siis on selge. Kuule, kindlasti võtab Andy su Koletusse Jõuku tagasi. See oleks ju kihvt, eks?”
„Kas sa tead, kuidas Koletu Jõugu nimi Napi arvates kõlab?”
„Ei. Kuidas siis?”
Trev ütles.
„Noh, see on…” hakkas Carter ütlema, aga Trev segas vahele.
„See on naljakas, Carter. See on naljakas ja kuidagi kurb ja lootusetu. Tõesti on.” Trev peatus nii äkitselt, et Carter kõndis talle otsa. „Ja väike nõuanne sulle: sellise nimega nagu Kõhutuule-Carter sa kaugele ei jõua.
Ja see kehtib Puuksmeistri kohta ka. Usu mind.”
„Aga kõik kutsuvad mind Kõhutuule-Carteriks,” halas Puuksmeister.
„Järgmisele, kes sind nii kutsub, anna vastu nina. Mine arsti juurde. Söö vähem süsivesikuid. Hoidu kinnistest ruumidest. Kasuta habemeajamisvett,” ütles Trev ja lisas jälle kiirust.
„Kuhu sa lähed, Trev?”
„Mina enam Rüsinas ei osale!” hõikas Trev üle õla.
Carter vaatas meeleheites ringi. „Mis Rüsinas?”
„Kas sa pole kuulnud? Rüsin käib kogu aeg!”
Trev mõistatas, kas ta helendas, kui läbi udu sörkis. Kõik hakkab olema teisiti. Kohe kui Smeems tuleb, läheb ta tema juurde ja küsib paremat tööd või midagi sellist…
Tema ees kerkis udust mingi kogu. See oli üsnagi tubli saavutus, kuna kogu oli Trevist peajagu lühem.
„Härra Ushutav?” küsis kogu.
„Kes küsib?” küsis Trev ja lisas: „Või mis?”
Kogu ohkas. „Nagu ma aru shaan, olete te shelle härrashmehe shõber, kesh hiljuti hoshpitali toodi,” lausus ta.
„Mis see teisse puutub?”
„Üshna palju,” vastas kogu. „Kash ma tohikshin küshida, kui palju te shellesht härrashmehesht teate?”
„Ma ei pea teiega rääkima,” heitis Trev. „Kõik on korda aetud, on selge?”
„Oleksh shee ometi nii,” sõnas kogu. „Ma pean teiega rääkima. Minu nimi on Igor.”
„Teate, ma aimasingi juba. Kas teie tegite hospitalis Napile võileiva?” küsis Trev.
„Jah. Tuunikala, shpagettide ja mooshiga, shuhkrukaunishtushed peal. Shee on minu firmaroog. Kash te teate midagi härra Napi minevikusht?”
„Mitte kõige vähematki.”
„Kash tõeshti?”
„Kuulge, küünlakeldris segatakse küünlavaha, mitte ei keerutata minevikku üles. Seda lihtsalt ei tehta, saate aru? Ma tean, et tal on olnud raskeid aegu, ja rohkem ma teile ei räägi.”
„Nii ma arvashingi,” pomises Igor. „Ma ushun, et ta on pärit Uberwaldisht. Uberwaldish on nii mõndagi kummalisht ja ohtlikku.”
„See küsimus tundub võib-olla tobe, aga ega teie ise juhuslikult Uberwaldist pärit pole?” uuris Trev.
„Kuna te küshishite, shiish – jah,” vastas Igor.
Trev kõhkles. Vahel nägi Igoreid linnas. Enamik linlasi teadis neist ainult seda, et nad oskasid inimese paremini kokku lappida, kui keegi oskas ta koost lahutada, ja nad tegelesid keldris kummaliste asjadega ja käisid väljas peamiselt ainult äikese ajal.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
