mõtlesin valjusti, isand,” ütles Nap.
„Aa. Selge. Ee… Aga just nii see ongi. Neil on silmapilk vastus valmis.
Kõige helgemad pead maailmas,” lausus Smeems, kes uskus, et kordamine muudab kõik tõeks. „Kõige helgemad pead. Tegelevad universumi asjadega. Kõige helgemad pead!”
„Noh, see oli lõbus,” ütles ülikooli ülemkantsler Mustrum Ridcully, ja räntsatas nii raskelt õppejõudude Mitteühise Toa tugitooli, et see oleks ta peaaegu püsti tagasi paisanud. „Me peame seda mingil ajal kordama.”
„Jah, ülemkantsler. Kordamegi. Saja aasta pärast,” vastas uus traditsioonideülem rahulolevalt, pöörates hiiglasuure raamatu lehti. Ta jõudis krabiseva leheküljeni, millel oli pealkirjaks „Megapoodi jahtimine”, märkis üles kuupäeva ja aja, mis oli kulunud eelnimetatud megapoodi leidmiseks, ja kirjutas selle alla uhke kaarega oma allkirja: Ponder Stibbons.
„Mis see megapood üldse on?” küsis määratlemata uuringute õppetool, valades endale portveini.
„Ma arvan, et mingit sorti lind,” vastas ülemkantsler ja viipas käega serveerimiskäru poole, millel olid joogid. „Mulle kõigepealt!”
„Algne megapood leiti nõudehoiuruumist,” märkis traditsioonideülem. „See põgenes õhtusöögi ajal ja põhjustas, nagu minu eelkäija tuhat ükssada aastat tagasi ütles…” ta vaatas raamatust järele „”toelise lustiliku mürgeli, kui koeik kawalerid ajasid seda mööda ülikooli hooneid suure loebususe ja hää tujuga taga”.”
„Miks?” küsis surmajärgse suhtlemise teaduskonna juht, haarates mööduva joogikäru pealt osavalt karahvini tujutõstva vedelikuga.
„Oh, megapoodil ei tohi lasta vabalt ringi joosta, doktor Hix,” vastas Ridcully. „Küsige ükskõik kellelt.”
„Ei, ma mõtlesin, et miks me peame seda iga saja aasta järel jahtima,” ütles surmajärgse suhtlemise teaduskonna juht.3
Vanemlausuja pööras näo ära ja pomises: „Oh pühad jumalad…”
„See on traditsioon,” seletas määratlemata uuringute õppetool, keerates endale sigaretti. „Traditsioonid peavad olema.”
„Traditsioonid on traditsioonilised,” toetas Ridcully. Ta viipas ühe teenri lähemale. „Ja ma julgen öelda, et megapoodi tagaajamine tegi mul kõhu üsna tühjaks. Kas te saaksite tuua juustuvalikud üks kuni viis, palun? Ja, hmm, natuke külma rostbiifi, sinki, mõned küpsised ja muidugi marineeritud aedviljade kärud.” Ta vaatas teiste poole. „Kas keegi tahab veel midagi?”
„Mina mekutaksin natuke puuvilja,” vastas raskestimõistetavate nähtuste õppejõud. „Kuidas sinuga on, Raamatukoguhoidja?”
„Uuk,” uratas kamina ees laiutav kogu.
„Jah, loomulikult,” nõustus ülemkantsler. Ta andis ootavale teenrile märku. „Tooge puuviljakäru ka. Hoolitsege selle eest, Downbody. Ja… võib-olla peaks toidu tooma see uus tüdruk? Teda peaks Mitteühise Toaga harjutama.”
Ta oleks justkui võlusõnad lausunud. Kogu ruum, mille laealune oli sinisest suitsust hägune, oli korraga täis mingit rasket, kummaliselt sisukat vaikust, mis üldiselt tulenes igatsevatest unelustest, mõnel üksikul juhul aga kaugetest mälestustest.
Uus tüdruk… Juba selle mõtte peale hakkasid vanad südamed ohtliku kiirusega põksuma.
Ilu sekkus väga harva NÜ igapäevaellu – ülikool oli sama maskuliinne kui mustade sokkide ja piibusuitsu hais, vahel aga, arvestades õppejõudude hoolimatust piipude tühjakskoputamisel, ka suitsevate sokkide hais. Majapidajanna proua Whitlow oma kõlksuva võtmerõnga ja tohutu korsetiga, mille kriuksumise peale määratlemata uuringute õppetool iga kord minestas, valis tavaliselt töötajaid suure hoolega, nii et need olid küll naissoost, kuid mitte ülemäära. Tavaliselt olid nad usinad, puhaste kommetega ja roosapõsksed: lühidalt öeldes sedasorti naisterahvad, kes pole kunagi kuigi kaugel kodusest ruudulisest riidest ja õunapirukast. Võluritele, kellele ei meeldinud samuti õunapirukast väga kaugel olla, sobis see väga hästi, kuigi ruuduline riie võis nende poolest olla, aga ei tarvitsenud.
