kuigi „Härra Lillkapsa suur seiklus” oleks loomulikult õigem paigutada riiulile NÜRS J3.2 (>blit) 9, samas kui „Kapsa Tau” kandideeriks kindlasti riiulile NÜRS (blit+) 60-sp55-o9-hl (blit). Kõigile, kes on tuttavad seitsmemõõtmelise raamatupaigutamissüsteemiga bliti-dimensioonis, on see selge nagu vesi, peaasi et sa blitil silma peal hoiad.
Aa, ja siit tulidki tema kaasvõlurid, kes kõndisid hõõruvates pükstes kohmakalt ja pingutasid nii väga, et mitte silma paista, et nad oleksid veel enam silma paistnud, kui rahvas oleks neist kas või natukenegi huvitatud olnud.
Keegi ei märganud neid. See oli ühtaegu kütkestav ja põnev, jõudis Ridcully järeldusele. Tavaliselt tegid teravatipuline kübar, võlurirüü ja sau tee kiiremini puhtaks kui kirvega troll.
Neid lükati! Ja nügiti! Aga see polnud nii ebameeldiv, kui nende sõnade järgi võiks arvata. Igast küljest suruti mõõdukalt peale, kui nende taha voolasid inimesed: jäi mulje, nagu seisaksid võlurid rinnuni merevees ning kõiguksid ja õõtsuksid lainete aeglases rütmis.
„Püha taevas,” ütles määratlemata uuringute õppetool. „Kas see ongi jalgpall? See on küll natuke üheülbaline.”
„Keegi rääkis enne pirukatest,” märkis hilisruunide lektor ja küünitas kaela.
„Rahvas alles koguneb, peremees,” ütles Kannikas.
„Aga kuidas me midagi näeme?”
„Sõltub, kuidas Rüsin tuleb. Tavaliselt hakkavad need, kes tegevusele lähemal on, karjuma.”
„Ah, ma näen pirukamüüjat,” teatas määratlemata uuringute õppetool.
Ta astus paar sammu, rahvamurd liikus ja kõikus, ning ta oligi kadunud.
„Kuidas nüüd on, härra Trev?” küsis Nap, kui inimesed nende ümber voogasid.
„Kuradi valus, vabandage minu keelekasutust,” pomises Trev, surudes vigasaanud kätt vastu keha. „Kas sa oled kindel, et sul vasarat käes ei olnud?”
„Vasarat ei olnud, härra Trev. Andke andeks, kuid te ju palusite…”
„Tean-tean. Kus sa niimoodi lööma õppisid?”
„Ma ei olegi õppinud, härra Trev. Ma ei tohi kunagi kellegi vastu kätt tõsta! Aga te nõudsite, nii et…”
„Sest noh, sa oled ju selline kõrend!”
„Pikad kondid, härra Trev, ja pikad lihased. Mul on tõesti väga kahju!”
„See oli minu viga, Põlvik, ma ei osanud sinu jõudu hinnata…” Korraga vajus Trev ettepoole, Napile otsa.
„Kus sa olid, sõber?” küsis isik, kes oli äsja Trevile vastu turja laksanud. „Me ju ütlesime, et saame kokku angerjapirukaleti juures!”
Nüüd vaatas kõneleja Nappi ja tema silmad tõmbusid pilukile. „Ja kes see võõras on, kes arvab, et on oma?”
Mees otseselt ei põrnitsenud Nappi, aga oli selgelt tunda, et teda vaetakse kaalukausil, ja mitte sõbralikult.
Trev pühkis end puhtaks, ta oli ebaharilikult kohmetu. „Tere, Andy.
Ee… see on Nap. Ta töötab minu juures.”
„Millena? Peldikuharjana?” küsis Andy. Tema taga seisvast salgast kostis naeru. Andy naljade peale naerdi alati. See oli esimene asi, mida tema juures märgati, kohe pärast õelat tulukest tema silmades.
„Põlvik, Andy paps on Pimekaevu võistkonna kapten.”
