ka Lindale kinkinud. Nad harjutasid salaja kõikide uste peal, mis neile ette jäid. Neid standardlukke, mille avamisega Linda hakkama ei saanud, oli vähe.
Ta muukis ukse kiiresti lahti ja pani enda järel jälle kinni. Siis kõndis ta läbi tühjade tubade. Kõikjal valitses kord nagu eelmiselgi päeval. Kraanikauss köögis oli tühi, käterätikud värskelt triigitud. Anna oli väga täpne inimene. Nad olid kohtumise aja kokku leppinud. Teda pole kodus. Niisiis on midagi juhtunud. Aga mis? Linda istus samale diivanile, kus ta oli istunud eelmisel päeval. Anna usub, et nägi tänaval oma kadunud isa, mõtles ta. Ja nüüd on ta ise samuti kadunud. Loomulikult on need asjad omavahel seotud. Aga kuidas? Tagasitulek, mis tõenäoliselt on vaid ettekujutus. Kas ka Anna kadumine on ettekujutuse vili? Linda jäi kauaks istuma ja püüdis mõista, mis on juhtunud. Kuid tegelikult ootas ta istudes Anna tulekut, lootes, et sõbratar jääb hiljaks või on kokkulepitud aja lihtsalt unustanud.
Anna kummaline kadumine oli Linda varakult alanud päeva tähtsaim sündmus. Kell pool kaheksa hommikul läks ta politseimajja, et kohtuda Martinssoniga, ühega Kurt Wallanderi vanematest kolleegidest, kes oli Linda juhendajaks määratud. Nad pidid koos tööle hakkama, sest nagu kõikidel alles tööle asuvatel noortel politseinikel, tuli Lindal kõigepealt hakata sõitma korrakaitseosakonna patrullautoga. Kuid Martinsson oli see, kelle poole tuli vajadusel pöörduda. Linda teadis meest juba lapsepõlvest saadik. Tookord oli Martinsson ise olnud nagu suur laps, isa kõige noorem kolleeg. Isa käest kuulis ta ka, et Martinsson lõi sageli kõhklema ja otsustas politseist lahkuda. Isa mäletas viimase kümne aasta jooksul vähemalt kolme korda, mil tal oli õnnestunud Martinssoni ümber veenda, et too ei teeks teoks oma impulsiivset otsust lahkumisavaldus otsekohe lauale panna.
Linda oli isa käest küsinud, kas tema käsi oli kuidagi mängus, kui politsei juhtkond eesotsas Lisa Holgerssoniga oli otsustanud Martinssoni tema juhendajaks määrata. Kuid isa eitas seda kindlalt. Ta püüdis ennast kõigest, mis tütre tööleasumist puudutas, võimalikult kaugele hoida. Linda suhtus isa kinnitusse umbusklikult. Kui ta millegi pärast üldse muretses, siis just nimelt selle pärast, et isa hakkab end tema töösse segama. See oli ka põhjus, miks ta viimase minutini kõhkles, kas tulla tagasi Ystadi või minna tööle kuhugi mujale. Ystadi järel oli ta avalduses võimalikuks soovitud töökohaks märkinud ka Kiruna ja Luleå – Skånest võimalikult kaugel. Kuid ta suunati Ystadi, kõik muud linnad ei tulnud lõpuks enam kõne allagi. Võib-olla kunagi hiljem kolib ta kuhugi mujale. Juhul muidugi, kui ta tõepoolest terveks eluks politseisse tööle jääb. See polnud sugugi kindel. Võib-olla oli see varasemate põlvkondade puhul nii. Kuid politseikoolis õppimise ajal oli ta oma kursusekaaslastega sageli rääkinud, et politseinikuks ei pruugi jääda kogu eluks. Politseis saadud kogemus annab kvalifikatsiooni töötada soovi korral mitmel muul kohal alates ihukaitsjast kuni firma turvaosakonna juhatajani välja.
Martinsson tuli talle valvelauda vastu. Nad võtsid kabinetis istet. Laual oli foto Martinssoni kahest lapsest ja sõbralikult naeratavast naisest. Lindal käis peast läbi mõte, kelle pildi tema küll peaks oma kirjutuslauale panema. Nad arutasid läbi terve rea eesootavaid tavapäraseid küsimusi. Kõigepealt hakkab ta koos kahe kogenud politseiniku autopatrulliga kaasa sõitma.
„Mõlemad on tublid,” ütles Martinsson. „Ekmanist võib mõnikord jääda mulje, et ta on natuke väsinud ja uimane. Aga kriitilisel hetkel on tal ülevaade olukorrast ja reaktsioon parem kui kellelgi teisel. Sundin on selles mõttes tema täielik vastand. Ta võib raisata energiat mitteolulise peale. Ta võib ikka veel näiteks punase tule alt üle tee minevaid inimesi kinni pidada. Kuid samas ta teab, mida politseinikutöö tähendab. Hakkad seega tööle kahe vanaga, kellel on suured kogemused.”
