style="font-size:15px;"> „Tegelikult neid otseselt ära ei lõpetatudki, ülemkantsler,” pistis vanemlausuja. „Meie enam ei käi, seda küll, ja gildide liikmed samuti. See mäng polnud enam härrasmeestele sobilik.”
„Aga ikkagi on tingimused sellised,” lausus traditsioonideülem, ajades sõrmega lehe peal järge. „Siin on veel igasuguseid tingimusi. Oh heldene aeg. Oh häda. See pole võimalik…”
Ta luges edasi, liigutades hääletult huuli. Kõik toasolijad küünitasid vaatama nagu üks mees.
„Noh, lao lagedale, mees!” möirgas Ridcully.
„Ma arvan, et ma peaksin paari asja kontrollima,” vastas traditsioonideülem. „Ma ei tahaks teid ilma põhjuseta muretsema panna.” Ta vaatas lehele. „Oh sa pigine põrgu!”
„Mis lahti on, mees?”
„Noh, paistab, et… Ei, oleks ebaõiglane teil õhtu ära rikkuda, ülemkantsler,” protestis Ponder. „Kindlasti sain ma valesti aru. Nad ei saa ju mõelda… Oh, püha taevas…”
„Lühidalt ja kokkuvõtlikult palun, Stibbons,” urises Ridcully. „Mina olen ju selle ülikooli ülemkantsler. Ma olen kindel, et see on minu ukse peal kirjas.”
„Muidugi, ülemkantsler, aga minust oleks inetu, kui ma…”
„Härra Stibbons, ma olen teile väga tänulik selle eest, et te ei taha minu õhtut ära rikkuda,” ütles Ridcully. „Aga mina ei kõhkle homme teil tervet päeva ära rikkumast. Seda silmas pidades – mida kuradit te öelda tahate?”
„Ee, paistab, ülemkantsler, et, ee… Kas te teate, millal me viimati mängust osa võtsime?”
„Teab keegi?” küsis Ridcully kõigilt kohalviibijatelt. Pominal peetud aruteluga jõuti konsensusele, mille ligikaudseks sisuks oli: „Umbes kakskümmend aastat tagasi, natuke siia-sinna.”
„Mis see „umbes” täpselt oleks?” küsis Ponder, kes vihkas sedasorti ebamäärasust.
„Oh, nii enam-vähem kakskümmend aastat. Umbkaudu. Midagi sinnapoole, kui nii võib öelda. Kahekümne aasta tuuris. Saate aru küll.”
„”Tuuris”?” kordas Ponder. „Kas ei saaks natuke täpsemalt?”
„Milleks seda vaja on?”
„Kui ülikool ei ole mänginud Vaeste Poiste Lõbu kakskümmend aastat, läheb pärand tagasi ülemkantsler Biggeri elusolevate sugulaste kätte.”
„Aga mees, see mäng keelati ju ära!” ei jätnud ülemkantsler järele.
„Ee… mitte otseselt. Kõik teavad, et isand Vetinarile see mäng ei meeldi, aga nagu ma olen aru saanud, vaatab Vahtkond asjale läbi sõrmede, kui mängu peetakse kesklinnast väljaspool ja see püsib kaugematel tänavatel. Ma arvan, et kaasaelajaid ja mängijaid on tunduvalt rohkem kui Vahtkonna palgal olijaid kokku, nii et ilmselt on neil targem vaadata sellele pigem läbi sõrmede, kui vaadata oma murtud sõrmi.”
„See oli päris osav sõnaseadmine, härra Stibbons,” märkis Ridcully. „Te üllatate mind.”
„Tänan, ülemkantsler,” vastas Ponder. Tegelikult oli ta selle lause leidnud „Ajalehe” juhtkirjast – võluritele „Ajaleht” eriti ei meeldinud, sest seal kas ei trükitud nende sõnu üldse ära või trükiti need ära piinlikkusttekitava täpsusega.
Julgust saanuna lisas Ponder: „Ja ma tahaksin juhtida teie tähelepanu tõsiasjale, et NÜ seaduste järgi pole mingitel keeldudel tähtsust. Võlurid ei pea sellistest keeldudest välja tegema. Meie ei allu tavamaailma seadustele.”
„Loomulikult. Kuid üldiselt on ikkagi mugav linnavõime tunnustada,” lausus Ridcully, valides sõnu nii hoolikalt, et piltlikult öeldes viis ta mõned neist välja, et neid päikesevalguse käes lähemalt uurida.
