väravad?”
„Oh, väravaid on neil lubatud ka liigutada.”
„Kuidas, palun?” hüüatas Ponder. „Kas pealtvaatajad tohivad väravaid liigutada?”
„Te tabasite naelapea pihta, ’ärra võlur.”
„Aga see on ju puhas anarhia! Siin on ju kõik segi nagu puder ja kapsad!”
„Mõned vanemad poisid ütlevad tõesti, et mäng on alla käinud, tõsi ta on.”
„Mina ütleksin, et mitte lihtsalt alla, vaid läbi terve maailma ja teiselt poolt välja!”
„Aga võlukunstile on siin lai tööpõld,” tähendas doktor Hix. „Igatahes tasuks proovida.”
„Väike tarkusesõna,” ütles Kannikas kogemata täiesti tõelevastavalt, „aga kui te proovite seda mõnega neist tüüpidest, kes tänapäeval mängivad, võite oma soolikatest endale sukahoidjad teha. Need mehed võtavad mängu tõsiselt.”
„Härra Kannikas, ma olen kindel, et ükski minu poistest ei kanna sukahoidjaid…” Ridcully vakatas, kuulas, mida Ponder Stibbons talle kõrva sosistas, ja jätkas siis: „Hea küll, üks võib-olla kannabki, kõige rohkem kaks, aga maailm oleks väga igav, kui me kõik oleksime ühesugused, seda ma teile ütlen.” Ta vaatas ringi ja kehitas õlgu. „Nii et see ongi siis jalgpall. Mäng, millest on järel ainult armetud jäänused. Mina igatahes ei taha terve päeva vihma käes seista, samal ajal kui ainult teised lõbutseda saavad. Lähme ja otsime palli üles, härrased. Me oleme ju võlurid. See peab midagi tähendama.”
„Mina sain aru, et nüüd me oleme poisid,” pistis hilisruunide lektor.
„Täpselt sama asi,” ütles Ridcully, ajades kaela pikale, et üle rahvasumma peade näha.
„Igatahes mitte!”
„Noh,” sõnas Ridcully, „poisid on ju need, kellele meeldib koos semudega ja ilma naiste seltskonnata juua? Aga vahet pole, mul on passimisest kõrini. Võtke minu järele ritta. Me näeme täna jalgpalli!”
Võlurite edasiliikumine hämmastas Kannikat ja Nobbsi: seni olid nad näinud võlurites ainult pehmeid tüsedaid olendeid, kes on päriselust üsna kaugel. Kuid kõrgemaks võluriks saamine ja selleks jäämine nõuab tõsises koguses meelekindlust, tigedust ja suhkurdatud jultumust stiilis: „Oh, kas see oli teie jalg? Palun südamest vabandust”, millest tunneb iga tõelist härrasmeest.
Ja loomulikult oli nendega kaasas ka doktor Hix, kellega oli kitsikusehetkel hea koos olla, kuna tema oli (ülikooli põhikirja järgi) ametlikult halb inimene, vastavalt NÜ rõõmsale arusaamale vältimatutest asjadest.8
Iga NÜ-st vähem küps organisatsioon oleks võtnud seisukoha, et ainus viis areneda on sellised renegaadid suure riski ja suurte kuludega üles otsida ja hävitada. NÜ, vastupidi, andis Hixile ja tema rühmale teaduskonna, eelarve ja karjääristruktuuri ning lisaks veel võimaluse vahel pimedatesse koobastesse minna ja mitteametlikult halbu võlureid tulekeradega loopida – kõik toimis üsna hästi, peaasi, et keegi ei võtnud jutuks, et ”surmajärgne suhtlemine” oli tegelikult, kui lõpuni aus olla, lihtsalt viisakam variant sõnast n*e*k*r*o*m*a*n*t*i*a.
Ja nii lepitigi Hixi kui võlurkonna kasuliku, kuid natuke ärritava liikmega peamiselt sellepärast, et temal oli lubatud (põhikirja järgi) öelda halbu asju, mida teised võlurid oleksid tegelikult tahtnud ise öelda. Inimene, kellel on kolmnurkne otsmikutukk, pealuuga sõrmus, pahaendeline sau ja must rüü, võib ju ometi natuke kurjust levitada, kuigi antud juhul oli vastuvõetav kurjus ülikooli põhikirjaga ümber defineeritud ebamugavusteks, mis jäävad samale tasemele kokkuseotud saapapaelte või kerge kubemesügeluse hooga. Selline asjakorraldus ei olnud kõige rahuldustpakkuvam, kuid see oli kooskõlas NÜ parimate traditsioonidega: Hix täitis sõbralikult niši, kus muidu oleks olnud keegi, kellele kogu see kõdunevate laipade ja paljaste kolpade värk tõeliselt mõnu pakub. Tuli küll tunnistada, et Hix jagas kaasvõluritele kogu aeg pileteid erinevatele amatööretendustele, mis olid tema kinnismõtteks, kuid kõike arvesse võttes ja kaaludes olid võlurid ühel meelel, et see on ikkagi parem kui kolbad.
