tappa!”
„Ei, preili Glenda, ma kinnitan teile, et mitte. Ma sihtisin just nimelt seda teivast.”
„Ja siis? See ei tähenda, et te seda kindlasti tabanud oleksite!”
„Ee… ma pean ütlema, et tähendab küll, preili Glenda,” pomises Nap.
„Kuidas te seda tegite? Teivas varises tükkideks! Ega teibad puu otsas ei kasva! Meil kõigil tuleb teie pärast pahandus!”
„Miks ta ei võiks mängija olla?” küsis Juliet, vaadates oma peegelpilti ühelt aknalt.
„Mida?” hüüatas Glenda.
„Pagan võtaks,” pomises Trev. „Kui tema on võistkonnas, pole rohkem võistkonda vajagi!”
„Nii oleks ju tüki maad lihtsam,” lisas Juliet.
„Nii see on,” ütles Glenda, „aga kus selle asja juures lõbu oleks? See poleks enam mingi jalgpall…”
„Meid jälgitakse,” katkestas teda Nap. „Andke andeks, et ma vahele segasin.”
Trev vaatas ringi. Tänaval oli palju rahvast, kuid enamik tegeles oma asjadega. „Mitte keegi pole meist huvitatud, Põlvik. Me jätsime nad kaugele selja taha.”
„Ma tunnen oma nahal kellegi pilku,” ei jätnud Nap järele.
„Mis, läbi nii paksu lõngakihi?” küsis Glenda.
Nap pööras oma suured hingelised silmad tema poole. „Jah,” ütles ta, ja talle meenus, kuidas kõrgeauline leedi oli seda testinud. Tookord oli see paistnud mänguna.
Nap vaatas üles – ja suur pea tõmbus kähku katuserinnatise taha. Tunda oli kerget banaanilõhna. Aa, nii et tema. Tema on hea. Nap oli teda vahel näinud torudel ronimas.
„Sa peaksid Julieti koju viima,” ütles Trev Glendale.
Glenda judistas end. „See pole hea mõte. Vana Stollop küsib talt, mida ta mängul nägi.”
„Ja siis?”
„Juliet ütleb. Ja ta ütleb ka, keda ta nägi…”
„Kas ta ei oska valetada?”
„Sinu moodi ei oska, Trev. Ta ei oska üldse midagi välja mõelda. Teate, lähme tagasi ülikooli. Me kõik töötame seal ja ma käin seal tihti, et vaadata, kuidas töö edeneb. Meie läheme otse ja teie minge pikemat teed pidi. Me pole üksteist näinud, saite aru? Ja jumala pärast, ära lase tal mingeid rumalusi teha!”
„Vabandust, preili Glenda,” lausus Nap alandlikult.
„Jah, mis on?”
„Kumma poole meist te pöördusite?”
„Ma vedasin teid alt,” ütles Nap, kui nad matšijärgsete rahvahulkade vahelt läbi lonkisid. Vähemalt Trev lonkis, Nap liikus kummalisel kõnnakul, mis jättis mulje, nagu oleks tema vaagnaluu piirkonnas midagi valesti.
„Äkää, selle saab joonde ajada,” heitis Trev. „Kõik saab joonde ajada. Mina olengi joondeajaja. Mida rahvas tegel’t nägi? Lihtsalt mingit tüüpi pimekate riietes. Meid on tuhandeid. Ära muretse. Ee… kuidas sa nii tugev oled, Põlvik? Kas sa oled eluaeg kangi tõstnud või mis?”
„Teie oletus on õige, härra Trev. Enne sündi tõstsin ma tõepoolest raskusi. Siis olin ma muidugi kõigest laps.”
Nad kõndisid edasi ning mingi aja pärast ütles Trev: „Kas sa saaksid veel kord öelda? See ei mahu mulle päris pähe. Tegelikult turritab osa sellest mul vist kõrvast välja.”
