kadus. Kui Linda oli muukrauda kasutades korterisse sisenenud ja istus seejärel Anna elutoas, püüdis ta sõbratari vaimusilmas näha, kuulda tema häält jutustamas mehest, kes seisis akna taga tänaval ja sarnanes tema isaga. Teisikud on olemas, mõtles Linda. See pole lihtsalt legend, et igal inimesel on kuskil siin maamunal teisik, inimene, kes on sündinud täpselt samal ajal ja ka sureb samal ajal. Teisikud on päriselt olemas. Ma ise nägin ükskord oma ema Stockholmi metroos. Palju ei puudunud, et ma oleksin talle ligi astunud. Selle hetkeni, kui naine soomekeelse ajalehe lahti tegi ja lugema hakkas, oli ta minu ema.
Mida Anna jutt õigupoolest oli tähendanud? Tagasi tulnud isa või tema teisikut? Anna oli jonnakalt väitnud, et see oli tõepoolest tema isa. Anna ongi tavaliselt jonnakas, mõtles Linda. Ta võib väita asju, mis pole tõsi, ta on midagi ette kujutanud või välja mõelnud. Aga ta ei jääks kunagi hiljaks ega unustaks, et talle tuleb külaline.
Linda tegi korteris uue ringi. Ta peatus söögitoas Anna õppimisnurgas raamaturiiuli ees. Luges raamatuselgadelt pealkirju. Põhiliselt romaanid, sekka mõni reisikiri. Kuid erialakirjandusest polnud jälgegi. Linda kortsutas kulmu. Meditsiinialast kirjandust ei olnud. Ta vaatas üle korteri teised raamaturiiulid. Ainsana leidis ta teatmeteose kõige tavalisemate haiguste kohta. Siin on lünk, mõtles ta. Kas tal ei peaks olema kuhjade kaupa meditsiinialaseid raamatuid, see kuulub ju arstiõpingute juurde?
Ta avas külmkapi. Seal olid tavalised asjad, ei midagi ootamatut, samuti polnud ka midagi puudu. Tulevik oli esindatud avamata piimapaki näol, mille säilivuskuupäevaks oli märgitud 2. september. Linda istus uuesti elutuppa ja püüdis lünka mitte mõtteist kaotada. Kuidas saab arstiks õppival inimesel erialakirjandus puududa? Kas ta hoiab seda kuskil mujal? See ei klapi, ta elab Ystadis ja õpib enda jutu järgi põhiliselt siin.
Ta ootas. Kell sai seitse. Ta helistas koju. Isa vastas, suu täis.
„Ma arvasin, et me sööme täna õhtul koos.”
Linda kõhkles enne vastamist. Ta tahtis ja samas ka ei tahtnud Anna kohta midagi öelda.
„Ma olen hõivatud.”
„Millega?”
„Enda eluga.”
Isa porises midagi arusaamatut.
„Sain täna Martinssoniga kokku.”
„Ma tean.”
„Mida sa tead?”
„Ta ütles. Et te saite kokku. Muud midagi. Sa ei pea kogu aeg muretsema.”
Kõne lõppes. Linda ootas edasi. Kui kell sai kaheksa, helistas ta Sebrale ja küsis, kas too teab, kus Anna võiks olla. Sebra polnud Annast juba mitu päeva midagi kuulnud. Lõpuks, kui kell oli üheksa saanud ja Linda söönud Anna kapist ning külmkapist võetud toitu, valis ta Henrietta telefoninumbri. Telefon kutsus pikalt, enne kui kõne vastu võeti. Linda rääkis ettevaatlikult. Ta ei tahtnud habrast naist hirmutada. Kas Anna oli Lundi sõitnud? Kas ta on Kopenhaagenis või Malmös? Linda esitas kõige süütumaid küsimusi, mis ta välja suutis mõelda.
„Ma pole temaga neljapäevast saadik rääkinud.”
Neli päeva, mõtles Linda. Seega pole Anna midagi öelnud ka mehe kohta, keda ta Malmös hotelliakna taga nägi. Ta pole oma tähtsat uudist emaga jaganud, ehkki neil on lähedased suhted.
„Miks sa küsid, kus Anna on?”
„Ma helistasin talle ja ta ei vasta.”