Võlurid noogutasid. Nemad olid kuulnud Ridcully sõnu sellistena: „Vetinaril on küll väikesed puudused, aga ta on kõige tervema mõistusega inimene, kes meil mitme sajandi jooksul troonil on olnud, ta jätab meid rahule, ja kunagi ei tea, mis tal varuks võib olla.” Sellele ei saanud vastu vaielda.
„Hea küll, Stibbons, mida te soovitate?” küsis Ridcully. „Viimasel ajal räägite mulle probleemist alles siis, kui olete sellele lahenduse juba välja mõelnud. Ma austan seda, kuigi see on natuke jube. Teil on kindlasti mingi võimalus, kuidas me saaksime välja vingerdada.”
„Ma arvan küll. Ma mõtlesin, khm, et me võiksime võistkonna kokku panna. Võitmise kohta pole pärandi tingimustes sõnagi öeldud. Me peame ainult mängima, muud midagi.”
Küünlakeldris oli alati imeliselt soe. Õnnetuseks oli seal ühtlasi ka äärmiselt niiske ning üsna mürarohke – kaootilisel ja ootamatul moel. Asi oli selles, et keldri lae alt jooksid läbi ülikooli keskküttesüsteemi ja kuumaveetorustiku hiiglaslikud torud, need rippusid laes metall-lintide küljes, mille lineaarne paisumine oli mõnel suurem, mõnel väiksem. Kuid see oli alles algus. Seal olid ka tohutud torud, mis tasakaalustasid sluuditaset terves ülikoolikompleksis, viimasel ajal streikima hakanud antroopiliste osakeste voolu allasurumissüsteemi toru, ventilatsioonitorud, mis ei töötanud korralikult sellest ajast saadik, kui ratast ringiajav eesel haigeks jäi, ja veel ühed väga vanad torud, mis meenutasid ainsana ühe eelmise ülemkantsleri õnnetut katset panna ülikoolis käima väljaõpetatud marmosettidel põhinev sidesüsteem. Teatud kellaaegadel plahvatas kogu selles torustikus maaalune sümfoonia, mis koosnes mulinatest, plännidest, rahutukstegevatest orgaanilistest nirisemishelidest ja vahel ka seletamatust kolkimisest, mis kajas läbi kõigi keldriruumide.
Süsteemi kaootilisust võimendas tõsiasi, et kokkuhoiu mõttes olid suured rauast kuumaveetorud isoleeritud vanade riietega, mis olid nööridega kinni tõmmatud. Kuna mõned neist riideesemetest olid mingil ajal kuulunud võlurite garderoobi ja kõiki loitse pole võimalik välja saada, ükskõik kui kõvasti ka ei küüriks, pritsis keldris hooti värvilisi sädemeid ja vahel lendas välja mõni pingpongipall.
Kõigest hoolimata tundis Nap end küünlakeldris vahatõrte keskel koduselt. See oli murettekitav: mägismaal oli tema üle irvitatud, et ta ise on tõrres valmis tehtud. Kuigi vend Kangesti Kaer oli talle öelnud, et see on tobe jutt, kutsus vaikselt mullitav küünlavaha teda. Siin oli ta rahulik.
Nüüd juhtiski küünlakeldrit tema. Smeems ei teadnud seda, sest ta viitsis haruharva keldrisse tulla. Trev muidugi teadis, aga kuna tänu sellele, et Nap tema töö ära tegi, võis ta veeta rohkem aega kusagil tühermaal konservitoosi tagudes, oli ta rahul. Teiste niristajate ja valajate arvamus ei olnud tegelikult oluline: kui sa töötasid juba küünlakeldris, tähendas see, et sa olid tööturu põhja jõudes ainult kiirust lisanud ja läbi aluskalju tunginud. See tähendas, et sul pole enam isegi niipalju karismat, et kerjusena leiba teenida. See tähendas, et sa põgened millegi eest, võimalik, et jumalate endi eest, või deemonite eest sinu sees. See tähendas, et kui sa tõstad pilgu, näed sa kõrgel üleval ühiskonna põhjakihti. Niisiis oli kõige parem püsida siin soojas hämaruses, kus oli piisavalt süüa, ei pidanud kartma ebamugavaid kohtumisi ja – Nap lisas mõttes – peksu.
Ei, valajad polnud probleemiks. Nap aitas neid, kuidas suutis. Elu ise oli neid nii kõvasti nahutanud, et neil polnud enam jõudu kedagi teist nahutada. See tuli kasuks – kui inimesed saavad teada, et sa oled härjapõlvlane, on oodata ainult pahandusi.
Nap mäletas, kuidas külainimesed tema peale karjusid, kui ta
