Kindel oled vä? Ise kaevad endale ’aua. Kas sul šillingit on?”
Kõrgelt õhust kostis kolksatus.
„Kui toos alla tuleb, on selle sees kuuepennine. Aeg ja koht, palun.”
„Kuidas ma tian, et sind usaldada võib?” küsis tänavapoiss.
„Ei oska öelda,” vastas Ridcully. „Aju töö peened nüansid on ka minu jaoks saladus. Aga mul on hea meel, et sa mind usaldad.”
„Mise?” Poiss kehitas õlgu ja otsustas siiski õnne proovida, kuna ta polnud hommikust söönud.
„Ringi põiktänav Küürimise linnaosas, kell pool kaks, a’ mina sind ei tunne, said aru?”
„See on väga tõenäoline,” vastas Ridcully ja nipsutas sõrmi.
Konservikarp kukkus tänavapoisi ootavasse pihku. Poiss raputas hõbedase mündi välja ja muigas laialt. „Õnn kaasa, peremees.”
„Kas sellistel üritustel midagi süüa pakutakse?” uuris Ridcully, kelle jaoks lõuna oli püha.
„Pirukat saab, peremees, herneputru, angerjapirukat, pirukat ja kartulirokka, vähi… pirukat, aga peamiselt lihtsalt pirukat. Lihtsalt pirukat, peremees. Pirukast tehtud.”
„Mis sorti?”
Ridcully informaator oli jahmunud. „Need on pirukad, peremees. Nende kohta ei küsita!”
Ridcully noogutas. „Ja viimase meievahelise tehinguna maksan ma sulle ühe penni, et ma saaksin korra sinu toosi lüüa.”
„Kaks penni,” ütles poiss silmapilkselt.
„Kaup koos, väike nadikael.”
Ridcully laskis konservikarbi oma saapaninale kukkuda, hoidis seda hetke tasakaalus, viskas siis toosi õhku ja kui see alla kukkus, andis sellele kaarega jalalöögi, nii et see keereldes üle rahva peade lendas.
„Pole paha, papi,” ütles poiss irvitades. Kaugusest kostis karjatus ja keegi vandus õiglast kättemaksu.
Ridcully pistis käe tasku ja vaatas poisile otsa. „Kaks dollarit, kui jooksma hakkad, poiss. Täna sulle paremat pakkumist ei tehta!” Poiss hakkas naerma, haaras mündid ja pistis jooksu. Ridcully kõndis vaikselt edasi ning aastad langesid lumena tagasi tema turjale.
Ta leidis Ponder Stibbonsi Suure Saali ukse juurest, kus võlur parajasti mingit teadet tahvlile üles pani. Seda tegi Ponder üsna tihti. Ridcully oletas, et see annab talle miskipärast parema enesetunde.
Ta laksas Ponderile turjale, nii et see rõhknaelad põrandakividele puistas.
„See on Ankh-Morporki Turvalisuse Nõukogu teadaanne, ülemkantsler,” ütles Ponder, kraapides pöörlevaid, isepäised rõhknaelu kokku.
„Meil on võlukunstiülikool, Stibbons. Turvalisusega pole meil mingit pistmist. Juba võlur olemine on ebaturvaline, täpselt nagu peakski olema.”
„Jah, ülemkantsler.”
„Aga need knopkad ma korjaksin teie asemel küll kõik kokku, ettevaatus pole kunagi liiast. Rääkige… meil vist oli ülikoolis kunagi kehakultuuri õppejõud?”
„Jah, härra ülemkantsler. Evans Triibuline. Ta kadus jäljetult vist umbes nelikümmend aastat tagasi.”
„Tapeti? Tollal pidi ju mehe ära koristama, kui tahtsid tema kohta saada.”
„Ma ei kujuta ette, kes tema tööd tahta võis. Ma saan aru, et ta haihtus, kui ühel päeval Suures Saalis kätekõverdusi tegi.”
„Haihtus? Mis surm see ühe võluri jaoks on? Iga võlur sureks häbist, kui lihtsalt haihtuks. Midagi jääb ikka maha, kas või ainult suits. No hea küll. Kui tuleb aeg, leitakse ka õige mees… või kes iganes. Keegi ikka leitakse. Mida teie mõtlemismasin viimasel ajal teinud on?”
