tahtmist pildistatud. Anna näitas talle pilte suure saladuskatte all. Selleks ajaks, kui nad sõpradeks said, oli isa kaks aastat kadunud olnud. Anna osutas vaikivat vastupanu emale, kes tahtis korteri ja nende elud kõikidest isa jälgedest puhtaks teha. Kord, kui ema pakkis isa viimased riided paberkotti ja viis selle alla prügiruumi, läks Anna öösel keldrisse ning võttis kotist paari kingi ja ühe särgi. Ta peitis need enda voodi alla. Linda jaoks oli kadunud isa põnev seiklus. Ta soovis sageli, et lugu oleks olnud vastupidi, et tema pidevalt tülitsevad vanemad oleksid ühel päeval äkitselt kadunud nagu hall suitsuviirg sinisesse taevasse.
Nad istusid diivanile. Anna nõjatus tahapoole, nii et tema nägu jäi poolenisti varju.
„Kuidas ballil läks?”
„Keset tantsu kuulsime uudist politseiniku surmast. Pidu sai sellega otsa. Aga kleit oli ilus.”
Tuttav lugu, mõtles Linda. Anna ei lähe kunagi otse asja juurde. Kui tal on midagi tähtsat rääkida, siis võtab see aega.
„Kuidas su emal läheb?”
„Hästi.”
Anna võpatas oma sõnade peale.
„Hästi. Miks ma ütlen „hästi”? Tal läheb halvemini kui kunagi varem. Kaks aastat on ta oma elule reekviemi kirjutanud, ta nimetab seda „Nimetuks missaks”. Kaks korda on ta noodipaberid tulle visanud ja kaks korda need viimasel minutil tulesurmast päästnud. Tema enesekindlus on umbes sama suur nagu ühe hambaga inimesel.”
„Milline ta muusika on?”
„Ma täpselt ei teagi. Mõned korrad on ta püüdnud mulle seda ümiseda. Nendel harvadel kordadel, kui ta on arvanud, et kirjutatul on mingi väärtus. Aga ma ei ole viisist kunagi aru saanud. Kas muusika saab ilma meloodiata olla? Muusika, mis sarnaneb karjetega, kui keegi sind torkab või lööb. Ma ei suuda kuidagi aru saada, kuidas võiks keegi tahta niisugust asja kuulata. Samal ajal imetlen tema järjekindlust. Kaks korda olen püüdnud veenda teda elus midagi hoopis muud tegema. Ta pole ju veel viiskümmendki. Mõlemal korral tuli ta mulle kallale, küünistas ja sülitas. See andis mulle kinnitust, et ta hakkab hulluks minema.”
Anna katkestas oma jutu, otsekui oleks ta järsku kartma löönud, et on liiga palju rääkinud. Linda ootas järge. Talle meenus, et nad on korra varemgi niimoodi kõrvuti istunud, kui nad avastasid, et mõlemad on armunud samasse poissi. Kumbki ei julgenud tookord midagi öelda. Nad jagasid tumma ja põhjatut kohkumust selle üle, et nende sõprus pannakse proovile. Tookord kestis nende vaikimine terve õhtu, kuni hilisööni välja. Nad olid Mariagatanil, Linda ema oli oma kohvritega juba välja kolinud, isa oli aga Kadesjö ümbruse metsas, otsimas taksojuhti peksnud psühhoosis meest. Lindal oli koguni meeles, et sel õhtul ja ööl oli Annat ümbritsenud kerge vaniljelõhn. Kas on olemas vaniljelõhnaline parfüüm? Või seep? Ta polnud tookord täpsemalt küsinud ega kavatsenud seda nüüdki teha.
Anna ajas selja sirgu, tuli poolvarjust välja.
„Kas sul on mõnikord tunne, et hakkad mõistust kaotama?”
„Iga päev.”
Anna pea nõksatas ärritunult tahapoole.
„Ma ei tee nalja! Mõtlen seda tõsiselt.”
Linda kahetses otsekohe oma sõnu.
„Seda on ette tulnud. Sa tead küll, millal.”
„Sa lõikusid oma käsi. Ja seisid sillapiirdel. Aga see on ahastus. See pole sama asi. Kõiki inimesi tabab mõnikord ahastus. See on omamoodi rituaal täiskasvanuks saamise juures. Ilma mere või kuu või oma vanemate peale karjumata pole võimalik täiskasvanuks saada. Prints ja printsess Muretu on hukule määratud olevused. Nende hinged on tuimastatud. Meie, elavad, peame teadma, mis on kurbus.”
