sellepärast?”
„Mis veel parem põhjus saaks olla? Kas hakkame minema?”
„Teeme veel ühe tiiru.”
Seekord vaatas Linda maja tähelepanelikumalt, otsekui oleks ta majast huvitatud võimalik ostja ja isa maakler. Ta nuuskis ringi nagu ümbrust uuriv loom.
„Mis see maksab?”
„Nelisada tuhat.”
Linda vangutas imestusega pead.
„Tõsijutt,” ütles Wallander.
„Kas sul on nii palju raha?”
„Ei. Aga pank lubas õla alla panna. Ma olen usaldusväärne klient. Politseinik, kes on eluaeg oma rahaasjad korras hoidnud. Tegelikult on mul vist isegi natuke kurb, et see koht mulle ei meeldi. Tühi maja on sama masendav nagu hüljatud inimene.”
Nad sõitsid minema. Linda vaatas teeviita, millest nad möödusid – „Mossby Strand”. Isa heitis talle pilgu.
„Kas tahad sinna sõita?”
„Jah. Kui sul on aega.”
Parkimisplatsil seisis üksik haagissuvila. Kiosk oli kinni. Haagissuvila ees laua taga istusid katkistel plasttoolidel saksa keelt rääkivad mees ja naine. Nad olid süvenenud kaardimängu. Linda ja Kurt Wallander läksid alla randa.
Täpselt samas kohas oli ta mõni aasta tagasi isale oma otsusest rääkinud. Temast ei saagi sadulseppa, samuti polnud tal piisavat usku ähmasesse unistusse näitlejaks saamisest. Ta oli lõpetanud oma rahutud seiklemised laias maailmas. Suhe Keeniast pärit ja Lundis arstiks õppinud noormehega oli ammu lõppenud, see oli olnud tema suurim armastus, ehkki mälestus sellest hakkas viimastel aastatel tuhmuma. Noormees oli oma kodumaale sõitnud ja Linda ei läinud temaga kaasa. Linda oli püüdnud leida mõnda pidepunkti oma ema Monat jälgides. Kuid ta nägi ainult naist, kes üha sagedamini jättis asju poolikuks. Mona oli tahtnud kahte last, kuid saanud ainult ühe, ja ta oli arvanud, et Kurt Wallander on tema elu ainus suur armastus. Kuid ta läks mehest lahku, oli nüüd teist korda abielus ja elas koos golfi mängiva invaliidsuspensionärist pearaamatupidajaga Malmös.
Siis hakkas Linda uuesti tärganud uudishimuga vaatlema oma isa; kriminaalpolitseinikku, kes alati unustas talle lennuväljale vastu tulla, kui tütar külla tuli. Ta oli isale koguni nime välja mõelnud: Mees, kes alati minu olemasolu ära unustab. Isal polnud kunagi aega. Linda mõistis, et nüüd, kus vanaisa on surnud, on isa kõigest hoolimata tema jaoks lähim inimene. See oli umbes samasugune tunne nagu binoklit teistpidi keerates; isa nihkus kohale, kus ta oli Lindale endiselt lähedal, kuid mitte liiga lähedal. Ühel hommikul, kui Linda oli ärganud ega jõudnud veel voodist väljagi tulla, mõistis ta, et tegelikult tahab ta saada samasuguseks nagu isa, ta tahab hakata politseinikuks. Terve aasta hoidis ta seda mõtet ainult enda teada, kõneldes sellest vaid oma tolleaegse poisiga, kuid kui ta oli lõplikule veendumusele jõudnud, lõpetas ta kõigepealt suhte, sõitis siis Skånesse, tõi isa siia rannale ja ütles, mis tal südamel. Ta mäletas veel siiamaani isa üllatust. Wallander oli palunud minuti aega, et tütre otsuse üle järele mõelda. Linda lõi järsku kõhklema. Enne seda oli ta kogu aeg uskunud, et isa rõõmustab uudise üle. Lühikese hetke jooksul, mil isa oma laia selja tema poole pööras, hõrenevad juuksed rannal puhuvas tuules torbikuna püsti, oli ta hakanud juba riiuks valmistuma. Kuid kui isa ümber pööras ja naeratas, siis ta teadis.
