style="font-size:15px;"> Tundus, nagu tormaks ta Jonestowni tolmusele tänavale, kus Jumal ja pastor Jim Warren Jones viimaseks lasuks vastakuti seisavad. Kuid Jumalat ta ei näinud. Jim Jones oli seal, koerad haukusid nagu segased oma puurides, igal pool maas lamas inimesi ja ta nägi otsekohe, et nad olid surnud. Jäi mulje, nagu oleks hullunud taevane rusikas nad maha virutanud. Jim Jones ja tema lähimad kaaskondlased, kuus teda pidevalt saatvat venda, kes olid ühtaegu nii tema teenrid kui ka ihukaitsjad, olid ringi käinud ja tulistanud lapsi, kes püüdsid oma vanemate surnukehade juurest eemale roomata. Ta jooksis laipade vahel, otsis Mariat ja tüdrukut, kuid tulutult.
Kui ta Maria nime karjus, hüüdis Jim Jones teda. Ta pööras ringi ja nägi, kuidas tema pastor teda püstoliga sihib. Nad olid teineteisest kahekümne meetri kaugusel, nende vahel pruuniks kõrbenud maapinnal lamasid tema surnud sõbrad, viimses hingetõmbes kägarasse ja krampi tõmbunud. Jim tõstis püstoli, hoidis relva sihtides kahe käega ja vajutas päästikule. Lask ei tabanud. Enne kui Jim uuesti jõudis tulistada, pistis ta jooksu. Kostis mitu lasku ja ta kuulis Jimi raevust möirgamas. Kuid ta ei saanud pihta, ta põgenes surnukehadele komistades ega peatunud enne, kui pimedaks läks. Siis puges ta puu alla peitu. Ta ei teadnud, kas ta on ainus ellujäänu. Kus olid Maria ja tüdruk? Kas inimene saab viimselpäeval üksi ellu jääda? Ta ei saanud aru. Aga ta teadis, et see pole uni.
Hakkas koitma. Saabuv kuumus pani puud aurama. Siis mõistis ta, et Jim ei lase oma koeri lahti. Ta roomas puu alt ettevaatlikult välja, raputas oma kangeks jäänud jäsemeid ja tõusis püsti. Siis hakkas ta koloonia poole minema. Ta oli väga väsinud, ta kõndis vaarudes ja tundis piinavat janu. Kõik oli endiselt vaikne. Koerad on surnud, mõtles ta. Jim ütles, et keegi ei pääse. Isegi mitte koerad. Ta ronis üle tara ja pistis jooksu. Esimesed surnud olid tema ees maas. Need, kes olid püüdnud pääseda. Ta nägi, et neid oli selga tulistatud.
Siis ta peatus. Tema ees lamas kummuli maas mees. Värisevatel jalgadel kummardus ta ettevaatlikult alla ja keeras surnukeha ümber. Jim vaatas talle otse silma. Ta pilk ei ole enam ekslev, mõtles ta. Jim vaatab mulle jälle otse silma. Ta isegi ei pilguta. Peast käis läbi arutu mõte. Surnud ei pilguta silmi. Tal tekkis tahtmine meest lüüa, virutada Jimile hoop otse näkku. Kuid ta ei teinud seda, vaid ajas end sirgu, ta oli ainus elav kõikide surnute keskel, ja jätkas otsimist, kuni leidis Maria ja tüdruku.
Maria oli püüdnud pääseda. Ta oli näoli kukkunud, kui kuul teda selga tabas, ja tüdrukut hoidis ta oma käte vahel. Mees kummardus surnukeha kohale ja nuttis. Nüüd on kõik kadunud, mõtles ta. Jim muutis meie paradiisi põrguks.
Ta jäi Maria ja tüdruku juurde, kuni taevasse tema pea kohal tekkis helikopter. Siis tõusis ta püsti ja lahkus. Talle meenusid Jimi sõnad headest aegadest, kui nad olid äsja Guajaanasse jõudnud. „Sama hästi kui silmade või kõrvadega saab tõe inimese kohta teada ka ninaga. Saatan peidab ennast inimese sees ja Saatan haiseb väävli järele. Kui väävlilõhna tunned, siis tõsta rist üles.”
Ta ei teadnud, mis teda ees ootab. Ta kartis seda, mis tulemas on. Ta mõtles, kuidas oleks võimalik täita Jumalast ja Jim Jonesist jäänud tühimikku.
1. osa
1
2001. aasta 21. augusti õhtul kohe pärast kella üheksat tõusis tuul. Romeleåseni lõunapoolses orus asuval Marebo järvel loksusid vahused lained. Rannal varjus ootav mees tõstis käe üles ja kontrollis tuule suunda. Peaaegu otse lõunast, nentis ta rahulolevalt. Niisiis oli ta valinud õige koha, kuhu sööt välja panna, et eelseisvaks ohverdamiseks mõeldud loomi ligi meelitada.
Ta istus kivile, külma eest oli ta selle peale kampsuni pannud. Kuu oli viimases veerandis. Taevast katvad pilved ei lasknud valgust läbi. Pimedad angerjaööd, mõtles ta. Mu rootslasest mängukaaslane nimetas omal ajal sääraseid öid niimoodi. Augustikuu pimeduses hakkavad angerjad rändama. See on aeg, mil nad rüsadesse lähevad. Lõks langeb kinni.
