sööme varakult,” vastas Ridcully, „ja ma kuulsin, et mängu ajal müüdavad pirukad on lihtsalt… hämmastavad.”
Sellise häbitu tõe jaoks valis Tõde oma tohutust garderoobist mustad tikk-kontsadega nahksaapad.
Nap ootas juba, uhke, aga murelik ilme näol, kui Glenda öökööki jõudis. Algul ei märganud Glenda teda, siis aga riputas mantli nagisse, pöördus – ja seal oligi Nap, kes hoidis kaht liuda enda ees nagu kilpe.
Glenda pidi peaaegu silmi varjama, liuad kiiskasid nii eredalt.
„Ma loodan, et sellest pole midagi,” ütles Nap kartlikult.
„Mida te tegite?”
„Ma katsin need hõbedaga, preili.”
„Kuidas te seda tegite?”
„Oh, keldris on igasugu vana kraami ja, noh, ma oskan kõiksugu asju teha. Ega kellelgi selle pärast pahandust ei tule?” lisas Nap korraga murelikult.
Glenda mõistatas, kas pahandusi võib tulla. Ei tohiks tulla, aga proua Whitlow’ puhul ei võinud kunagi teda. Noh, ta võib probleemi lahendada, peites liuad kuskile, kuni need tuhmuvad.
„Väga kena teist, et te vaeva nägite. Tavaliselt pean ma inimesi taga ajama, et nad taldrikud üldse tagasi tooksid. Te olete tõeline härrasmees,” ütles Glenda ja Napi nägu lõi särama nagu tõusev päike.
„Te olete väga lahke,” vastas Nap rõõmust hiilates, „ja väga kena naisterahvas, kelle kaks tohutut rinda annavad märku rohkest annist ja fertiilsusest…”
Hommikune õhk tardus tohutusuureks kamakaks. Nap mõistis, et on midagi valesti öelnud, kuid tal polnud aimugi, mis see oli.
Glenda vaatas ringi, et näha, kas keegi kuulis, kuid tohutus hämaras ruumis polnud peale nende mitte kedagi. Glenda tuli alati esimesena ja läks viimasena. Siis ütles ta: „Seiske paigal. Ärge mõelge isegi tolli võrra liigutada! Mitte tolli võrra! Ja ärge kanu varastage!” lisas ta tagantjärele tulnud mõttena.
Tal oleks pidanud kõrvadest auru tulema, kui ta köögist välja suundus, saabastesse kängitsetud jalgade sammud põrandakividel kajamas. Mis sel mehikesel pähe tuleb? Kes ta enda arvates on? Ja kui mõtlema hakata, siis kes ta Glenda arvates on? Ja mis ta Glenda arvates on?
Ülikooli keldrid ja maa-alused võlvistikud moodustasid väikese omaette linna, ning pagarid ja lihunikud pöördusid Glendat vaatama, kui ta plaksudes mööda sammus. Nüüd ei julgenud Glenda enam peatuda: see oleks olnud liiga piinlik.
Kes teadis kõiki käike ja treppe, sai minna peaaegu igale poole ülikoolis, ilma et oleks pidanud keldrist välja tulema – juhul kui käigud ja trepid kas või viis minutit paigal püsisid. Ükski võlur seda labürinti ilmselt ei tundnud. Vähesed neist huvitusid majapidamise igavatest üksikasjadest. Hah, nende arvates ilmub toit võluväel lauale!
Lühike kivitrepp viis väikese ukse juurde. Viimasel ajal sealtkaudu peaaegu ei käidud. Teised tüdrukud poleks mingi hinna eest sellest uksest sisse astunud. Kuid Glenda astus. Juba pärast esimest korda, kui ta kellaga kohale kutsuti, et tuua kesköine banaan – kuigi see jäigi kätte andmata, sest Glenda jooksis karjudes minema –, teadis ta, et peab sellega uuesti silmitsi astuma. Lõppude lõpuks ei saa keegi sinna parata, milliseks ta on loodud, oli tema ema öelnud, samuti ei saa keegi parata, milliseks võlujõuõnnetus meid muuta võib, ilma et meil oleks selles mingit süüd, nagu selgitas proua Whitlow pisut hiljem, kui karjumine oli lõppenud. Ja nii võttiski Glenda banaani ja läks otsejoones tagasi.
Nüüd oli ta muidugi üllatunud, kui kellelegi tundus kummaline, et kõigi võimalike tarkuste hoidja on punakaspruun ja kõlgub tavaliselt mitme jala kõrgusel kirjutuslaua kohal, ja Glenda oli üsna kindel, et teab vähemalt neljateistkümmet tähendust sõnale „uuk”.
