ONESTOWN, NOVEMBER 1978Mõtted torkisid ajus nagu hõõguvad nõelad. Valu oli peaaegu väljakannatamatu. Rahu säilitamiseks püüdis mees meeleheitlikult pea selge hoida. Mis teda kõige rohkem piinab? Vastust polnud vaja kaugelt otsida. Ta teadis. See oli hirm. Hirm, et Jim laseb koerad lahti ja ässitab need talle kannule, otsekui oleks ta pakku aetud ehmunud jahiloom; seda ta tegelikult ju oligi. Kõige rohkem kohutasidki teda Jimi koerad. Terve pika 18. ja 19. novembri vahelise öö, kui ta enam joosta ei jaksanud, vaid peitis end murdunud puu kõdunenud jäänuste vahel, arvas ta kogu aeg, et kuuleb koeri lähenemas.
Jim ei säästa mitte kedagi, mõtles ta. Mees, kellele ma kunagi otsustasin järgneda, sest tundus, nagu oleks ta tulvil piiritut ja jumalikku armastust, osutus hoopis kellekski teiseks. Märkamatult on ta muutunud iseenda varjuks või saatanaks, kellest ta on alati jutlustanud ja kelle eest alati hoiatanud. Isekaks deemoniks, kes ei lase meil alandlikult ja kuulekalt Jumalat teenida. Ma oleksin pidanud sellest varem aru saama. Jim on seda ju isegi korduvalt öelnud. Ta näitas meile tõde, kuid mitte ühekorraga, vaid hiilivate ilmutustena. Kuid ei mina ega keegi teine ei tahtnud kuulda seda, mida me kuulsime ja mis oli peidetud sõnade vahele. Minu enda viga, et ma ei tahtnud aru saada. Kui ta meid jutluste kuulamiseks kokku kutsus või teateid saatis, siis ei rääkinud ta mitte ainult hingelisest ettevalmistusest, mis tuleb igaühel enne viimsepäeva saabumist läbi teha. Ta ütles ka, et surmaks tuleb kogu aeg valmis olla.
Mõte katkes ja ta kuulatas pimedust. Eemalt kostis nagu koerte haukumist? Kuid koerad asusid ikka veel ainult tema enda sees, tema enda hirm sulges nad sinna. Ta pöördus oma segaduses, ärahirmutatud mõtetega tagasi Jonestownis juhtunu juurde. Ta peab sellest aru saama. Jim oli nende juht, nende isand, nende pastor. Nad järgnesid talle ja rändasid Californiast välja, kui ametivõimude ja meedia surve juba väljakannatamatuks muutus. Guajaanas tahtsid nad teoks teha oma unistuse elada vabaduses Jumalat teenides, harmoonias üksteise ja loodusega. Alguses läkski kõik nii, nagu Jim oli öelnud. Nad olid arvanud, et on leidnud oma paradiisi. Kuid siis juhtus midagi. Võib-olla ei saagi nad oma suurt unistust siin Guajaanas ellu viia? Võib-olla ähvardab neid siin samamoodi oht nagu Californias? Võib-olla on nad sunnitud mitte üksnes maalt lahkuma, vaid jätma ka elu, et ühenduses Jumalaga suuta luua seda, mida nad üksteisele lubasid. „Mu mõtetesse on saabunud valgus,” ütles Jim. „Nägin kaugemale kui varem. Viimnepäev on ligidal. Selleks, et mitte kohutavasse veekeerisesse sattuda, tuleb meil võib-olla surra. Ainult surma läbi jääme me ellu.”
Nad pidid tegema enesetapu. Kui Jim sellest palvelas esimest korda rääkis, polnud tema sõnades midagi hirmutavat. Kõigepealt pidid vanemad andma oma lastele lahjendatud tsüaniidi, mida Jim suurtes plastnõudes oma maja ühes tagumises lukustatud ruumis hoidis. Seejärel võtavad nad ise mürki, ja neid, kes kõhklevad ning viimasel, otsustaval silmapilgul oma usus murduvad, aitab Jim ise koos oma lähimate abilistega. Juhuks, kui mürk otsa saab, on olemas relvad. Jim hoolitseb selle eest, et kõik surevad enne, kui tema endale pähe tulistab.
Mees lamas puu all ja hingeldas troopilises kuumuses. Kogu aeg püüdis ta kuulatada, ega ei kosta Jimi koerte hääli. Kõik kartsid neid suuri, punaste silmadega koletisi. Jim oli öelnud, et nende jaoks, kes olid otsustanud elada tema koguduses ja osalenud suurel väljarändamisel Californiast siia, Guajaana kõnnumaale, oli olemas ainult üks, Jumala määratud tee. See tee, mis Jim Warren Jonesi otsusel on õige.
Kõik tundus nii kindel, mõtles ta. Keegi teine peale Jimi ei suutnud muuta sõnade surm, enesetapp, tsüaniid ja relvad sisu ähvardavast ja hirmutavast millekski ilusaks ning ahvatlusväärseks.
Tal jooksid värinad üle selja. Jim on ringi käinud ja kõiki surnuid näinud, mõtles ta. Ta näeb, et mind ei ole, ja ta laseb koerad mu kannule lahti. Mõte vapustas teda. Kõiki surnuid. Pisarad hakkasid jooksma. Alles nüüd sai ta päriselt aru, mis oli juhtunud. Maria ja tüdruk on surnud nagu kõik teisedki. Aga ta ei tahtnud seda uskuda. Nad olid Mariaga öösiti omavahel sosistanud. See pidi Jimi hulluks ajama. Jim polnud enam sama mees, kes kunagi oli inimesi enda poole tõmmanud, lubanud neile lunastust ja elu mõtet, kui nad tema loodud Rahva Templile pühenduvad. Kunagi pakkusid neile lohutust Jimi sõnad, et ainus õnn on usaldada end Jumala, Kristuse kätesse, uskudes sellesse, mis ootab neid peatselt mööduva maise elu järel. Maria oli selle kõige selgemalt välja öelnud: „Jimi silmad on vilama hakanud. Jim ei vaata meile enam otsa. Ta vaatab mööda ja tema silmad on külmad, nagu ei sooviks ta meile enam head.”