„Mis nad selle kohta ütlevad, et ma naisterahvas olen?”
„Kui teed, mis vaja, siis see neid ei huvita. Kümme aastat tagasi oleks asi teisiti olnud.”
„Ja minu isa?”
„Mis temaga on?”
„Ma olen tema tütar.”
Martinsson mõtles enne vastamist.
„Kindlasti võib olla neidki, kes loodavad, et sa mõne lollusega hakkama saad. Aga seda teadsid sa kahtlemata juba enne, kui siia tööle tulemiseks avalduse kirjutasid.”
Seejärel rääkisid nad peaaegu tund aega olukorrast Ystadi politseiringkonnas. „Olukord” oli midagi sellist, millest Linda arvates oli alatasa räägitud, juba lapsepõlves, kui ta elutoas laua all mängis ja isa külla tulnud kolleegiga klaase kokku lõi, oli jututeemaks keeruline olukord. Ta polnud kordagi kuulnud räägitavat olukorrast, kus ei olnud ühtki probleemi. Asi võis puudutada mida tahes. Uued viletsad mundrid, politseiautode või raadiosüsteemi vahetamine, uute inimeste värbamine, riigi politseiameti erinevad direktiivid, kuritegevuse statistilise kõvera muutumine – kõik puudutas „olukorda”, mis tekitas alailma muret ja ärritust. Politseiniku roll, mõtles Linda, tähendab seda, et võitluses kuritegevuse ja korralageduse vastu tuleb koos kolleegidega iga päev hinnata, kuidas on olukord muutunud eelmise päevaga võrreldes ja mida on homme oodata. Sellest meile koolis ei räägitud. Kuidas tänavatel korda pidades käituda, sellest tean ma päris palju, vähemalt teoorias, aga kuidas ise olukorda hinnata, sellest ei tea ma midagi.
Nad läksid kööginurka ja jõid kohvi. Martinsson võttis oma hinnangu „olukorrale” kokku väga lühidalt: üha vähem politseinikke tegeleb uurimisega.
„Ma olen viimastel aastatel natuke ajalugu uurinud. Tundub, et kunagi varem pole kuritegevus Rootsis nii kasulik olnud. Kui seda millegagi võrrelda, siis tuleb ajas väga kaugele tagasi minna, aega enne seda, kui Gustav Vasa meid riigiks koondas. Siis, väikevürstide ajastul, enne kui Rootsist sai Rootsi, valitses kohutav korralagedus ja seadusetus. Seaduslikkust me enam peaaegu ei kaitsegi. Suudame ainult seda, et hoiame seadusetuse mõnevõrra talutavates piirides.”
Martinsson saatis ta valvelauda.
„Ma ei tahtnud sind oma jutuga masendada,” ütles ta. „Pole midagi hullemat kui julguse kaotanud politseinikud. Tublidus tähendab meie töös muu hulgas seda, et kunagi ei tohi julgust kaotada. Ja heas tujus peab ka olema.”
„Nagu minu isa?”
Martinsson vaatas talle uudishimulikult otsa.
„Kurt Wallander on hea politseinik,” ütles ta. „Sa tead seda. Aga rõõmupalliks teda siin majas just nimetada ei saa. Ka see on sulle loomulikult juba teada.”
Nad jäid valvelaua juurde seisma. Keegi vihane mees kaebas valvelauatöötajale ära võetud juhiloa pärast.
„Surma saanud politseinik,” ütles Martinsson. „Kuidas sa sellele reageerid?”
Linda rääkis ballist, kokkade televiisorist ja millega kõik lõppes.
„See on valus hoop,” ütles Martinsson. „Kõik põevad seda. Kogu süsteemist käib jõnks läbi. Kõik teavad, et igaühe poole meist võib olla suunatud nähtamatu relv. Kui kolleeg tapetakse, siis kaaluvad paljud töölt lahkumist. Aga väga vähesed teevad selle teoks. Nad jäävad paigale. Mina olen üks neist.”
Linda astus politseimajast välja ja läks läbi tuulise linna Österi linnaossa Sebra korterisse. Tee peal mõtles ta Martinssoni sõnade peale. Ja selle peale, mis mees ütlemata jättis. Isa oli teda õpetanud kuulama ka seda, mida välja ei öelda. Sageli võis ütlemata sõnades peituda kõige tähtsam sõnum. Aga jutuajamisele tagasi mõeldes ta midagi sellist ei leidnud. Martinsson on lihtne ja aus tüüp, mõtles ta. Ta ei tea inimeste nähtamatutest sõnumitest midagi.
Ta jäi Sebra juurde ainult lühikeseks ajaks, sest poisil oli kõhugripp ja ta karjus vahetpidamata. Nad leppisid kokku,