„Meeldiv tutvuda, härra,” ütles Nap ja sirutas käe.
„Uu, teiega on ka meeldiv tutvuda,” ahvis Andy ning Trev krimpsutas nägu, kui Andy mõhnaline, taldrikusuurune käsi haaras Napi pulkpeenikestest sõrmedest.
„Tal on käsi nagu plikal,” märkis Andy ja pigistas.
„Härra Trev rääkis Pimekatest palju suurepärast, härra,” ütles Nap. Andy mühatas pingutusest. Trev nägi, kuidas tema sõrmenukid valgeks tõmbusid, samal ajal kui Nap edasi lobises. „Sportlaste seltsimehetunne on kindlasti imeline.”
„Ja-jah,” ühmas Andy. Viimaks õnnestus tal oma käsi ära tõmmata, tema nägu oli tulvil vihast hämmeldust.
„Ja see on minu semu Maxie,” ütles Trev kähku, „ja see on Kõhutuule-Carter.”
„Nüüd olen ma Puuksmeister,” parandas Carter.
„Ja-jah, täpselt. Ja see on Hiiglane. Temaga ole ettevaatlik. Ta on varas. Hiiglane muugib luku kiiremini lahti, kui sina jõuad nina nuusata.”
Nimetatud Hiiglane näitas väikest pronksist ametimärki. „Ma olen muidugi gildis,” ütles ta. „Muidu naelutatakse kõrvad ukse külge.”
„Kas te tahate öelda, et te teenite seaduserikkumisega elatist?” küsis Nap õudusega.
„Kas sa pole Varaste gildist kuulnud?” küsis Andy.
„Põlvik on linnas uus,” ütles Trev kaitsvalt. „Ta pole eriti väljas käinud. Ta on härjapõlvlane, mägedest.”
„Nii et tulid siia meie tööd ära võtma, jah?” urises Carter.
„No kuule, millal sina oled lillegi liigutanud?” küsis Trev.
„Ühel päeval võib-olla liigutan.”
„Lüpsad lehmi, kui need karjamaalt tulevad?” ühmas Andy. Jälle kostis naer nagu märguande peale. Ja sellega oligi tutvustamine Napi üllatuseks läbi. Ta oli oodanud, et jutuks tulevad kanavargused. Selle asemel aga võttis Carter taskust paar konservikarpi ja viskas Napile ja Trevile.
„No ma käisin paar tundi sadamas kaupa maha laadimas,” ütles ta ennast õigustavalt, nagu oleks väike juhutöö seadusevastane. „Need on ühelt Neli-iksi laevalt.”
Hiiglane õngitses samuti oma taskus ja tõmbas välja kella, mis ei kuulunud talle.
„Mäng algab viie minuti pärast,” kuulutas ta. „Hakkame rüsinaga pihta… ee, kui sulle sobib, Andy?”
Andy noogutas. Hiiglane hingas kergendatult. Alati oli tähtis küsida, kas miski Andyle sobib. Andy aga silmitses endiselt Nappi, nagu kass silmitseb ootamatult jultunud hiirt, ja hõõrus oma kätt.
Härra Kannikas köhatas, nii et tema punane aadamaõun hüppas üles-alla nagu päike, kes ei suuda otsustada, kas loojuda või mitte. Avalikus kohas karjumine – jah, see meeldis talle, seda oskas ta hästi. Avalikkuse ees kõnelemine oli tema jaoks aga tõeline piinlikkusepundar.
„Niisiis, ee… ’ärrased, siin on meil käimas jalgpallimäng ja selle juures on põhimõtteliselt kõige tähtsam Rüsin, milles ka teie kohe osalema hakkate…”
„Mina mõtlesin, et me vaatame, kuidas kaks mängijate gruppi sõbralikult võistlevad, et pall vastase väravasse saata.”
„Võimalik, härra, väga võimalik,” möönis korrapidaja, „aga vaadake, tänavatel üritavad mõlema poole toetajad nii-öelda mänguväljaku
