on revolutsiooniaegne perekonnasõber. Satinovi lapsed noogutavad Serafimale koolikaaslastest vandeseltslaste ilmel. „Mis uudist?” pärib George Satinov innukalt. George küsib alati nii. Serafima nägi neid eile õhtul restoranis Aragvi ja täna õhtupoolikul lähevad nad tegema seda, mida nad alati teevad. Nad lähevad oma Mängu mängima.
„Kommunisti tervitus, Serafimotška,” ütleb seltsimees Satinov. Serafima noogutab vastuseks. Tema jaoks on seltsimees Satinov kiretu kuju, samasugune nagu kõik juhid. Graniit ja jää – ja juuksepumat.
Serafima teab, et varsti seisab Satinov Lenini mausoleumil Stalini kõrval.
„Ma loodan, et vihm jääb seltsimees Stalini auks järele,” ütleb Mariko, Satinovi kuueaastane tütar. Tal on juuksed patsis ja kaenla all mängukoerake.
„Võib-olla jääbki,” naerab Tamara, seltsimees Satinovi naine.
Nüüd edasi parklasse. Sajab sooja suvist vihma. Õhk on tiine äikese lähedusest, selles hõljub sirelite ja õunapuuõite läilat lõhna. Serafimat valdab mure, kas mitte selles niiskuses ei keerdu tema juuksed äkki korgitseridena krussi ja sinine valge kraega kleit ei lähe vormist välja. Hoolimata kõrgetest kontsadest, kellakujulistest kübaratest ja meeste punastest sirmiga mütsidest tunneb Serafima juba ka vänget higi ja veest läbi imbunud atlassi lõhna.
Vormis ihukaitsjad on juba ootel, avatud vihmavarjud käes. Soomustatud limusiinid oma planeedisuuruste tulede ja naiselike vormidega sööstavad ükshaaval lähemale, et toimetada kõik suure Kremli palee juurde, mis pole kaugel. Kremli punaste müüride ümber keerdub peaaegu kahekordne liiklusummik.
SERAFIMA: Miks me autoga läheme?
ISA: See on ainult saja meetri kaugusel.
EMA: Eks sa katsu nii kõrgetel kontsadel kuhugi jalgsi minna! Sa ei tea naistest midagi, Konstantin!
Serafima mõtleb oma armastatule: „Sind igatsen, armastan, tahan,” sosistab ta. Kas tema kusagil üsna lähedal teeb sedasama?
Auto poetab nad maha Kremli suure palee juures. Punased sakmelised müürid, kuldsed sibulakujulised kuplid, ookrikarva ja valged paleed on nii tuttavlikud, et Serafima ei pane neid peaaegu tähelegi.
Läbi Kremli sammudes näeb ta tervet oma maailma. Ta jõuab välja mausoleumi kõrval, mis meenutab asteekide templit. Punasest marmorist mausoleum, kirju nagu vana daami nahk, näib palju madalam, kui see paistab kinolinalt. Barjääride ja valvurite taha on bolševistlikule aadelkonnale püstitatud puust tribüün. Serafima teab, et nende elus on kõik saladus, kuid mitte miski pole samas eraviisiline. Serafima on kuldne laps ja kõik kuldsed lapsed käivad samades koolides, veedavad vaheaegu samades kuurortides ja kui nad suureks kasvavad, abielluvad nad omavahel. Igaüks teab oma kohta ja igal sõnal on mitu tähendust.
Serafima parim sõbranna Minka Dorova suudleb teda. Ta on siin koos oma väikevenna, kümneaastase Senkaga. Nende isa Genrih, samuti univormis, läkitab Serafimale luitunud naeratuse ja surub niiske kämblaga ta kätt. Tema on autoriteet selle alal, mis on ja mis ei ole „bolševistlik voorus”. Ükskord rääkis Minka, et kui ta veel väike oli, pani isa talle hälli Stalini portree.
Teised Serafima koolikaaslased on samuti siin, niisamuti enam-vähem kõik komissarid, marssalid, polaaruurijad, heliloojad ja näitlejad, kellest ta kunagi kuulnud on. Ja nende lapsed, suurem osa neist koolist number 801. Üks kindral kummardab kellelegi parajasti. Serafima kiikab nende õlakute taha ja näeb Svetlanat, Stalini rässakat tedretähnilist punaste juustega tütart, kes pole Serafimast kuigi palju vanem. Svetlana on koos oma vennaga, kes kannab lennuväekindrali vormi ja rüüpab aeg-ajalt midagi väliplaskust. Vassili Stalin naeratab kergelt Serafimale ja isegi kui Serafima teisale vaatab, tunneb ta endal Vassili morni pilku.