Linda kadestas Anna väljendusoskust. Keel ja mõte, mõtles ta. Mina peaksin selle kõik enne kirja panema, kui tahaksin pooltki nii ilusti kõnelda nagu tema.
„Sel juhul pole ma kunagi kartnud, et lähen hulluks,” vastas ta.
Anna tõusis püsti, läks akna alla ja tuli natukese aja pärast diivani juurde tagasi. Igaüks on oma vanemate moodi, mõtles Linda. Samamoodi tegi ka tema ema, pidevalt sama liigutust, et oma murega toime tulla. Püsti, akna juurde ja siis jälle tagasi. Minu isa surub käed rinnale risti ja Mona hõõrub nina. Huvitav, mida mu vanaema tegi? Kui ta suri, olin ma nii väike, et ma ei mäleta teda. Ja vanaisa? Tema ei pigistanud käsi rusikasse ega läinud akna alla seisma. Ta saatis kõik kuradile ja jätkas oma kohutavate piltide maalimist.
„Ma arvan, et nägin eile Malmös tänava peal oma isa,” ütles Anna ootamatult.
Linda kortsutas kulmu, oodates asjatult, et Anna edasi räägiks.
„Sulle tundus, et nägid eile Malmös tänaval oma isa?”
„Jah.”
Linda mõtles järele.
„Aga sa pole teda ju kunagi näinud? Ei, see pole tõsi. Sa oled teda näinud. Aga sa olid nii väike, kui ta ära läks, et sa ei mäletagi teda.”
„Mul on fotod.”
Linda arvutas mõttes.
„Tema kadumisest on kakskümmend viis aastat möödas.”
„Kakskümmend neli.”
„Kakskümmend neli. Kuidas inimene kakskümmend neli aastat hiljem välja näeb? Kes teab. Teada on ainult, et ta on teistsugune.”
„Ometigi oli see tema. Ema on rääkinud tema pilgust. Ma olen kindel, et see oli tema. See pidi olema tema.”
„Ma ei teadnud isegi seda, et sa eile Malmös käisid. Ma arvasin, et kui sa ära sõidad, siis oled sa Lundis. Eksameid tegemas või mis iganes.”
Anna silmitses teda mõtlikult.
„Sa ei usu mind.”
„Ka sina ise ei usu ennast.”
„See oli minu isa, keda ma tänaval nägin.”
Ta tõmbas hinge.
„Sul on õigus. Ma käisin Lundis. Kui ma Malmösse jõudsin ja teisele rongile ümber pidin istuma, siis oli kuskil Skurupi kandis mingi pöörang katki. Üks rong jäi vahelt ära. Ootamatult oli mul kaks tundi aega. See ärritas mind, sest ma jälestan ootamist. Ma pole kunagi suutnud kannatlikkust ära õppida. Ma pole kunagi aru saanud, et aega ei ole võimalik kaotada ega ära kasutada. Ootamise ajal võib midagi muud teha. Aga mind see ainult ärritab. Kõndisin mööda linna, täiesti sihitult. Lihtsalt selleks, et vastikut üleliigset aega kuidagi kulutada. Astusin mingisse poodi sisse ja ostsin paari sokke, mida mul üldse vaja pole. St. Jörgeni hotelli ees oli üks naine tänaval maha kukkunud. Ma ei läinud lähemale, mind puudutab alati väga valusalt, kui keegi ootamatult haigeks jääb või maha kukub. Tema seelik oli üles kerkinud ja mind ärritas, et keegi seda alla ei tõmmanud. Olin kindel, et ta on surnud. Inimesed seisid ümberringi ja vaatasid teda, justkui oleks ta rannale uhutud surnud loom. Läksin sealt ära, kõndisin üles Triangelni keskuse poole, astusin sealsesse hotelli sisse ja sõitsin klaasliftiga üles katusele. Malmös olles ma käin seal vahel, tõusen nagu klaasist õhupalliga taeva poole. Aga seekord see ei õnnestunud. Nüüd tuleb liftiukse avamiseks toavõtit kasutada. Ma olin nii pettunud. Selline tunne oli, nagu oleks keegi mu käest mänguasja
