ilmunud korrapidaja nägemine esile sünge, häbistava hirmu, mis voolas mööda selgroogu alla meestel, kes olid saanud oma nime taha rohkem tiitlitähti kui sõnade äraarvamise mängus.
Härra Kannikas, kes mõistis seda, põrnitses võlureid õelalt ja puudutas oma vormimütsi serva. „Päevast, ’ärrased,” ütles ta. „Ärge üldse muretsege.
Meie Alfiga vaatame, et teiega midagi ei juhtuks. Aga hakkame parem liikuma, poole tunni pärast on avalöök.”
Vanemlausuja poleks olnud vanemlausuja, kui ta poleks vihanud vaikuse häält. Kui nad jalgu lohistades tagaukse poole suundusid ja võpatasid, kui harjumatud püksid vastu põlvi hõõrusid, pöördus ta härra Nobbsi poole ja lausus: „Nobbs… see pole tavaline nimi. Räägi, Alf, ega sa pole juhuslikult sugulane Vahtkonna kuulsa kaprali Noobel Nobbsiga?”
Ridcully meelest sai härra Nobbs väga hästi hakkama, arvestades, et korrapidajate ja võlurite vahel puudus paikapandud suhtlemisetikett.
„Ei, härra võlur!”
„Aa, teisest perekonna harust siis…”
„Ei, härra võlur! Teisest puust!”
Oma eestoa hallis hämaruses vaatas Glenda kohvrit ja ahastas. Ta oli teinud nädal nädala järel pruuni saapaviksiga, mis suutis, aga kohver oli ostetud kaltsupoest ja papp hakkas peaaegu nahkse väliskatte alt välja paistma. Paistis, et tema kliendid ei märganud seda kunagi, kuid tema märkas, isegi kui kohver polnud parajasti silma all.
See kohver oli salajane osa salajasest elust, mida Glenda elas kord nädalas, kui tal oli pool päeva vaba, tunnike-paar korraga ja võib-olla natuke kauem, kui selle päeva kliendikülastused vilja kandsid.
Ta vaatas endale peeglist otsa ja ütles reipust tulvil häälega: „Me kõik tunneme kaenlaaluste paljaksjäämise probleemi. On ju nii raske samblike tervist säilitada… Kuid,” ta tõi uhke kaarega lagedale sinise pudeli, millel oli kuldne kork, „pihustage vaid kord Haljendava Kevadega ning lõhed püsivad terve päeva niiskena ja värskena nagu mets…”
Ta takerdus, sest see polnud tõeline tema. Reipus polnud tema rida. See kraam maksis terve dollari pudel! Kes saab seda endale lubada? Noh, terve hulk trollidaame, vaat kes, aga härra Kõvakäsi ütles, et sellest pole midagi, sest neil on raha küllalt, pealegi paneb see vedelik tõesti sambliku kasvama. Glenda oli öelnud, et siis on kõik korras, aga küsida dollar peene pudeli vee eest, milles on natuke väetist sees, tundus talle ikkagi natuke ränk. Lisaks oli Kõvakäsi talle öelnud, et ta Müüb Unistust.
Ja nemad ostsid seda. See oli asja juures kõige murettekitavam. Nad ostsid ja soovitasid ka sõpradele. Nüüd oli linn avastanud Raskete Raha. Glenda oli sellest ajalehest lugenud. Linnas oli alati trolle olnud – nemad tegid raskeid töid ja olid üldiselt taustal, kui nad ei olnud lausa taust ise. Nüüd aga olid neil pered ja nad juhtisid ettevõtteid, nad liikusid edasi ja ülespoole ning ostsid kõiksugu asju, ja see tegi neist lõpuks kellegi. Ja nii tulid teised keegid nagu härra Kõvakäsi, päkapikk, kes müüs ilutooteid trollipreilidele ja – prouadele ning seda Glenda, inimese kaudu, sest kuigi ametlikult olid päkapikud ja trollid viimasel ajal suured semud tänu millelegi, mille nimi oli Koomi oru lepe, on sellised asjad olulised ainult neile, kes lepetele alla kirjutavad. Isegi kõige paremate kavatsustega päkapikk ei tõstaks oma jalga mõnele tänavale, kus Glenda igal nädalal oma kohutavat poolpapist kohvrit ringi vedas ja Unistust Müüs. Lisatöö võimaldas tal kodust välja saada ja endale väikesi preemiaid lubada. Natuke jäi ülegi, et mustadeks päevadeks kõrvale panna. Ja härra Kõvakäel oli eriline anne uute ideedega välja tulla. Kes oleks arvanud, et naistrollid tahavad võltspäevituskreemi? See müüs. Kõik müüs. Unistus müüs, aga see oli pinnapealne ja kallis ja jättis Glendale tunde, et ta on odav. See…
Glenda pidevalt kuulatavad kõrvad tabasid heli, mida tekitas naabermaja väga aeglaselt avatav uks. Ahaa! Juliet võpatas, kui Glenda äkitselt tema kõrvale ilmus.
