Meie pilgud kohtusid, vahtisime teineteist võib-olla viis sekundit. Siis lõi ta pilgu maha ja läks minema. Ma olin nii šokis, et ei taibanud talle järele minna. Sel silmapilgul ma ei uskunud, et see oli tema. See pidi olema viirastus, silmapete, nagu neid mõnikord ette tuleb, kui arvad, et tänaval mööduv juhuslik võhivõõras on mõni minevikust tuttav inimene. Kui ma lõpuks välja jooksin, oli ta muidugi kadunud. Läksin jaama poole tagasi, hiilisin mööda tänavaid nagu kiskja, kes püüab kedagi lõhna järgi leida. Aga ta oli kadunud. Ma olin nii erutatud, või õigemini ärevil, et ei läinudki rongi peale, vaid otsisin kesklinna tänavad veel kord läbi. Kuid ma ei leidnud teda. Ometigi olin ma kindel. Tänaval seisnud mees oli minu isa. Ta oli vanem kui pildi peal. Aga mul oli tunne, justkui oleks mul õnnestunud oma mälust leida veel üks karp vanade fotodega, mida ma kunagi varem pole näinud. Seal ta oli, ma olin selles täiesti veendunud. Ema kirjeldas kord tema pilku nii, et enne kui ta midagi ütles, pööras ta pilgu kaarega taevasse. Mees akna taga täpselt nii tegigi. Tal polnud nii pikad juuksed kui kadumise hetkel ja prillid olid teised, mitte paksude mustade raamidega, vaid hoopis ilma raamita. See oli tema. Ma olen kindel. Ma helistasin sulle, sest mul oli vaja kellegagi rääkida, muidu läheksin hulluks. See oli minu isa. Mitte ainult mina ei tundnud teda ära, jäi mulje, et tema nägi mind esimesena ja jäi seisma, sest tundis minu ära.”
Linda mõistis, et Anna oli täiesti veendunud, et oli Triangelni hotelli akna taga oma isa näinud. Linda püüdis meenutada, mida politseikoolis oli õpetatud tunnistaja mälu, hiljem konstrueeritud mälupiltide ja puhtalt ettekujutuste kohta. Ta tuletas meelde, mida ta teab tundemärkide kohta, ja meenutas arvutis tehtud harjutusi. Igaüks pidi arvutis kujundama pildi iseendast kakskümmend aastat vanemana. Linda oli näinud, kuidas ta vananedes muutub üha sarnasemaks oma isaga ja võib-olla koguni vanaisaga. Me käime sama teed, mis meie vanemad ja vanavanemad, oli ta tookord mõelnud. Elu jooksul vilksatavad me näos kõik meie esiisad. Kui väiksena oled ema moodi olnud, siis oled vanast peast isa nägu. Kui oma nägu tuttav ette ei tule, siis on see ammu unustatud esiisade möödavilksatav vari. Tal oli raske uskuda, et Anna oli tõepoolest oma isa näinud. Vaevalt tundis mees ära täiskasvanud naise, keda ta oli viimati näinud siis, kui too oli alles väike laps. Muidugi juhul, kui ta polnud salaja jälginud lapse kasvamist, viibides nähtamatuna tütre kõrval.
Linda mõtles kiiresti, mida ta teab salapärasest Erik Westinist. Anna sündides olid ta vanemad noored. Mõlemad olid pärit suurlinnast, kuid läinud kaasa roheliste süütu lainega, mis viis neid inimestest tühjaks jäänud Smålandi külakollektiivi. Linda mäletas ähmaselt, et Erik Westin oli olnud tubli käsitööline, kes valmistas originaalseid ja äärmiselt mugavaid sandaale. Aga ta oli kuulnud ka Anna ema kirjeldust, mille järgi mees olevat olnud vastutustundetu looder, hašišit suitsetav tüüp, kes oli passiivsuse elustiiliks muutnud ega teadnud, mida tähendab lapse eest vastutamine. Kuid miks ta õigupoolest ära läks? Polnud tema kirjutatud kirju, mingit vihjet ega märki põgenemise ettevalmistamise kohta. Politsei oli teda otsinud, kuid viiteid kuriteole ei leitud.
Erik Westini põgenemine pidi olema hoolikalt kavandatud. Ta oli kaasa võtnud passi ja oma vähese raha. Seda ei saanud kuigi palju olla; nende sissetulekud olid väikesed. Suurem osa rahast pärines perekonna auto müügist, mis tegelikult kuulus Anna emale; ema oli see, kes haiglas öövalvete tegemisega oli autoraha kokku kraapinud. Erik Westin oli ühel päeval lihtsalt kadunud. Seda oli varemgi juhtunud, et ta oli ette teatamata jalga lasknud. Seepärast ootas Anna ema kaks nädalat, hakkas siis muretsema, läks politseisse ja tegi avalduse mehe kadumise kohta.
