olete. Kui te tahate ennast tappa, käige sööklas. Aga kui te põgeneda üritate, otsin ma teid üles.” Seersant nuhutas õhku ja lisas: „Lõhna järgi nagu koer. Saite aru?”
„Kas ma ei tohi vaatama minna, kuidas Napil läheb?”
„Ei. Heeringas on ikka veel seal. Teile on ta muidugi konstaabel Tursk.”
„Kõik kutsuvad teda Heeringaks.”
„Võimalik, aga mitte siis, kui teie minuga räägite.” Seersant keerutas armupanti äraolevalt laual. „Kas härra Napil lähedasi on? Ma mõtlen sugulasi.”
„Ma saan aru küll. Ta räägib, et Uberwaldis on keegi. Rohkem ei tea ma midagi,” valetas Trev vaistlikult. See ei annaks midagi, kui ta räägiks, et Nap veetis lapsepõlve alasi külge aheldatult. „Küünlakeldris saab ta teistega normaalselt läbi.”
„Kuidas ta linna sattus?”
„Selliseid asju meil ei küsita. Tavaliselt on selle taga mingi inetu lugu.”
„Kas teilt on keegi küsinud?”
Trev jäi seersandile otsa vahtima. Just sellised need võmmid ongi. Nad alustavad hirmus sõbralikult, aga kui sa oled valvsuse kaotanud, virutavad kirkaga ajudesse.
„Kas see oli ametlik võmmi küsimus või te olete lihtsalt uudishimulik?”
„Võmmid ei ole kunagi uudishimulikud, härra Usutav. Kuid vahel me esitame asjasse vähe puutuvaid küsimusi.”
„Nii et see polnud ametlik küsimus?”
„Mitte päris…”
„Siis pistke see sinna, kus päike ei paista.”
Seersant Angua naeratas nagu võmm. „Teil pole ühtegi kaarti, mida te julgeksite välja käia, aga te räägite niimoodi. Andyst ma ootaksingi seda, aga Heeringas ütleb, et teie olete tark. Kui tark peab inimene olema, et nii rumal olla?”
Uksele koputati kartlikult ja üks vahtkondlane pistis pea ukse vahelt sisse. Taustal karjus keegi mahlaka, autoriteetse häälega: „… sest noh, teie ju tegelete selliste asjadega iga päev. Taeva päralt, see pole ju nii raske…”
„Jah, Noobel?”
„Meil on väike probleem, seeru. Vat see laip, mis Leedi Sybili Hospitali läks? Doktor Muru on seal ja ütleb, et see mees tõusis püsti ja läks koju!”
„Kas nad lasid mõnel Igoril teda vaadata?”
„Jah. Ee… mingis mõttes…”
Vahtkondlase tõukas eest pikas rohelises kummikitlis ja ülevoolavas tujus mees, kes püüdis ilmselt olla üheaegselt ja samal määral vihane ja sõbralik. Tema kannul tuli konstaabel Tursk, kes nähtavasti üritas teda rahustada, kuid täiesti tulutult.
„Kuulge, me üritame ju aidata, eks ole?” ütles doktor Muru. „Teie omad ütlesid, et toimus mõrv, nii et ma kiskusin vana Igori tema lõikuslauast eemale ja panin ületunde tegema. Aga öelge Sam Vimesile minu poolt edasi, et ta saadaks oma poisid, kui neil parajasti muud tegemist pole, minu juurde esmaabikursustele, täpsemalt selgeks õppima, mis on vahet surmal ja magamisel. Teinekord on vahe imeväike, aga mõningate vihjete järgi on tavaliselt võimalik aru saada. Minu elukutse esindajad on alati olnud seda meelt, et üheks kõige usaldusväärsemaks vihjeks, et inimene on elus, on see, et ta kõnnib ringi, kuigi siin linnas oleme me õppinud pidama seda lihtsalt väga heaks alguseks. Aga kui me tal lina pealt tõmbasime, ajas ta end istuli ja küsis Igorilt, ega tal võileiba pole – see on tavaliselt otsustav märk. Kui palavik välja arvata, on ta täiesti terve. Südamelöögid on tugevad ja see annab mõista, et süda on tal olemas. Tal pole kriimugi, aga korralik õhtusöök kuluks talle tõesti ära. Ta pidi tõeliselt näljane olema, sest ta pistis Igori tehtud võileiva nahka. Ja kui juba õhtusöögist juttu tuli, siis ausalt öeldes kuluks see mulle ka ära!”