Võib-olla tuleks ära minna, sosistasid nad öösiti omavahel. Kuid igal hommikul ütlesid nad teineteisele, et ei saa valitud elust loobuda. Küllap muutub Jim peagi jälle endiseks. Tal on praegu kriis, tema nõrkushetk on peagi möödas. Jim oli neist kõikidest tugevam. Ilma temata ei elaks nad siinses paradiisis.
Ta lükkas maha mööda higist nägu roomava putuka. Džunglis oli kuum, auravalt niiske. Putukad ronisid ja roomasid igast kandist ligi. Üks oks pressis ta jala vastu. Ta kargas püsti, pidades seda maoks. Guajaanas on palju mürgiseid madusid. Kõigest viimase kolme kuu jooksul olid kaks koloonia asukat madude käest salvata saanud, nende jalad paistetasid hirmsal kombel üles, muutusid sinakasmustaks ja pragunesid seejärel haisvateks paiseteks. Üks ohvritest, Arkansasest pärit naine, suri. Nad matsid ta koloonia väikesele kalmistule ja Jim pidas ühe oma suurtest jutlustest, täpselt nagu tookord ammu, kui ta Rahva Templi kirikuga San Franciscosse jõudis ja oma kummaliste äratusjutlustega kiiresti kuulsaks sai.
Üks mälupilt püsis selgemini meeles kui miski muu kogu elu jooksul. Ta oli alkoholist, uimastitest ja hüljatud väikese tüdruku pärast põetud süümepiinadest omadega nii läbi, et ei suutnud enam midagi tahta. Nüüd kavatses ta surra, hüpata lihtsalt veoauto või rongi ette ja seejärel on kõik möödas, keegi ei tunne temast puudust, tema ise veel kõige vähem. Ühel viimastest kordadest, kui ta mööda linna käis, et hüvasti jätta inimestega, kellele tema elu või surm oli nagunii ükskõik, möödus ta juhuslikult Rahva Templi majast. „See oli jumalik ettemääratus,” ütles Jim talle hiljem. „Jumal nägi sind ja määras su äravalitute hulka, üheks nende hulgast, kellele langeb osaks arm ja elu Tema läbi.” Ta ei teadnud senimaani, mis oli sundinud teda astuma majja, mis isegi ei sarnanenud kirikuga. Vastust sellele küsimusele polnud veel nüüdki, kus kõik on möödas ja ta lamab puutüve all, oodates, millal Jimi koerad ta kätte saavad ja tükkideks rebivad.
Ta mõtles, et peaks edasi minema, põgenemist jätkama. Aga ta ei saanud oma peidupaigast lahkuda. Pealegi ei saa ta Mariat ja tüdrukut maha jätta. Ühe lapse oli ta oma elus juba maha jätnud. Teist korda ei saanud ta sel enam lasta juhtuda.
Mis õieti juhtunud oli? Hommikul tõusid kõik varakult nagu tavaliselt. Nad kogunesid palvetamisplatsile Jimi maja ees ja ootasid. Kuid uks jäi suletuks nagu viimasel ajal sageli. Nad palvetasid omapead, koloonia kõik 912 täiskasvanut ja 320 last. Siis alustasid kõik oma igapäevaseid töid-tegemisi. Ta ei oleks iialgi ellu jäänud, kui ta poleks sel päeval koos kahe kaaslasega kolooniast lahkunud, et kahte kaduma läinud lehma otsida. Mariast ja tütrest lahkudes polnud tal vähimatki aimu, et neid varitseb oht. Alles siis, kui nad olid jõudnud üles, jääraku teise serva, kust läks koloonia ja seda ümbritseva vihmametsa vaheline piir, sai ta aru, et midagi on teoksil.
Kolooniast püssipauke kuuldes jäid nad poolelt sammult seisma, võimalik, et neid ümbritsevate lindude häältest kostis läbi ka inimeste karjeid. Nad vaatasid üksteisele otsa ja hakkasid siis tagasi alla jäärakusse jooksma. Ta kaotas oma kaks kaaslast silmist ja kahtlustas, kas need polnud hoopis põgenenud. Kui ta puude varjust välja jõudis ja üle Rahva Templi suure viljapuuaia ronis, oli kõik vaikne. Liiga vaikne. Aias polnud ühtegi puuvilju korjavat inimest. Mitte kedagi polnud näha. Ta jooksis majade poole ja taipas, et juhtunud on midagi kohutavat. Jim oli majast välja tulnud. Uks oli lahti, kuid ta polnud tulnud armastusega, vaid vihaga, mis ta silmist üha sagedamini välja paistis.
Ta pani tähele, et hakkab krampi tõmbuma, ja keeras ennast ettevaatlikult. Kogu aeg kuulatas ta, ega ei kosta koerte haukumist. Kuid ainus heli oli rohutirtsude siristamine ja mööda lendavate öölindude tiivavihin. Mis järeldusele oli ta jõudnud? Läbi inimtühja puuviljaaia joostes oli ta püüdnud teha seda, mis Jimi sõnul oli inimese ainus võimalus armu leida. Anda oma elu Jumala kätesse. Nüüd andis ta oma elu