Miks siis oli majapidajanna Julieti tööle võtnud? Mis tal ometi mõttes oli? See tüdruk tuli ülikooli nagu uus planeet päikesesüsteemi ja taevas lõi kergelt võppuma. Ja tõepoolest, kergelt võppus ka Juliet.
Tavade ja kommete tõttu võlurid ei abiellunud – teoreetiliselt sellepärast, et naised juhivad tähelepanu vajalikelt asjadelt kõrvale ja ei mõju võluelunditele hästi –, aga nüüd, mil Juliet oli nädal aega ülikoolis töötanud, olid paljusid õppejõude haaranud nende jaoks (peamiselt) senitundmatud ihad ja kummalised unenäod, neil oli üsna raske, kuid nad ei saanud täpselt aru, mis lahti on: Juliet oli midagi enamat kui lihtsalt ilus. Temas oli selline kauniduse essents, mis liikus temaga kaasas ja levis ümbritsevasse õhku. Kui ta mööda kõndis, tundsid võlurid kihku kirjutada luuletusi ja osta lilli.
„Võib-olla on teil huvitav teada, härrased,” lausus uus traditsioonideülem, „et täna oli kõige pikem megapoodijaht selle traditsiooni dokumenteeritud ajaloos. Ma pakun, et me peaksime tänasele megapoodile kiitust avaldama…”
Ta mõistis, et tema sõnad olid langenud kurtidele kõrvadele. „Ee… härrased?” ütles ta.
Ta tõstis pea. Kõik võlurid vahtisid kuidagi hingestatult midagi, mis iganes nende peas toimus.
„Härrased?” kordas Ponder ning seekord kostis kollektiivne ohe, võlurid ärkasid neile äkitselt peale tulnud unelustest.
„Mis on?” küsis ülemkantsler.
„Ma lihtsalt märkisin, et tänane megapood oli kõigist teadaolevatest kahtlemata kõige parem. See oli Rincewind. Ametlik megapoodi peakate sobis talle väga hästi, kui kõike arvesse võtta. Ma arvan, et Rincewind läks pikutama.”
„Mida? Ah see. Ja-jah. Muidugi. Tubli mees,” heitis Ridcully ja võlurid alustasid aeglast plaksutamist ja vastu lauda tagumist, mis on teatud vanuse, teatud klassi ja teatud vööümbermõõduga meeste juures kiituse märgiks, saates seda hüüetega „Väga-väga hea!” ja „Tubli poiss!” Kuid kõigi pilgud püsisid kindlalt uksel ja kõrvad tõusid kikki, et kuulda toidukäru kolinat, mis kuulutaks uue tüdruku ning muidugi ka sadat seitset sorti juustu ja rohkem kui seitsmekümne vürtsi, terava kastme ja muu toidukõrvase saabumist. Uus tüdruk võis olla küll ilu võrdkuju, kuid NÜ ei olnud koht, kus inimene juustu meelest laseb.
Noh, igatahes juhib see tüdruk kõigi mõtted mujale, mõtles Ponder, lüües raamatu laksuga kinni, ja just seda oli ülikoolil praegu vaja. Pärast Dekaani lahkumist oli siin keeruline olnud, väga keeruline. Kes on enne kuulnud, et keegi lahkuks töölt NÜ-s? See oli asi, mida lihtsalt ei juhtunud! Vahel lahkuti küll häbiga, kasti sees või, mõningatel juhtudel, tükkidena, aga siin ei olnud mingit lahkumise traditsiooni. NÜ-s oli võluril koht kogu eluks ja tihti veel pikaks ajaks pärast seda.
Traditsioonideülema amet oli paratamatult jäänud Ponder Stibbonsile, kuna tema osaks jäid tavaliselt kõik tööd, mis nõudsid inimest, kelle arvates kõik peaks toimuma õigeaegselt ja numbrid peaksid klappima.
Kui ta oli aga läinud rääkima eelmise traditsioonideülemaga – keda, nagu kõik ühel meelel olid, polnud viimasel ajal eriti ringi liikumas nähtud –, oli ta õnnetuseks teada saanud, et see mees oli juba kakssada aastat tagasi
Rangelt võttes oli doktor Hix, kelle nimi kirjutati x-iga, härra ja proua Hicksi poeg, aga mees, kes kannab hirmsate sümbolitega musta rüüd ja kellel on pealuumotiiviga sõrmus, oleks hull – või ütleme pigem, et veel hullem –, kui laseks mööda võimaluse kasutada oma nimes x-tähte.