Telefonis oli tunda nõrka ärevusevirvet.
„Aga sa ei helista ju mulle iga kord, kui Anna ei vasta?”
Linda oli selleks küsimuseks valmistunud. Väike sõbralik vale.
„Mul oli kange tahtmine ta enda juurde õhtusöögile kutsuda. Muud midagi.”
Linda keeras jutu enda peale.
„Kas sa tead, et ma hakkan Ystadis tööle?”
„Anna rääkis jah. Aga me kumbki ei saa aru, miks sa politseinikuks hakkad.”
„Kui ma oleksin sadulsepaks õppinud, peaksin iga päev naelu suus hoidma. Politseinikutöö tundub vaheldusrikkam.”
Kuskil eemal hakkas kell helisema. Linda kiirustas kõnet lõpetama. Anna pole oma emale rääkinud, keda ta enda arvates nägi, mõtles ta. Ta lepib tänaseks minuga kohtumise kokku ega ole ise siin. Ja ta ei jäta teadet.
Linda püüdis uuesti mõelda, et kõik on vaid ettekujutus. Mis oleks õieti võinud juhtuda? Anna ei ole riskija tüüp. Erinevalt Sebrast ja Lindast endast oli Anna see, keda oli kõige raskem ameerika mägedele kaasa meelitada. Ta umbusaldas võõraid inimesi, ei istunud iialgi taksosse, enne kui polnud autojuhile silma vaadanud. Linda eeldas kõige lihtsamat: Anna on ärevil. Kas ta oli uuesti Malmösse sõitnud, et püüda leida meest, kes võib ta isa olla? Anna pole kunagi ühtegi kohtumist unustanud, mõtles Linda. Aga ta pole ka kunagi varem arvanud, et nägi tänaval oma isa.
Ta jäi korterisse kuni keskööni.
Siis oli ta veendunud. Anna puudumisele ei ole loomulikku seletust. Midagi on juhtunud. Aga ta ei teadnud, mis.
7
Kui Linda pärast südaööd koju jõudis, oli isa juba magama jäänud. Ta ärkas välisukse paugatuse peale. Linda vaatas halvakspanuga isa ülekaalulist keha.
„Sa paisud,” ütles ta. „Ühel päeval lähed sa lõhki, mitte nagu päikese kätte sattunud troll1, vaid nagu liiga täis puhutud õhupall.”
Isa tiris hommikumantli vöö demonstratiivselt koomale.
„Teen, mis suudan.”
„Ei tee sa midagi.”
Isa istus raskelt diivanile.
„Ma nägin ilusat unenägu,” ütles ta. „Ma ei jaksa praegu oma kaalu peale mõelda. Uks, mille sa lahti tegid, oli tegelikult osa minu unenäost. Kas sa Baibat mäletad?”
„Seda läti naist? Kas te suhtlete ikka veel?”
„Kord aastas, mitte rohkem. Ta on omale mehe leidnud, Saksa inseneri, kes tegeleb Riia linna veevõrgu uuendamisega. Baiba jätab Lübeckist pärit Hermanist rääkides väga armunud mulje. Mind ennastki paneb imestama, et see mind armukadedaks ei tee.”
„Kas sa nägid Baibat unes?”
Wallander naeratas.
„Meil oli laps,” ütles ta. „Pisike poiss, kes suurel liivaväljakul täiesti üksi vaikselt mängis. Eemalt oli kuulda puhkpillimuusikat. Me seisime Baibaga kõrvuti, vaatasin poissi ja mõtlesin unes, et see pole uni, vaid täiesti tõsi. Ja ma olin väga rõõmus.”
„Tavaliselt kurdad sa kõikide oma hirmuunenägude üle.”
Wallander ei teinud tütre sõnu kuulmagi ega lasknud end katkestada.
„Uks tehti lahti. See oli autouks. Oli suvi, päike küttis kohutavalt kuumalt. Kogu stseen oli nagu ülesäritatud foto. Baiba, poisi ja minu näod olid täiesti valged, ilma varjudeta. See oli ilus unenägu. Me pidime parajasti ära sõitma,
Vihje muistendile, mille järgi päevavalgust pelgav mäetroll päikest vaadates lõhki läheb. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)
