Mustrum Ridcully sisse.
„Ülemkantsler! Millisele pakilisele asjaolule võlgnen ma selle külaskäigu? Meie tavaline kohtumine peaks toimuma vist alles ülehomme.”
„Ee… jah,” ütles Ridcully. Kui ta oli istet võtnud, asetati tema ette väga suur klaas šerrit.7 „Noh, Havelock, asi on selles, et…”
„Kuid on üsna õnnelik juhus, et te just nüüd tulite,” jätkas Vetinari, tegemata ülemkantsleri jutust väljagi, „sest üles on kerkinud probleem, mille juures ma sooviksin teie nõuannet.”
„Aa? Kas tõesti?”
„Just nimelt. See puudutab seda õnnetut jalaga palli tagumise mängu…”
„Puudutabki või?”
Šerriklaas, mis nüüd oli juba Ridcully käes, ei vääratanud hetkekski. Ridcully oli olnud ülemkantsleri ametis kaua, juba nendest aegadest, kui võlur, kes vahtimisvõistlusel silmi pilgutas, suri.
„Ajaga peab muidugi kaasas käima,” lausus patriits pead vangutades.
„Meie seal teisel pool platsi seda pigem ei teeks,” vastas Ridcully. „See ainult õhutab aega veel rohkem tagant.”
„Inimesed ei mõista türannia piire,” sõnas Vetinari, nagu räägiks iseendaga. „Nad arvavad, et kuna ma võin teha, mida tahan, võingi ma teha, mida tahan. Kui kas või hetkeks järele mõelda, selgub loomulikult, et see pole kaugeltki nii.”
„Oh, võlukunstiga on samamoodi,” ütles ülemkantsler. „Kui sa loobid loitse vasakule ja paremale, nagu homset päeva ei tuleks, siis on väga võimalik, et seda ei tulegi.”
„Lühidalt öeldes,” jätkas Vetinari, rääkides endiselt tühjusega, „kavatsen ma anda jalgpallile oma õnnistuse, lootuses, et selle äärmusi saab tõhusamalt vaos hoida.”
„Nojah, Varaste gildiga see ju toimis,” märkis Ridcully, kes oli ka ise oma rahulikkusest hämmastunud. „Kui kuritegevus on niikuinii olemas, siis olgu see juba organiseeritud, nii te vist ütlesite.”
„Täpselt. Ma pean tunnistama, et minu seisukohast on kõik tegevused, mille eesmärgiks pole kehaline tervis, oma riigi kaitsmine või soolestiku õige talitlus, barbaarsed.”
„Tõesti? Aga põllumajandus?”
„Põllumajandus kaitseb riiki nälja eest. Aga ma ei näe mõtet sellel, et inimesed lihtsalt… ringi jooksevad. Muide, kas te saite Megapoodi kätte?”
Kuidas pagana moodi ta kõike teab? mõistatas Ridcully. Päriselt ka, kuidas? Valjusti aga ütles ta: „Saime tõesti, aga te ei taha ju ometi mõista anda, et meie „jooksime lihtsalt ringi”?”
„Loomulikult mitte. Antud juhul kehtivad kõik kolm erandit. Traditsioonid on vähemalt sama olulised kui soolestik, kuigi mitte päris nii kasulikud. Ja Vaeste Poiste Lõbul on tõesti märkimisväärsed traditsioonid, mida võib-olla tasuks uurida. Oleme ausad, Mustrum. Ma ei saa oma tühiseid isiklikke eelistusi peale suruda, kui üldsus on vastu. Nojah, rangelt võttes saan küll, aga see on võimatu, ilma et asi muutuks juba naeruväärseks ja kalduks türanniasse. Nii palju vaeva mingi mängu pärast? Igatahes mitte. Niisiis… mulle paistab, et praegune asjade seis mängus on selline: tursked mehed trügivad ja rüselevad ja hammustavad üksteist ja taovad jalgadega kerges lootuses ajada mingi õnnetu ese kauge sihtmärgi poole. Mul pole midagi selle vastu, kui nad üritavad üksteist ära tappa – selle juures pole praktiliselt ühtegi miinust –, aga nüüd on mäng saanud taas niivõrd populaarseks, et tekitatakse kahju linnakodanike varale, ja seda ei tohi lubada. Seda kommenteeriti „Ajalehes”. Ei, mida tark inimene ei saa muuta, seda peab ta suunama.”