Nad läksid vee äärde. Linda sonkis jalaga hobusekabjast liiva sisse jäänud jälge. Kurt Wallander silmitses pea kohal liikumatult õhus püsivat kajakat.
„Mis sa sellest arvad?” küsis Linda.
„Millest? Majast?”
„Sellest, et ma peagi mundris sinu ette ilmun.”
„Mul on seda raske ette kujutada. Raske mõista, et arvatavasti see ärritab mind.”
„Miks ärritab?”
„Võib-olla sellepärast, et ma tean, mis tunne sinul on. Mundri selgapanemine pole raske. Kuid avalikus kohas mundrit kanda on raskem. Sa näed, et kõik panevad sind tähele. Sa oled politseinik, kes peab olema valmis hullunud inimesi üksteisest lahutama, kui vaja peaks olema. Ma tean, mis sind ees ootab.”
„Ma ei karda.”
„Ma ei räägigi hirmust. Ma räägin sellest, et alates päevast, mil sa mundri selga paned, käib see sinuga igavesti kaasas.”
Linda aimas, et isa sõnades peitub tõde.
„Mis sa arvad, kuidas see mul õnnestub?”
„Sul läks koolis hästi. Sul läheb ka siin hästi. Sina ise otsustad, kas sul läheb hästi või halvasti.”
Nad lonkisid mööda randa. Linda rääkis, et sõidab mõne päeva pärast Stockholmi. Seal toimub kooli lõpuball, enne kui kõik üle maa oma uutesse töökohtadesse laiali sõidavad.
„Meil polnud mingit balli,” ütles Wallander. „Minu kooliajal ei saanud me peaaegu mingit koolitust. Ma mõtlen siiamaani, mille järgi nad küll hindasid, kes meist sobiks tööle politseisse või nimismehe kontorisse. Ma arvan, et määravaks sai toores jõud. Ja see, et inimene päris loll ei oleks. Aga ma mäletan, et kui mundri selga sain, siis jõin selle tähistamiseks õlut. Muidugi mitte tänaval. Ühe sõbra juures Malmös, Södra Förstadsgatanil.”
Ta raputas pead. Linda ei saanud aru, kas mälestus tegi talle nalja või valu.
„Ma elasin sel ajal veel kodus. Arvasin, et paps läheb lolliks, kui ma uksest sisse astun, munder seljas.”
„Miks ta nii kangesti selle vastu oli, et sa politseinikuks läksid?”
„Sellest sain ma alles pärast tema surma aru. Ta vedas mind ninapidi.”
Linda jäi poolelt sammult seisma.
„Vedas ninapidi?”
Wallander vaatas tütrele naeratades otsa.
„Tegelikult isale vist meeldis, et minust politseinik sai. Aga selle tunnistamise asemel lõbustas ta end sellega, et sundis mind valikus kahtlema. Ja see tal ka õnnestus, nagu sa tead.”
„See ei saa ometi tõsi olla!”
„Keegi ei tundnud isa paremini kui mina. Ma tean, et mul on õigus. Isa oli paras pätt. Tõeline pätt. Aga teist isa mul ei olnud.”
Nad läksid auto juurde tagasi. Pilved olid hajuma hakanud. Kui päike välja tuli, läks otsekohe soojemaks. Kaarte mängivad sakslased ei vaadanud nende poolegi, kui nad mööda läksid. Auto juures vaatas Wallander kella.
„Kas sul on kojuminekuga kiire?” küsis ta.
„Ma hirmsasti kibelen tööle. Muud midagi. Miks sa küsid, kas mul on kiire? Ma olen lihtsalt kannatamatu.”
„Mul on üks asi vaja ära teha. Autos räägin.”
Nad sõitsid mööda Trelleborgi teed ja keerasid sealt Charlottenlundi lossi poole.
„Tegelikult polegi see mingi ametlik asi,” ütles Wallander. „Aga kuna ma siinkandis olen, siis võin läbi astuda.”
„Kustkohast
