Aga isa läks jalgu lohistades kööki ja jõi otse kraanist külma vett. Linda läks talle järele. Isa tõmbas käega üle kukla ja vaatas tütrele otsa.
„Miks sa nii hilja tuled? See ei ole küll minu asi. Aga mul on kangesti selline tunne, et praegu sa tahad, et ma seda sinu käest küsiksin.”
Linda hakkas rääkima. Wallander nõjatus külmkapi vastu, käed rinna peal risti. Niimoodi seisab ta alati, kui ta kedagi kuulab, mõtles Linda. Ma mäletan seda juba lapsepõlvest. Ristis kätega hiiglane seisis minu ees ja vaatas alla minu poole. Ma mõtlesin, et minu issi on nagu mägi. Issimägi.
Wallander raputas pead, kui Linda lõpetas.
„Ei,” ütles ta. „Niimoodi see ei käi.”
„Mis asi?”
„Inimese kadumine.”
„See pole tema moodi. Ma olen tundnud teda sellest saadik, kui me olime seitsmeaastased. Ta pole kunagi hiljaks jäänud ega kokkulepitud kohtumist ära unustanud.”
„Ütlus, et ükskord on ikka esimene kord, mõjub juba jaburalt. Aga nii see on. Oletame, et ta oli arvatava isa nägemisest endast väljas. Võib-olla ongi nii, nagu sa ütled – et ta läks isa otsima.”
Linda noogutas. Isal on loomulikult õigus, ta sai sellest aru. Pole kuigi arukas eeldada, et midagi on juhtunud.
Isa istus akna alla puusohvale.
„Aja jooksul õpid, et kõiges toimuvas on peaaegu alati suur osa tõenäosusel. Inimesed löövad üksteist maha, valetavad, varastavad ja röövivad või kaovad ära. Kui piisavalt sügavale kaevu laskuda – ja ma käsitlen iga uurimist kaevuna –, leiab peaaegu alati seletuse. Oli tõenäoline, et just see inimene kaob, oli tõenäoline, et keegi teine osutub pangaröövliks. Ma ei ütle, et ootamatuid asju ei juhtu. Kuid harva on õigus neil, kes ütlevad, et „temast poleks ma seda küll iialgi uskunud”. Kui järele mõelda ja pealispinnalt värv maha kraapida, siis leiad selle alt teised värvid ja teised vastused.”
Ta haigutas ja pani käed raskelt lauale.
„Nüüd läheme magama.”
„Istu mõni minut veel.”
Wallander vaatas tütart huviga.
„Sa pole veendunud? Sa usud ikka, et Annaga on midagi juhtunud?”
„Ei. Sul on kindlasti õigus.”
Nad istusid vaikides. Tuulehoog keerutas üles mõned oksad ja need lendasid vastu akent.
„Ma näen praegu sageli und,” ütles Wallander. „Võib-olla sellepärast, et ma ärkan tihti üles, kui sa koju tuled. Küllap ma vist ei näe rohkem unenägusid kui tavaliselt. Aga ma mäletan neid. Eile öösel oli mul kummaline kogemus. Kõndisin unes mööda surnuaeda. Järsku seisin hauakivide ees, mille peal olid kõik nimed mulle tuttavad. Seal oli Stefan Fredmani nimi.”
Lindal jooksid judinad üle selja.
„Ma mäletan teda. Kas vastab tõele, et ükskord murdis ta siia korterisse sisse?”
„Ma usun küll. Aga meil ei õnnestunudki seda lõplikult välja selgitada. Kui küsisime, siis andis ta ainult põiklevaid vastuseid.”
„Sa käisid tema matusel. Mis tegelikult juhtus?”
„Teda hoiti haiglas luku taga. Ühel päeval tegi ta omale näkku sõjamaalingu, nagu tal varemalt kombeks oli, ronis üles katusele ja hüppas alla.”
„Kui vana ta oli?”
„Kaheksateist või üheksateist.”
Tuul kolistas aknaga.
„Kes teised olid?”
„Kõigepealt üks naine, Yvonne Ander. Mulle tundub koguni, et tema surmakuupäev kivi peal oli õige. Ehkki juhtunust on juba aastaid möödas.”
„Mis ta tegi?”
„Kas sa mäletad seda korda, kui Ann-Britt Höglund tulevahetuses haavata sai?”
„Kuidas ma saaksin seda unustada? Sa redutasid Taanis ja oleksid ennast äärepealt surnuks joonud.”
„Nii hull see asi ka ei olnud.”
„See oli veelgi hullem. Ei, Yvonne Anderit ma ei mäleta.”
„Ta maksis kätte meestele, kes olid naisi peksnud ja piinanud.”
„Nüüd võib-olla tuleb meelde. Ähmaselt.”
„Me saime ta lõpuks kätte. Kõik arvasid, et ta on hull. Või mingi koletis. Minu arust oli ta üks mõistlikumaid inimesi, keda ma elus näinud olen.”
„See on võib-olla sama asi nagu arstide ja nende patsientidega.”
„Mis sa sellega mõtled?”
„Politseinik võib armuda naiskurjategijasse, kes tal õnnestub kinni võtta.”
Isa mühatas sõbraliku protesti märgiks.
„Lollus. Ma rääkisin temaga, kuulasin teda üle. Enne enesetappu kirjutas ta mulle kirja. Ta kirjutas, et õiglus on nagu liiga suurte silmadega võrk. Me ei saa kätte või otsustame mitte püüda kurjategijaid, kelle vastu me huvi peaksime tundma.”
„Kes selle valiku teeb?”
Wallander raputas pead.
„Ma ei tea. Meie kõik. Seadused, mille järgi me elame, peaksid ju tuginema rahva tahtele. Aga Yvonne Ander näitas mulle midagi muud. Sellepärast ma teda ei unustagi.”
„Kui ammu see oli?”
„Viis-kuus aastat tagasi.”
Telefon helises.
Wallander võpatas. Nad vaatasid teineteisele otsa. Neli minutit puudus kella ühest. Wallander sirutas käe seinal rippuva telefoni poole. Linda mõtles murega, kas helistajaks on ehk mõni sõber, kes ei tea, et ta pole veel oma korterit saanud, vaid elab praegu isa juures. Isa ütles oma nime ja jäi kuulama. Linda püüdis isa nappidest vastustest midagi välja lugeda. Nii palju sai ta aru, et helistajaks on keegi politseinik. See võis olla Martinsson, aga võib-olla koguni Ann-Britt Höglund. Rydsgårdi lähedal oli midagi juhtunud. Wallander viipas tütrele, et too aknalaualt pastaka ja märkmeploki ulataks. Ta kirjutas midagi üles, telefonitoru õlaga kõrva vastu surudes. Linda luges üle isa õla. Rydsgård, Charlottenlundi ristmik, Viki talu. Sealt me sõitsime mööda, mõtles ta, kui me käisime vaatamas mäe peal olevat maja, mida ta ei tahtnud osta. Isa kirjutas edasi, Linda luges: Põlev vasikas. Åkerblom. Selle järel telefoninumber. Isa lõpetas kõne ja riputas telefonitoru hargile. Linda istus uuesti tema vastu.
„„Põlev vasikas”. Mida see tähendab?”
„Seda imestan mina ka.”
Ta tõusis püsti.
„Ma pean välja minema.”
„Mis juhtus?”
Wallander