Ta kuulatas pimeduses. Tundlikud kõrvad püüdsid kinni kaugel mööda sõitva auto. Muidu oli kõik vaikne. Ta võttis taskulambi ja lasi valgusvihul üle ranna ning vee libiseda. Oli näha, et nad hakkavad nüüd tulema. Ta silmas tumedal veel kahte valget laiku, peagi on neid rohkem ja nad hakkavad kasvama.
Ta kustutas lambi ja mõtles, mis kell võiks olla; oma aju oli ta treeninud truuks ja sõnakuulelikuks partneriks. Kolm minutit üheksa läbi, mõtles ta. Siis tõstis ta käe. Seierid helendasid pimeduses. Kolm minutit üheksa läbi. Tal oli õigus olnud. Loomulikult oli tal õigus. Poole tunniga on kõik valmis ja tal pole vaja kauem oodata. Elu jooksul oli ta õppinud, et lisaks inimestele tunnevad ka loomad vajadust täpsuse järele. Samuti sai loomi ka täpseks dresseerida. Tal oli täna õhtul toimuva ettevalmistamiseks kulunud kolm kuud. Aeglaselt ja süsteemselt oli ta harjutanud neid, keda tahtis ohverdada, oma juuresolekuga. Ta oli neist oma sõbrad teinud.
See oli tema suurim anne. Ta suutis kõikidega sõbraks saada. Mitte ainult inimestega, vaid ka loomadega. Ta sai nendega sõbraks ja keegi ei teadnud, mida ta tegelikult arvab ja mõtleb. Ta pani taskulambi uuesti põlema. Valgeid laike oli rohkem ja need olid suuremaks kasvanud. Nad lähenesid rannale. Varsti on ootamine läbi. Ta kuulatas, taskulambi valgus rannale suunatud. Seal oli kaks bensiiniga täidetud spreipudelit ja saiatükid, mis ta varem rannale oli puistanud. Ta kustutas lambi ja ootas.
Kui õige aeg käes oli, tegutses ta täpselt nii rahulikult ja metoodiliselt, nagu oli varem kavandanud. Luiged olid rannale tulnud. Nad nokkisid saiatükke ega paistnud inimese lähedalolekut märkavat. Või siis ei hoolinud nad sellest, sest olid harjunud, et mees ei kujutanud endast ohtu. Ta ei süüdanud enam taskulampi, vaid kasutas öiseks nägemiseks mõeldud prille. Rannal oli kuus luike, kolm paari. Kaks olid rannale istunud, ülejäänud puhastasid oma sulgi või otsisid viimaseid saiatükke.
Hetk oli käes. Ta tõusis, võttis kummassegi kätte spreipudeli, pihustas iga linnu peale bensiinipilve ja enne kui need jõudsid lendu tõusta, oli ta juba ühe pudelitest käest maha lasknud ja teisele tule otsa pannud. Põlev bensiin süütas luikede tiivad sekundiga. Otsekui tiibadega vehkivad tulekerad püüdsid nad järve kohale lendu tõustes piinast pääseda. Mees püüdis tema ees avanevat vaatepilti ja hääli mällu talletada – põlevad, kisendavad linnud lendasid järve kohal kaugemale, kuni kukkusid vette ja surid, tiivad kustusid vees sisinal. Nagu katkised trompetid, mõtles ta. Nii sööbivad mulle mällu nende viimased karjed.
Kõik oli toimunud väga kiiresti. Vähem kui minutiga oli ta luikedele tule otsa pannud, näinud neid eemale laperdamas ja vette kukkumas, ja seejärel valitses taas pimedus. Ta oli rahul. Kõik oli läinud hästi. Õhtu oli kujunenud niisuguseks, nagu oli mõeldudki, kobav algus oli tehtud.
Ta viskas spreipudelid järve. Siis pistis ta kampsuni, mille peal ta oli istunud, seljakotti ja valgustas taskulambiga ümbrust, et kontrollida, ega ta pole midagi unustanud. Veendunud, et mingeid jälgi ei ole, võttis ta jopetaskust mobiiltelefoni. Selle oli ta mõni päev tagasi Kopenhaagenist ostnud. Seda pole võimalik temaga seostada. Ta valis numbri ja jäi ootama.
Vastust kuuldes palus ta end politseiga ühendada. Kõne kujunes lühikeseks. Siis viskas ta mobiili kaugele järve, pani seljakoti selga ja kadus pimedusse.
Tuul puhus selleks ajaks juba läänekaarest ja oli muutunud puhanguliseks.
2
Sel päeval augustikuu lõpus mõtles Linda Caroline Wallander, kas tema ja tema isa vahel on sarnasusi, mida ta veel pole avastanud, ehkki saab peagi kolmkümmend ja peaks teadma, kes ta on. Ta oli isa käest küsinud, mõnikord koguni püüdnud vastust välja pressida, kuid isa tegi mõistmatu näo ja vastas põiklevalt, et küllap sarnaneb Linda kõige rohkem oma vanaisaga. „Sarnasust puudutavad jutuajamised”, nagu Linda neid nimetas,
