postalume’i „Trollide keel”.
Kindlasti pole õige niimoodi õppida, ütles preili Ravineur endale. See ei saa korralikult kinnistuda. Teadmisi ei saa lihtsalt kulbiga pähe tõsta. Õpitut peab seedima. Asju ei pea lihtsalt teadma, neid peab mõistma.
Ta mainis seda sepp Fasselile, kes ütles: „Teate, preili, ühel päeval tuli ta minu juurde ja ütles, et on enne ka vaadanud, kuidas sepp töötab, ja küsis, kas ta tohiks proovida. Noh, te teate kõrgeaulise leedi käske, nii et ma andsin talle toorrauda ja näitasin vasarat ja pihte, ja järgmisel hetkel oli ta juba töö kallal nagu… noh sepp vasara ja pihtidega! Tuli välja väga kena nuga, kohe väga kena. Ta mõtleb kogu aeg. On kohe näha, kuidas tema pisike inetu peakolu kõik välja rehkendab. Kas te olete enne härjapõlvlast näinud?”
„Kummaline, et te küsite,” vastas preili Ravineur. „Meie raamatukogu kataloogis on kirjas, et meil on olemas üks väga vähestest J.P. Bunderbelli „Viis tundi ja kuusteist minutit Kaug-Uberwaldi härjapõlvlaste seas” eksemplaridest, aga ma ei leia seda kusagilt. See on hindamatu.”
„Viis tundi ja kuusteist minutit ei tundu väga pikk aeg,” märkis sepp.
„Jah, võiks arvata tõesti. Aga loengu järgi, mille härra Bunderbell pidas Ankh-Morporki Loata Võõrastesse Valdustesse Tikkujate Ühingus6,” ütles preili Ravineur, „oli see aeg umbes viis tundi pikem kui vaja. Härra Bunderbell ütles, et härjapõlvlaste suurus varieerus ebameeldivalt suurtest vastikult väikesteni, nad olid sama kultuursed kui jogurt ja veetsid kogu aja, üritades oma nina nokkida, kuid tulutult, sest nad ei saanud oma ninale pihta. Nad olevat täiesti mõttetud olendid. See raamat lõi päris palju laineid. Antropoloogid ei tohiks selliseid asju kirjutada.”
„Ja Napi-poiss on üks neist?”
„Jah, see ajas mind ka segadusse. Kas te nägite teda eile? Hobused miskipärast kardavad teda, niisiis tuli ta raamatukokku ja leidis mingi vana raamatu hobulausujatest. Need olid kunagi midagi salaseltsi taolist, nad oskasid valmistada erilisi õlisid, millega hobuseid endale allutada. Siis oli ta terve pärastlõuna Igori koopas ja keetis kokku jumalad teavad mida, täna hommikul aga ratsutas ta hobusega õue peal ringi! Hobune ei olnud küll rõõmus, aga Nap oli temast võitu saanud.”
„Imelik, et tema inetu peanupp õppimisest juba lõhki ei lenda,” ütles Fassel.
„Hah!” Preili Ravineuri hääl oli mõru. „Olge siis valmis, sest ta on avastanud Noxi koolkonna.”
„Mis see on?”
„Mitte see, vaid need. Need on filosoofid. Nojah, ma ütlen küll, et filosoofid, aga…”
„Aa, need on need nilbikud,” tähendas Fassel heatujuliselt.
„Ma ei ütleks, et nilbikud,” vastas preili Ravineur, ja see oli tõsi. Daamilik raamatukoguhoidja ei kasutaks kunagi niisugust sõna sepa läheduses, eriti veel sellise sepa, kes irvitab. „Ütleme pigem „ebadelikaatsed”.”
Alasi ja vasaraga töötades ei ole erilist delikaatsust vaja, niisiis jätkas sepp häbenemata: „Need on siis need, kes muudkui heietavad, mis juhtub, kui naisterahvad piisavalt lambaliha ei saa, ja nad ütlevad, et sigarid on…”
„See on ekslik arvamus!”
„Just nimelt sekslik, või midagi sinnapoole, nii ma lugesin.” Oli selge, et see pakub sepale lõbu. „Ja kõrgeauline leedi laseb tal selliseid asju lugeda?”
„Ta peaaegu lausa nõuab. Ma ei kujuta ette, mis tal mõttes on.” Ega ka seda, mis Napil mõttes on, lisas ta oma peas.
Trev oli Napile öelnud, et küünaldetegemisel tuleb piiri pidada. Kui ta teeb liiga palju, on asjad halvasti, seletas Trev. Teravatipulised kübarad võivad otsustada, et küünlavalamiskojas pole nii palju töötajaid vaja. Nap sai sellest aru. Mida Näotu Mees ja Betoon ja Nuuksuv Mukko peale hakkaksid, kui neid lahti lastaks? Neil polnud kuhugi minna. Nad pidid elama lihtsas maailmas, sest pärismaailmas oleks elul neid liiga kerge siruli lüüa.
Nap oli proovinud ka mujal keldris ringi hulkuda, aga öösiti ei tehtud seal suurt midagi ja teda vaadati imelikult. Siin ei valitsenud kõrgeauline leedi. Kuid võlurid on räpakas seltskond ja keegi ei koristanud keldris eriti, jäädes sealjuures ellu, et sellest rääkida, nii et kõiksugu vanad laoruumid ja koli täis töötoad jäid Napi käsutusse. Ja hea öönägemisega poisil oli sealt nii palju leida. Ta oli juba näinud helendavaid vaaraosipelgaid, kes ehitasid väikest püramiidi, ja tema üllatuseks selgus, et inimestest hüljatud käikudelabürindis elutseb väga haruldane siseruumovoor, ebatavaline sokiõgija. Ka torustikus elas keegi, kes pomises iga natukese aja tagant: „Kraak! Kraak!”. Kes teab, mis kummalised elukad olid end seal sisse seadnud?
Nap tegi pirukaliuad väga põhjalikult puhtaks. Glenda oli tema vastu hea olnud. Nap peab näitama, et ka tema on hea. Hea olla oli tähtis. Ja ta teadis, kust hapet saab.
Isand Vetinari erasekretär astus Piklikkabinetti peaaegu ilma, et oleks õhkugi liikuma pannud. Patriits tõstis pea. „Aa, Drumknott. Ma pean vist jälle „Ajalehele” kirjutama. Ma olen kindel, et üks alla, kuus risti ja üheksa alla ilmus juba samas kombinatsioonis kolm kuud tagasi. Ma usun, et reedel.” Ta laskis ristsõnaleheküljel põlgusega lauale pudeneda. „Niipalju siis vabast
Algselt oli see Maadeavastajate Ühing, kuid isand Vetinari väitis jõuliselt, et enamikus ühingu liikmete poolt „avastatud” maadest olid juba elanikud, kes üritasid uustulnukatele kohe madusid müüa.