Kuna oli päevaaeg, kihas tohutu hoone väikese ukse taga elust – kui sellist väljendit võib raamatukogu puhul kasutada. Glenda suundus lähima alamraamatukoguhoidja poole, kellel ei õnnestunud õigeaegselt pilku kõrvale pöörata, ja nõudis: „Ma tahan näha f-tähega algavate piinlike sõnade sõnaraamatut!”
Raamatukoguhoidja kõrk pilk leebus pisut, kui ta taipas, et tema ees seisab kokk. Võlurite südames on kokkadele alati ruumi, sest süda asub kõhu lähedal.
„Aa, siis usun ma, et meie sõbraks on Linnupüüdja „Sõnade ebamugavust tekitavad väärkasutused”,” lausus ta heatujuliselt ja juhatas Glenda lugemispuldi juurde, kus viimane veetis mitu valgustavat minutit, siis aga sammus tuldud teed tagasi, olles natuke targem ja tundes kõvasti rohkem piinlikkust.
Nap seisis ikka veel seal, kus Glenda oli käskinud, ja oli surmani hirmunud.
„Ma palun vabandust, ma ei saanud aru, mida te silmas pidasite,” lausus Glenda ja mõtles: lopsakas, külluslik ja viljakas. Nojah, ma saan aru, miks ta nii ütles, pole midagi teha, aga see pole ju ainus, mis mul on, tegelikult pole. Ma arvan. Ma loodan.
„Khm, teist oli lahke niimoodi öelda,” jätkas ta, „aga te oleksite pidanud kasutama sobilikumat keelt.”
„Ah, õigus muidugi, andke andeks,” ütles Nap. „Härra Trev rääkis mulle sellest. Ma ei tohiks liiga peenelt rääkida. Ma oleksin pidanud ütlema, et teil on tohutud ti…”
„Aitab juba küll, eks ole? Kas Trevor Usutav õpetab teile oraatorlust?”
„Ärge öelge, ärge öelge, ma tean ise… Te mõtlete, et ta õpetab mind õieti rääkima?” ütles Nap. „Jah, ja ta lubas mind jalgpalli vaatama viia,” lisas ta uhkelt.
See nõudis seletust, mis muutis Glenda veel süngemaks. Muidugi oli Trevil õigus. Need, kes pikki sõnu ei tea, kipuvad olema pahurad nende seltskonnas, kes teavad. Just sellepärast ei usaldanud Glenda meessoost naabrid, näiteks härra Stollop ja tema semud, peaaegu mitte kedagi. Nende naistel, vastupidi, oli palju suurem, kuigi pisut eripärane sõnavara tänu odavatele armastusromaanidele, mis liikusid kõigil tänavatel salakaubana köögist pesukotta. Just sellepärast teadiski Glenda sõnu „oraator”, ”romanss”, „buduaar” ja „ridikül”, kuigi „ridiküli” ja „buduaari” koha pealt ei olnud ta väga kindel ja vältis nende kasutamist, mis asjaolusid arvestades ei olnud just raske. Tal olid tõsised kahtlused selles osas, mis daami buduaar olla võiks, ja igatahes ei kavatsenud ta seda kelleltki järele küsida, isegi mitte raamatukogus, et keegi naerma ei hakkaks.
„Ja ta viib teid jalgpalli vaatama, jah? Härra Nap, te torkate seal silma nagu briljant korstnapühkija kõrvas!”
Ära torka rahva seas silma. Nii palju oli vaja meeles pidada!
„Ta ütles, et hoolitseb minu eest,” vastas Nap ja laskis pea rinnale vajuda. „Ee… ma mõistatasin, kes oli see kena noorpreili, kes öösel siin oli,” lisas ta meeleheitlikult, läbinähtavana nagu õhk.
„Trevor ütles, et te küsiksite, eks ole?”
Valeta. Keeruta end välja. Aga kõrgeauline leedi ei olnud siin! Ja see kena õunapiruka-neiu oli otse tema ees! See oli liiga raske!
„Jah,” ütles ta alandlikult.
Ja Glenda üllatas iseennast. „Tema nimi on Juliet ja ta elab kohe minu kõrval, nii et Trevor ärgu parem sinna jõlkuma tulgu, on selge? Juliet Stollop… eks vaata, kuidas see Trevorile meeldib.”
„Kas