„Kas te lasksite tal minna?” küsis seersant Angua õudusega.
„Muidugi! Ma ei saa inimest sellepärast hospitalis hoida, et ta on üllatavalt elus!”
Seersant pöördus konstaabel Tursa poole. „Ja sina lasksid ta minema, Heeringas?”
„Paistis, et seekord tuleb usaldada arsti ettekirjutusi, seeru,” vastas Tursk, heites Trevile õnnetu pilgu.
„Ta oli üleni verega koos! Ta oli täiesti kohutavas seisus!” pahvatas Trev.
„Kas see oli siis mingi vemp?” proovis Angua.
„Ma oleksin võinud vanduda, et tema süda ei löönud, seersant,” pistis Tursk. „Võib-olla on ta mõni neist munkadest Naba kandist, kes igasugu hookus-pookust oskavad.”
„Siis raiskas keegi asjatult Vahtkonna aega,” lausus Angua, põrnitsedes Trevi.
Trev pidas seda viimaseks meeleheitlikuks löögiks, mis see oligi. „Mis see mulle annaks?” küsis ta. „Kas te arvate, et ma tahan siin olla?”
Konstaabel Tursk köhatas. „Täna õhtul on mäng, seeru. Kõik on rahutud, igal pool hulguvad fännid ja keegi on neile palju kuulujutte söötnud. Me oleme pingul, ma ei taha muud midagi öelda. Meil oli juba paar suurt kismat. Ja see mees kõndis ju ikkagi omal jalal minema.”
„Minul pole selle vastu midagi,” märkis doktor. „Tuli sisse horisontaalis, minema läks püstiasendis. See ongi kõige eelistatum variant. Ja ma pean tagasi minema, seersant. Täna tuleb tihe õhtu.”
Seersant otsis kedagi, kelle peale karjuda, ja leidis Trevi.
„Sina! Trev Usutav! Tegele sellega ise! Mine ja otsi oma semu üles. Ja kui veel mingeid pahandusi tuleb, siis tuleb teil… pahandusi. Kas on selge?”
„Kahekordselt, seeru.” Trev ei suutnud end tagasi hoida, kuigi mööda tema selgroogu nirises külm higi. Aga ta tundis end kergena… hõljuvana… vabanenuna. Kuid mõned inimesed lihtsalt ei austa jumaliku märgi ilmumist. Võmmidel seda oskust pole.
„Sulle olen ma seersant, Usutav! Säh!”
Trevil õnnestus läbi toa lendav armumärk kinni püüda.
„Tänud, seeru!”
„Kasi välja!”
Trev kasiski välja ja pooleldi ootaski varjutaolise kogu ilmumist, mis talle ligi astus, kui ta jaoskonnast piisavalt kaugele jõudis – hallis õhus oli vaevutuntav hais. Noh, vähemalt ei olnud see Andy. Andyt ei olnud Trevil praegu tõesti vaja.
„Jah, Carter?” küsis ta udupilvelt.
„Kust sa teadsid, et mina olen?”
Trev ohkas. „Lihtsalt arvasin.” Ta hakkas kiiresti kõndima.
„Andy tahab teada, mida sa neile rääkisid.”
„Ära muretse, kõik on kombes.”
„Kombes? Kuidas?” Carter, kes oli alati natuke ülekaalus, pidi sibama, et Treviga sammu pidada.
„Sulle ma’i ütle.” Oh seda õnnist hetke, mis ees ootab.
„Aga