Tükk aega enne kella kümmet hommikul on Serafima ja tema vanemad oma kohtadel mausoleumi kõrval tribüünil. Tohutu rahvahulk ja sädelevad sõjaväerügemendid jäävad hiirvaikseks, kui mausoleumile ronib pardikõnnakul astmeid mööda vana, rangisjalgne marssali univormis mees, kannul relvavennad Molotov, Beria ja muidugi Serafima naaber Satinov. Ehkki Serafima seisab küllalt lähedal, et näha, kuidas vihm üle marssal Stalini mütsisirmi ta näole nõrgub, ja märgata temaga vestlevat Satinovi, ei lähe talle korda, mida nad omavahel räägivad. Paraadist ei suuda ta hiljem mäletada ühtki üksikasja. Ta unistab vaid sellest, kuidas ta hiljem kohtub oma armsamaga, kuidas ta teda suudleb. Serafima teab, et armsam on siin kusagil läheduses ja see valmistab talle valulist rõõmu.
Paraad on läbi. Nüüd on aeg mängida Mängu. Vanemate eest plehku pannes trügib Serafima läbi tantsivate sõdurite ja ringiuitavate tsiviilisikute summa, et kohtuda sõpradega Kremli lähedal suurel sillal. Ta otsib sõpru ja siin nad ongi. Mõned on juba kostüümides. Mõnede jaoks on Mäng midagi enamat kui lihtsalt mäng, see on painaja, tõelisem kui tõelus.
Järsku jääb vihm järele, õhk on täis lämmatavat õietolmu ning Serafima kaotab lõbutsevas rahvasummas korraga sõbrad silmist. Teda ümbritseb ja ajab segadusse viina ja lilleõite lõhn, kanonaadi kõuekärgatused ning heljuv suits, sajad improviseeritud tänavakoorid, kes laulavad viiekümnest kahurist kostva tervitussaluudi ajal sõjaaja romantilisi laule. Siis kostab veel kaks teravat lasku, väga lähedalt.
Veel enne, kui heli rikošetiga Kremli müüridelt tagasi põrkab, mõistab Serafima, et midagi on juhtunud tema sõpradega. Kui rahvas tagasi tõmbub, hakkab ta alul kõndima ja seejärel jooksma selle lärmi poole, põrgates inimestega kokku, lükates neid oma teelt kõrvale. Ta näeb, kuidas Minka Dorova tõmbab vennakese oma kasuka kaitsvasse varju, vahtides ise otsekui nõiutuna maha. Minka ümber seisab veidras poolkuukujulises reas salk tema koolikaaslasi. Kõik silmitsevad midagi, kõik seisavad väga vaikselt ja liikumatult.
Minka varjab käega näo. „Ära vaata, Senka,” ütleb ta vennale. „Ära vaata!”
Selle mõjul, mida ta näeb, tardub Serafima sõnulseletamatus õuduses. Tüdruk lebab talle lähemal. Ta lebab liikumatult, ometi läigib terve ta kostüümijaki rinnaesine punasest verest, mida purskab temast nagu kosest. Serafima teab, et tüdruk on surnud, kuid surnud vaid paar sekundit varem, ja nõnda voolab temast, sellal kui Serafima vaatab, ikka veel verd – kogunedes, imbudes sisse, kuivades. Kuid Serafima pilk peatub tüdrukul vaid hetkeks ja libiseb edasi tema kõrval lebavale poisile. Poisi üks näopool on rikkumata, ent teine on sellesse tunginud kuulist puruks rebitud ja sellest paistab koljutükke, roosasid liharibasid ja midagi valget, mis läigib nagu värske niiske tainas. Üks poisi silmadest ripub põsel.
Serafima näeb, kuidas lamaja tõmbleb. „Oh, jumal! Jeesus!” Serafima hüüab: „Vaadake! Ta on elus!” Ta jookseb lähemale, et poisi kõrvale põlvitada, võtta tema käsi, tundes ise, kuidas veri ta põlved ja ta riided ära määrib ja tema sõrmede vahel lirtsub. Poisi rind, tema kaelaside ja sametist pikk-kuue rinnaesine paistavad ikka veel rikkumata, sest need on veinivärvi, nagu Serafima mingil absurdsel kombel tähele paneb. Poiss hingab väga kiiresti, oiatab ja toob seejärel kuuldavale unustamatu ohke – pika katkendliku ohke, mis näib tulevat otse kõrist, millest ühel küljel on saanud poisi nägu. Poiss võbeleb üleni ja siis jääb ta rind liikumatuks. Ta ei ole enam poiss, on vaevalt veel üldse keegi, kindlasti mitte see sõber, keda Serafima nii hästi tundis, ning sellise oleku puhul tundub uskumatu, et ta kunagi üldse olemas oli.
Minka hakkab oksele. Nüüd nuuksatab keegi valjult, keegi teine on minestanud ja lebab pikali maas. Tundmatud inimesed tormavad lähemale ja taanduvad õuduses niisama kiiresti. Serafima kuuleb kusagilt lähedalt valju ja kiledat karjatust. See on tema enda karjatus. Ta tõuseb püsti, taandudes kaugemale, kuid tunneb jala all midagi teravat, mis näib nagu okas; kui ta selle üles korjab, siis on need kaks verist hammast.
Mõned sõdurid ja üks meremees märkavad, mis on