Hixi jaoks oli selline rahvahulk liiga hea võimalus, et seda raisku lasta. Siin ei olnud mitte ainult ülekülluses saapapaelu, vaid ka hirmus palju taskuid. Hixil olid alati võlurirüü taskus järgmise lavastuse reklaamid9, ja see polnud ju taskuvargus. Täpselt vastupidi. Ta toppis reklaame kõikidesse taskutesse, mis leidis.
Kogu see päev oli Napi jaoks mõistatus, ja see jäigi mõistatuseks ning muutus iga minutiga natuke mõistatuslikumaks. Kusagil kaugel puhuti vilet ja kusagil selle liikuva, tõukleva, litsuva ja enamikul juhtudel ka joova rahvamurru sees käis nähtavasti mingi mäng. Nap pidi seda uskuma, sest Trev ütles nii. Kusagilt kostsid „uu”-d ja „aah”-id ning rahvahulk tõusis ja mõõnas vastuseks. Trev ja tema semud, kes kutsusid ennast, niipalju kui Nap selle lärmi sees aru sai, Pimekaevu Koletuks Tõuguks, kasutasid ära iga hetkeks vabaks jäänud kohta, et salapärasele mängule aina lähemale liikuda. Nad püsisid paigal, kui neile peale suruti, ja trügisid jõuga, kui hoovused soovitud suunas liikusid. Suru, õõtsu, trügi… ja miski selles puudutas Nappi. See voolas läbi tema jalataldade ja pihkude üles, libises petliku kergusega tema ajusse, soojendas teda ja kiskus ta temast endast eemale, nii et temast sai lihtsalt tukslev osake elavast, liikuvast olendist tema ümber.
Neist möödus skandeerimislaine. Skandeerimine oli alanud kusagil mängu teises otsas ja mis iganes see enne oli olnud, oli sellest nüüd järel ainult neljasilbiline möirgamine, milles osales mitusada inimest ja palju galloneid õlut. Kui skandeerimine lakkas, võttis see sooja ühtekuuluvustunde kaasa, nii et sellest jäi maha auk.
Nap vaatas Trevile silma.
„Nii et tundsid?” küsis Trev. „Sul käis see küll kähku.”
„See oli…” kogeles Nap.
„Ma tean. Me ei räägi sellest,” ütles Trev kõlatult.
„Aga see puudutas mind, ilma et…”
„Me ei räägi sellest, said aru? Sellistest asjadest ei räägita. Näe! Neid lükatakse tagasi. Seal tuleb tühi koht! Surume peale!”
Ja suruda oskas Nap hästi… väga hästi. Tema järeleandmatu surve all libisesid või pöördusid pealtvaatajad eest, nii et nende rautatud saapad tänavakive kriipisid, teise võimaluse puudumisel aga litsuti saabaste omanikud lihtsalt kõrvale ning nad jäid Napist ja Trevist maha natuke oimetuna, segaduses ja vihasena.
Nüüd aga sikutati palavikuliselt Napi vööd.
„Ära trügi kaugemale!” karjus Trev. „Teised jäid maha!”
„Tegelikult takistabki praegu minu edasiliikumist hernepudru ja kalahautise lett. Ma tegin, mis suutsin, härra Trev, kuid see võttis mul tõesti kiiruse maha,” ütles Nap üle õla, „ja preili Glenda samuti. Tere, preili Glenda.”
Trev vaatas selja taha. Seal käis kaklus ja Trev kuulis Andy sõjahüüdu. Andy ümber käiski tavaliselt kaklus ja kui seda ei käinud, algatas ta selle ise. Kuid Andyt lihtsalt pidi armastama, sest… noh, lihtsalt pidi. Ta… kas Glenda on kusagil eespool? See tähendab ju, et tema on ka seal?
Eespool käis mingi liikumine ja ebamääraselt pikliku kujuga ese, mis oli mässitud riideräbalatesse, kerkis rahvahulga hõisete ja vilekoori saatel
Lühidalt öeldes: iga võlur teab, et olgu muidu, kuidas on, aga mõni võlur hiilib ikka kusagile koopasse, et harrastada seal imelikku maagiat, mis kõik segi pöörab.
Hix oli rangelt keeldunud pükse kandmast. Ühelgi endast mitte lugupidaval tumedal võluril ei tuleks pähegi kanda nii tavalisi riideid kui püksid, teatas ta. Need rikuvad mulje täiesti ära.
