hing on puhas ja üllas, härra Trev. Aga, khm, kui ma saaksin kuidagi abiks olla…”
„Pikemaid sõnu on vaja, jah? Ja natuke keerulisemat keelt?” küsis Trev.
Kuid Nap ei kuulanud enam teda.
„Minu meelest on see imearmas,” ütles hääl Trevi pea kohalt. „A’ kas sa tead mõnda, kes lugeda oskab, tarkpea?”
Seda tuli vendade Stollopite kiituseks öelda: nad ei olnud Andy. Kõike arvesse võttes polnud vahe küll just hiiglasuur, kui sinu silmad ei seletanud, sest olid verd täis, aga lühidalt öeldes teadsid Stollopid, et jõust on alati abi, niisiis ei viitsinudki nad kunagi midagi muud proovida, samas kui Andy oli külmavereline psühhopaat, kellel olid järelkäijad ainult selle pärast, et tema taga oli ohutum olla kui tema ees. Andy oli vahel üsna meeldiv, kui tema metsikult kõikuvad tujud sinnapoole kaldusid – siis oli kõige parem aeg jalgalaskmiseks. Mis Stollopitesse puutub, siis ei pidanud neid just pikalt uurima, et mõista: Juliet oli nende perekonna aju. Üheks eeliseks Trevi seisukohast võttes oli see, et Stollopid ise pidasid end arukateks, kuna keegi polnud neile vastupidist väitnud.
„Hah, härra nii-öelda Trev,” ütles Billy Stollop ja suskas Trevi sõrmega, mis oli jäme nagu jõehobusardell. „Kui sa oled nii tarkust täis, siis ütle, kes väravaposti ää lõhkus.”
„Seal oli rüsin, Billy. Ma ei näinud midagi.”
„Kas ta ‘akkab Pimekates mängima?” käis Billy peale.
„Billy, isegi sinu isa ei jõuaks parimas vormis olles palli nii kaugele visata, kui sellest mehest räägitakse. Sa ju tead, eks? Isegi sina ei jõuaks. Ma kuulsin, et Inglite väravapost oli lihtsalt koost lagunen’d ja keegi mõtles mingi loo välja. Kas ma valetaksin sulle, Billy?” Trev oskas välja mõelda valesid, mis olid peaaegu tõed.
„Igatahes valetaksid, sest sa oled pimekas.”
„Hea küll, sa said aru, ma räägin kõik ausalt ära,” ütles Trev käsi laiutades. „Respekt ja puha, Billy… Selle palli viskas Nap. Rohkem ei oska ma midagi öelda.”
„Ma peaksin sul pea otsast lööma,” mühatas Billy, vaatas Nappi ja irvitas. „See poiss näeb välja, nagu ei jõuaks palli tõstagi.”
Ja siis küsis hääl Trevi selja tagant. „Kas sa näe, Billy, sind on ilma kaelarihmata välja lastud!”
Nap kuulis, kuidas Trev pomises endamisi: „Jumalad küll, meil läks juba nii hästi,” siis tema sõber pöördus ja ütles: „Tänav ei kuulu kellelegi, Andy. Siin võib ju väheke aega veeta, mis?”
„Dollid tapsid sinu vanamehe, Trev. Kas sul häbi pole?”
Koletu Jõugu ülejäänud liikmed seisid Andy selja taga, näol segu trotsist ja taipamisest, et jällegi tiritakse nad mingi supi sisse. Nüüd olid nad jõudnud ühele suuremale tänavale. Kõrvaltänavatel toimuvatesse kähmlustesse Vahtkond tavaliselt ei sekkunud, aga kui need toimusid avalikus kohas, pidid nad midagi ette võtma, et maksumaksjad kaebama ei hakkaks, ja kuna väsinud võmmidele ei meeldi mitte midagi teha, tegid nad seda põhjalikult, et ei peaks seda lähemal ajal uuesti tegema, kui vähegi võimalik.
„Mida sina sellest jutust tead, nagu oleks üks Pimekaevu poiss ja Dolly lipakas mängu ajal käest kinni hoidnud?” nõudis Andy. Ta asetas raske käe Trevi õlale. „Noh, räägi, sina oled tark, sina tead kõike enne teisi.”
„Lipakas?” Seda ütles Billy – tal oli kõrvadest ajuni pikk maa. „Dolly Õdedes pole ühtegi tüdrukut, kes teie tripperis närukaelte poole kas või vaataks!”
„Aa, nii et neilt me selle siis saimegi!” heitis Kõhutuule-Carter. See avaldus tundus Napile asjaolusid arvestades vaenuõhutav. Võib-olla, mõtles ta, nõuab rituaal lapsikute solvangute vahetamist, kuni mõlemad pooled tunnevad õigustust teist rünnata, täpselt nagu märkis doktor Vonmausberger oma teoses „Rituaalne agressiivsus suguküpseks saavate rottide juures”.