„Ja kuidas te kavatsete seda teha?”
„Andes selle töö teile. Nähtamatul Ülikoolil on alati olnud suurepärased sporditraditsioonid.”
„”On olnud” on täpselt õige väljend,” ohkas Ridcully. „Minu ajal olime me kõik nii… nii karmilt kehalised. Aga kui ma peaksin praegu panema ette kas või lusika ja muna jooksus võistelda, kasutaksid võlurit lusikat, et muna ära süüa.”
„Kahju, ma ei teadnudki, et sinu aeg on möödas, Mustrum,” lausus isand Vetinari naeratades.
Kabinet, kus polnud ka muidu lärmakas, vajus veel sügavamasse vaikusse.
„No kuulge…” alustas Ridcully.
„Täna pärastlõunal räägin ma „Ajalehe” peatoimetajaga,” jätkas Vetinari, libisedes oma häälega võluri hääle peale nagu sündinud koosolekutega manipuleerija, „kellele linna huvid on väga südamelähedased, nagu me teame. Kindlasti rõõmustab ta väga, kui kuuleb, et ma palusin ülikoolil jalgpallideemoni taltsutada ja teie võtsite pärast hoolikat järelemõtlemist selle ülesande vastu.”
Ma ei pea sellega nõustuma, mõtles Ridcully ettevaatlikult. Aga teisest küljest – kuna ma ise tahan just sedasama ja ei pea seda paluma, kuna seda mulle pakuti, ei oleks võib-olla mõistlik keelduda. Pagan! See on täpselt Vetinari moodi!
„Nii et te ei ole vastu, kui me oma meeskonna kokku paneme?” sai ta suust.
„Ma lausa nõuan, et te seda teeksite. Aga ei mingit võlukunsti, Mustrum, see olgu selge. Võlukunst ei ole sport, välja arvatud muidugi juhul, kui te mängite teiste võlurite vastu.”
„Oh, ma olen väga suur spordisõber, Havelock.”
„Oivaline! Muide, kuidas Dekaan Ylbeneckis kodunenud on?”
Kui seda küsiks keegi teine, olekski see lihtsalt viisakas küsimus, mõtles Ridcully. Aga seda küsis ju Vetinari…
„Ma olen olnud liiga hõivatud, et huvi tunda,” vastas ta kõrgilt, „aga kindlasti õnnestub tal seal kanda kinnitada.” Iseasi, kas tal õnnestub ilma peegli abita oma varbaid vaadata, lisas ta mõttes.
„Kahtlemata on teil hea meel näha, kuidas vana sõber ja kolleeg maailmas läbi lööb,” lausus Vetinari süütult. „Ja ka Pseudopolis ise on muidugi tõusuteel. Ma pean ütlema, et imetlen, kuidas selle linna tublid kodanikud on asunud katsetama selle… selle demokraatiaga,” jätkas ta. „Alati on tore näha, kui seda uuesti üritatakse. Ja vahel ka lõbus.”
„Demokraatia kaitseks võib nii mõndagi öelda,” pomises Ridcully.
„Jah, teie ülikoolis vist harrastatakse seda,” tähendas patriits kerge naeratusega. „Kuid jalgpalli osas oleme siis kokku leppinud. Oivaline.
Ma räägin härra de Worde’ile, mis teil kavas on. Kindlasti on ka innukad jalgpallimängijad asjast huvitatud, kui keegi neile pikemad sõnad lahti seletab. Väga tubli. Proovige kindlasti šerrit. Ma olen kuulnud, et see on äärmiselt suupärane.”
Vetinari tõusis – märguanne, et vähemalt teoreetiliselt peaks kohtumine olema lõppenud – ja astus poleeritud kiviplaadi juurde, mis oli asetatud kandilisele puidust lauale. „Teisel teemal, ülemkantsler… Kuidas käib teie noore külalise käsi?”
„Külali… Aa, te peate silmas seda… khm…”
„Täpselt.” Vetinari muigas kiviplaati vaadates, nagu oleks neil mingi omavaheline nali. „Just nimelt seda Khmi, nagu te väljendusite.”
On inimesi, kes ütlevad, et varahommikul ei peaks šerrit jooma. Nad eksivad.