Linda mäletas, et ka tema isa oli mingil kombel uurimisega seotud olnud. Kuid kuna kadumist ei seostatud kuriteoga, jäi Erik Westini lugu „pimedaks” nagu paljud muudki sarnased. Tal polnud kriminaalset minevikku, teda ei süüdistatud milleski ja ta ei olnud ka kohtulikult karistatud. Samuti ei vihjanud miski sellele, et ta oleks kadunud meeltesegadushoos. Mõni kuu enne kadumist oli ta käinud tervisekontrollis ja kui kerge kehvveresus kõrvale jätta, tunnistati ta täiesti terveks.
Linda teadis statistikale tuginedes, et enamik kadunuid ilmuvad mingil hetkel välja. Neist, kes tagasi ei tule, on suur osa teinud enesetapu, ja suur osa ülejäänutest ei taha, et neid leitaks. Neid, kes on kadudes langenud kuriteo ohvriks, on ainult väga väike osa. Need olid maetud teadmata kohta või keha külge kinnitatud raskuste abil mere või järvede põhja uputatud.
„Kas sa oled oma emaga rääkinud?”
„Veel mitte.”
„Miks?”
„Ma ei tea. Ma olen ikka veel šokis.”
„Sisimas pole sa kindel, et mees seal akna taga oli tema.”
Anna vaatas talle paluvalt otsa.
„Ma tean, et see oli tema. Kui ei olnud, siis pidi mu ajus mingi lühiühendus toimuma. Sellepärast ma küsisingi sinult, kas oled kunagi kartnud, et lähed hulluks.”
„Miks oleks ta pidanud nüüd tagasi tulema? Pärast kahtekümmet nelja aastat? Miks ta sind läbi akna vaatas? Kuidas ta teadis, et sa seal oled?”
„Ma ei tea.”
Anna tõusis uuesti püsti, läks akna alla ja tuli siis tagasi.
„Ma olen mõnikord mõelnud, et tegelikult ta ei kadunudki ära. Ta lihtsalt otsustas nähtamatuks muutuda.”
„Aga miks?”
„Ma arvan, et ta lihtsalt ei jaksanud rohkem. Asi polnud ei minus ega emas. Ma arvan, et ta tahtis midagi rohkemat. Elul pidi olema pakkuda midagi rohkemat. Lõpuks sundis see teda meie juurest ära minema. Võib-olla tahtis ta iseenda käest pääseda? On inimesi, kes tahaksid kõigest hingest olla nahka vahetavad ussid. Aga võib-olla on ta kogu aeg mu lähedal olnud, ilma et ma seda teadnud oleksin.”
„Sa palusid mul siia tulla, et ma sind ära kuulaksin ja seejärel ütleksin, mida ma arvan. Isegi kui sa oled kindel, et mees teisel pool akent oli tema, pole sul minu arvates õigus. Sa lihtsalt soovid, et ta tagasi tuleks ja uuesti nähtavaks muutuks. Kakskümmend neli aastat on pikk aeg.”
„Ma tean, et see oli tema. See oli minu isa. Pärast kõiki neid aastaid näitas ta mulle end uuesti. Ma ei eksinud.”
Jutuajamine jäi soiku. Linda tajus, et Anna tahab nüüd üksi olla, täpselt sama moodi, nagu ta varem oli seltsi vajanud.
„Räägi oma emaga,” ütles Linda. „Sa kas nägid teda, või siis nägid seda, mida sa tahtsid näha.”
„Sa ei usu mind?”
„Küsimus pole selles, mida ma usun või mitte. Ainult sina üksi tead, mida sa hotelliakna taga nägid. Sa pead aru saama, et mul on raske seda tõe pähe võtta. Loomulikult ma ei ütle, et sa valetad. Miks sa peaksidki seda tegema? Ma ütlen ainult, et inimesed, kes on kakskümmend neli aastat kadunud olnud, tulevad äärmiselt harva tagasi. Mõtle selle peale, homme võime uuesti rääkida. Ma saan kell viis sinu juurde tulla, kas see sobib?”
„Ma tean, et ma nägin teda.”
Linda kortsutas kulmu. Anna hääletoonis kajas midagi pingelist ja õõnsat. Võib-olla ta siiski valetab, mõtles Linda. Miski selles jutus ei vasta tõele. Aga miks ta mulle valetab? Ta peab ju aru saama, et ma näen teda läbi.
Linda läks läbi õhtuselt tühja linna kodu poole. Stora Östergatanil kino ees seisid mõned noored, nad olid täiesti vait ja uurisid süvenenult ühte kinokuulutust. Ta mõtles, kas noored näevad tema seljas nähtamatut politseivormi.
6
Järgmisel päeval kadus Anna Westin jäljetult oma kodust. Kui