Kuid Andy oli juba tõmmanud oma särgi alt lühikese mõõga. See oli vastik relv, mis oli võõras jalgpallimängu tõelisele vaimule – tavaliselt suhtus mäng heatahtlikult esemetesse, mis tekitasid sinikaid, murdsid luid ja, hea küll, kõige halvemal juhul ja ägeduse hetkel, torkasid silma välja11. Andyl aga olid oma probleemid. Ja kui sinu läheduses on keegi Andy-sugune, tekivad sinna ka teised Andyd, nii et kõik poisid, kes muidu oleksid läinud mängu vaatama, taskus ainult pronksist lööginukid, kolksusid nüüd kõndides kuuldavalt ega saanud ilma abita püsti, kui pikali kukkusid.
Nüüd võeti ka teised relvad välja.
„Ettevaatust,” hoiatas Trev, astus eemale ja tõstis lepitavalt relvitud käed. „Siin on palju rahvast, saate aru? Kui Vana Sam teile peale satub, tulevad vahtkondlased suurte-suurte malakatega ja nüpeldavad teid, kuni te ‘ommikusöögi välja öögite, ja teate, miks – sellepärast, et nad vihkavad teid, teie pärast peavad nad papreid täitma ja teie pärast ei saa nad sõõrikuid süüa.”
Ta taganes veel kaugemale. „Ja siis süüdistavad nad teid, et te lõhkusite oma peadega nende relvad, ja viivad teid vangi, kus te saate Tünnis kena öö veeta. Olete seal olnud? Kas see oli nii tore, et tahaks tagasi?”
Ta märkas rahuloluga kohkunud meenumist kõigil nägudel peale Napi oma, kellel ei saanud aimugi olla, millest jutt on, ja Andy oma, kelle jaoks Tünn oli nagu vend. Kuid Sami meeste vastu ei kippunud isegi Andy. Kes tapab kas või ühe neist, sellele annab Vetinari võimaluse järele proovida, kas ta suudab õhu peal seista.
Mehed rahunesid natuke, kuid mitte liiga palju. Sellises olukorras, mis on pinges nagu sulgurlihas, on vaja ainult üht lollpead…
Praegu aga suutis sellega hakkama saada ka üks väga tark isik: Nap pöördus Algernoni, noorima Stollopi poole, ja lausus heatujuliselt: „Kas teate, härra, et teie olukord on väga sarnane sellega, millest kirjutas Vonmausberger oma uurimuses rottidest?”
Pärast sekundit, mille kestel Algernon oli jõudnud järele mõelda – kui seda saab mõtlemiseks nimetada – lõi ta Nappi kõvasti nuiaga. Algernon oli suur poiss.
Trevil õnnestus sõber kinni püüda, enne kui ta sillutiskividele kukkus. Nui oli tabanud Nappi otse rindu ja vana kampsuni lõhki rebinud. Lõnga alt immitses verd.
„Mispärast sa teda lööma pidid, kuradi lollpea?” nähvas Trev Algernonile, kes, nagu isegi tema oma vennad tunnistasid, oli loll nagu laternapost.
„Ta ei tein’d ju sulle midagi! Mis sul hakkas, ah?” Ta kargas jalule, ja enne kui Algernon jõudis liigutada, rebis Trev tal särgi seljast, kummardus Napi kohale ja üritas haava kinni panna. Umbes poole minuti pärast ta tõusis ja viskas verest läbi ligunenud särgi Algernonile näkku. „Tema süda ei löö, värdjas! Mida ta sulle teinud oli?”
Isegi Andy oli paigale tardunud. Keegi polnud Trevi sellisena näinud, vana Trev ei olnud selline. Isegi dollid teadsid, et Trev on tark. Trev oli nutikas. Trev polnud selline, kes sooritaks enesetapu, karjudes meestekamba peale, kes on pinges ja valmis võitlema.
Õnnetu Algernon, kelle nägu Trevi raev kõrvetas, pobises: „Aga, noh… ta on ju pimekas…”
„Ja kes sina oled? Sa oled üks kuradi lollpea, vaat kes!” karjus Trev.
Ta pöördus teiste poole ja näitas väriseva sõrmega. „Kes te olete? Kes te olete? Tühi koht! Rämps! Te kõik olete
Aga inimesel on ju teine veel, eks ole? Ja nüüd on tal kindel tõend selle kohta, et ta on kõva mees, eriti kui ta sai sellise armi ka, mis silmast mööda põske alla jookseb. Ta peab ainult musta silmalapatsi hankima ja tal ei tule enam kunagi kõrtsileti ääres oodata, et teda teenindataks.