„Ah, muidugi. Ma ajasin teid vist segadusse. Kunagi oli minu mõistus täis pimedust. Siis näitas vend Kaer mulle valgust ja ma sündisin.”
„Aa, mingi usuvärk.”
„Aga siin ma olen. Te küsisite, miks ma nii tugev olen. Kui ma elasin pimedas sepikojas, tõstsin ma raskusi. Kõigepealt pihte, siis väikest vasarat ja siis kõige suuremat vasarat ja siis ühel päeval suutsin ma tõsta alasit. See oli hea päev. See oli väike vabanemine.”
„Miks selle alasi tõstmine nii oluline oli?”
„Ma olin selle alasi külge aheldatud.”
Nad sammusid jälle vaikides, kuni Trev ütles iga sõna hoolega valides: „Teil mägedes on elu vist ikka päris karm.”
„Nüüd vist polegi enam nii hull.”
„See teeb nagu tänulikuks selle eest, mis meil on.”
„Kas teatud naisterahva eest, härra Trev?”
„Jah, kui sa juba küsisid. Ma mõtlen tema peale kogu aeg! Ta meeldib mulle hirmsasti! Aga ta on dolli!” Väike salk jalgpallifänne pöördus nende poole vaatama ja Trev jätkas sosinal: „Tal on vennad, kelle rusikad on suured nagu härja perse!”
„Härra Trev, ma olen lugenud, et armastus naerab lukkseppade üle.”
„Tõesti või? Ja mida ta siis teeb, kui talle härja tagumikuga näkku virutatakse?”
„Seda infot ei ole poeedid avaldanud, härra Trev.”
„Pealegi,” lisas Trev, „on lukksepad tavaliselt sihukesed vaiksed sellid. Hoolikad ja kannatlikud ja muud sellist. Nagu sina. Ma kujutan ette, et nad ei pahanda, kui nende üle natuke nalja heita. Aga sina tunned ju ka kindlasti mõnda tüdrukut. Sest noh, sa pole just piltilus, selge see, a’ tüdrukutele meeldib peen rääkimine. Kindlasti söövad nad sul pihust… muidugi peale seda, kui sa oled käsi pesnud.”
Nap kõhkles. Loomulikult olid olnud kõrgeauline leedi ja preili Ravineur, aga kumbagi neist ei saanud väga kergesti liigitada kategooriasse „tüdrukud”. Muidugi olid ka Õeksed, kes olid igatahes noored ja nähtavasti ka naissoost, aga tuli tunnistada, et nad nägid välja pigem nagu arukad kanad ja söömise ajal ei pakkunud nad tõesti kõige meeldivamat vaatepilti – ja jällegi ei paistnud „tüdrukud” nende kohta kõige õigem sõna olevat.
„Ma ei ole tuttav just paljude tüdrukutega,” tunnistas ta.
„Aga Glenda? Tema on sinust tõsiselt sisse võetud. Aga ole ettevaatlik, ta võtab ohjad oma kätte ja ‘akkab sinu elu juhtima, kui sa ainult lased. Ta teeb alati nii. Ta teeb seda kõigiga.”
„Paistab, et teie kahe vahel on midagi olnud,” märkis Nap.
„Oled sina alles terane. Vaikne ja terane. Nagu nuga. Jah, meie vahel vist tõesti oli midagi. Mina tahtsin, et seal oleks olnud võimalikult vähe maad, aga ta andis mulle kogu aeg vastu näppe.” Trev tegi pausi ja otsis Napi näost väiksematki lihasevõbelust. „See oli nali,” lisas ta ilma suurema lootuseta.
„Tänan, et ütlesite, härra Trev. Ma dešifreerin selle hiljem.”
Trev ohkas. „Aga enam see nii ei ole, ja Juliet… noh, ma roomaksin terve miili klaasikildude peal, et teda ainult kallistada, ja ilma igasuguse käperdamiseta.”
„Tihtipeale avab luuletus tee väljavalitu südamesse,” märkis Nap.
Trev