Ponder elavnes. „Tegelikult, ülemkantsler, avastas Hex just äsja uue osakese. See liigub valgusest kiiremini ja kahes suunas korraga!”
„Kas me saame sellega midagi huvitavat peale hakata?”
„Igatahes! See teeb Lehakirve transkongruentaalsuse-teooria maatasa!”
„Väga hea,” ütles Ridcully rõõmsalt. „Peaasi, et see midagi maatasa teeb. Kui see on maatasa tegemise lõpetanud, pange Hex otsima kas Evansit või korralikku asendajat. Kehakultuuri õppejõud on üsna elementaarsed osakesed, neid ei tohiks olla raske leida. Ja kutsuge ülikooli nõukogu kokku, kümne minuti pärast on koosolek. Me hakkame jalgpalli mängima!”
Tõde on naissoost, sest tõde on pigem ilus kui meeldiv ning see, mõtiskles Ridcully, samal ajal kui ülikooli nõukogu edasi nurises, seletab igatahes ütlust, et vale jõuab tervele maailmale tiiru peale teha, enne kui Tõde on saapad – vabandust, kontsakingad – jalga saanud, sest ta peab ju sobiva paari välja valima. Võimalus, et naisterahval, kes saab valida, on ainult üks paar kingi, ei ole mõistuslikult usutav. Kindlasti on Tõel kui jumalannal terve hulk jalatseid ja seega ka palju valikuid: mugavad kingad koduste tõdede jaoks, naeltega saapad ebameeldivate tõdede jaoks, lihtsad puukingad üldiste tõdede jaoks ja võib-olla mingid tuhvlid enesestmõistetavate tõdede jaoks. Praegu oli aga palju tähtsam välja mõelda, millist tõde oma kolleegidele teatada, ja Ridcully otsustas kogu tõe kasuks, kuid mitte ainult tõe kasuks, mis vabastas ta vajadusest olla aus.
„Noh, räägi siis, mida ta ütles.”
„Ta võttis põhjendatud argumente kuulda.”
„Tõsiselt või? Kus siin konks on?”
„Mingit konksu pole. Aga ta tahab, et mäng käiks traditsioonilisemate reeglite järgi.”
„Seda küll mitte! Kindlasti on need niigi eelajaloolised!”
„Ja ta tahab, et ülikool asuks selles asjas esirinda, ja kiiresti. Härrased, umbes kolme tunni pärast algab linnas mäng. Ma panen ette seda jälgida. Ja sel põhjusel on vaja, et te kõik kannaksite… pükse.”
Natukese aja pärast võttis Ridcully välja oma uuri – see oli vanamoodne paharetiga uur ja usaldusväärselt ebatäpne. Ridcully tegi kullast uurikaane lahti ja vaatas kannatlikult, kuidas väike olend seiereid edasi väntas. Kui nurisemine ei olnud pooleteise minuti pärast lõppenud, klõpsas Ridcully uurikaane kinni. Klõpsatusel oli mõju, mida poleks olnud võimalik saavutada mingi karjumisega.
„Härrased,” sõnas ülemkantsler surmtõsiselt. „Me peame rahva mängust osa võtma – ja ma lisaksin, et me pärineme sellesama rahva seast. Kas keegi meist on viimasel paaril aastakümnel kas või näinud, kuidas seda mängu mängitakse? Ma ei usu. Me peaksime rohkem väljas käima. Ma ei palu teil seda teha minu pärast, ega isegi mitte nende sadade pärast, kes tagavad meile elu, kus ebamugavus nii harva oma pead tõstab. Jah, paljud teised ohud on tõstnud oma inetu pea, see on tõsi, kuid alati on siitsamast lähedalt kutsuvalt viibanud õhtusöök. Kallid kaasvõlurid, meie oleme selle linna viimane kaitseliin kõigi õuduste vastu, mis seda rünnata võivad. Kuid ükski neist pole potentsiaalselt nii ohtlik kui meie ise. Just nimelt, ma ei kujuta ette, mis saab, kui võlurid tõeliselt näljaseks muutuvad. Nii et tehke seda, ma palun teid tungivalt see üksainus kord, juustulaua nimel.”
Ridcully