„Lähed kuhugi?”
„No eks ma lähen mängu vaatama!”
Glenda vaatas tänavale. Üks kogu kadus kiiresti nurga taha. Glenda muigas süngelt.
„Muidugi. Hea mõte. Mul ei ole ka parajasti midagi teha. Oota natuke, ma toon oma salli, eks?” Mõttes lisas ta: ja sina, Johnny, astu aga edasi!
Mütsatusega, mis paiskas tuvid laiali nagu plahvatava kirikakra õielehed, maandus Raamatukoguhoidja väljavalitud katusel.
Jalgpall meeldis talle. Kõik see karjumine ja kaklemine äratas temas esivanemate mälestused. Ja see oli mõistatuslik, sest rangelt võttes olid tema esivanemad olnud juba sajandeid tegevad laitmatult silmapaistvate vilja- ja loomasöödakaupmeestena ning kartsid lisaks sellele kõrgust.
Ta istus katuserinnatisele, nii et jalad jäid üle ääre rippu, ja tema ninasõõrmed laienesid, kui ta alt tõusvaid lõhnu nuhutas.
Räägitakse, et pealtvaatajad näevad mängu paremini kui mängijad ise. Raamatukoguhoidja aga tundis seda lisaks ka ninaga ja selleks mänguks, kui seda kõrvalt vaadata, oli inimkonna elu. Ei läinud mööda ühtki päeva, mil Raamatukoguhoidja poleks olnud tänulik õnnetuse eest, mis ta inimkonnast mõne geeni võrra kaugemale viis. Ahvidel on kõik paika pandud. Ükski ahv ei filosofeeri: „Mägi on ja pole ka.” Nad mõtlevad hoopis: „Banaan on. Ma söön banaani ära. Banaani ei ole. Ma tahan uut banaani.”
Nüüd kooriski ta mõtlikult banaani, jälgides samal ajal all arenevaid stseene. Juba mainitud pealtvaatajad ei näe mängu mitte ainult paremini kui mängijad, nad võivad näha ka mitut mängu korraga.
See tänav oli kaarekujuline ja see oleks tõenäoliselt mõjutanud mängu taktikat, kui mängijad oleksid tahtnud selliste ülespuhutud mõistetega mingit tegemist teha.
Tänava mõlemast otsast ja ka paarist kõrvaltänavast voolas kohale rahvast. Enamik tulijatest olid mehed – lausa ülimalt mehed. Naised jagunesid kahte kategooriasse: need, kelle olid kohale vedanud sugulussidemed või võimalused abielluda (pärast mida nad võivad lõpetada teesklemise, et see jama on vähegi põnev), ja hulk „armsateks vanatädikesteks” liigituvaid elatanud naisi, kes tänitasid tõusva lavendli- ja piparmündilõhna pilve sees valimatult ning kriiskasid „Tõmba ta maha!”, „Anna talle jalaga munadesse!” ja muid õhutushüüdeid.
Ja nüüd oli seal veel üks lõhn, lõhn, mida Raamatukoguhoidja oli õppinud ära tundma, kuid mida ta ei mõistnud. See oli Napi lõhn. Sellega olid kokku põimunud küünlarasva, odava seebi ja kaltsupoest pärit riiete lõhnad, mille Raamatukoguhoidja ahvipool määras kuuluvaks „Konservikarpi Loopivale Inimesele”. Algul oli ta olnud lihtsalt üks teenija ülikooli labürindis, kuid nüüd oli ta Napi sõber, ja Nap oli tähtis. Lisaks oli ta vale. Tema koht ei olnud selles maailmas, kuid ta oli selles maailmas ja maailm märkab teda õige varsti.
Sellistest asjadest teadis Raamatukoguhoidja kõike. Reaalsuse koes ei olnud ka kohta sildiga „inimahvist raamatukoguhoidja”, kuni tema sinna potsatas, ja järellainetus oli teinud tema elu väga imelikuks.
Aa, nüüd hõljus vaikselt tõusva õhuvooluga temani uus lõhn. Seda oli lihtne ära tunda: Karjuv Banaanipirukanaine. Tema meeldis Raamatukoguhoidjale. Oh, muidugi hakkas ta karjuma ja jooksis ära, kui teda esimest korda nägi. Kõik tegid samamoodi. Aga tema tuli tagasi ja lõhnas häbi järele. Ta austas sõnade primaarsust ja Raamatukoguhoidja kui primaat austas seda samuti. Ja vahel tõi ta Raamatukoguhoidjale banaanipirukat, see oli lahke tegu. Raamatukoguhoidja ei olnud väga lähedalt tuttav armastusega – see oli tema arvates natuke liiga ebamäärane ja lääge –, kuid lahkus, vastupidi, oli praktiline. Lahkusega
