lotendavate siniste lühikeste pükste ja punaste sokkide vahelt vahtisid välja kortsulised parknaha karva põlved. „See on Apostollon Šuba, meie kehalise kasvatuse õpetaja. Vaata, ta näeb välja nagu tsaariarmee veltveebel. Ja see ta oligi.”
„Tõesti?” Kuidas küll too heliharki meenutavate vuntsidega sell terroriaja üle elas, mõtles Andrei. Aga Andrei kuulus sellesse põlvkonda, kes kasvas üles usus, et ettevaatlikkus on elus peamine, ega öelnud midagi.
Ühe õpetaja tool oli endiselt tühi. Ning siis hüppas lava tagant osavalt välja keegi lotendavas liivakarva ülikonnas ja triibulistes sokkides mees. Lastesumma läbistas pomin.
„Alati viimane!” ütles Rosa tasakesi. „Aga tal on uus kanaarilinnukollane lips! See on Benja Golden, kes õpetab meile Puškinit.” Andrei nägi, kuidas too vilgas, laubalt taanduvate juuste ja mängleva naeratusega mees end oma istmele libistas. „Serafima kutsub teda Romantikuks. Kui sul veab, satud tema klassi; kui ei vea, saad Ümiseja Rimmi.”
Uue kellahelina peale sigines saali kramplik vaikus. Direktor Medvedeva koputas kepikesega puldile: „Tere tulemast tagasi kooli sel meie ajaloolise võidu ajastul, mille saavutas meie geniaalne juht seltsimees Stalin!” Direktor andis märku doktor Rimmile, kes seepeale ette astus. „Üks küsimus, komnoored!” tuututas Rimm häälel, mida telefonis võinuks pidada sopraniks. „Kui peaksite valima, kas jääda ilma kõigist oma asjadest või komsomolimärgist – kumma te siis valiksite?”
Nüüd tõusis püsti üks poiss, kelle juuksed olid Nõukogude juhtide moodi uhke lainena tahapoole kammitud, ja asus vastamist juhtima.
„Kõik oma asjad,” hüüdis ta.
Andrei tundis temas ära ühe Satinovi poegadest.
„See on George’i vend Marlen,” sosistas Rosa talle kinnitusena kõrva. Rosa lõhnas roosivee järele. „Kas sa oled komnoor, Andrei?”
Andrei soovis, et see nii oleks, aga määritud lastel polnud noorkommunistide hulgas kohta.
„Pioneerid! Tõuske! Pioneerid, kas olete valmis?” hüüdis doktor Rimm. Punaste rättidega pioneerid vastasid kui üks mees: „Alati valmis!”
„Tubli, pioneerid!” Doktor Rimm vaatas võimlas ringi. Andrei oli liiga vana, et praegu pioneer olla, aga ta oleks andnud kõik, et tohtida kanda punast kaelarätti.
Direktor Medvedeva koputas kepikesega. „Nüüd tuleb kõnetooli Mariko Satinova,” teatas ta. See perekond on kõikjal, mõtles Andrei, kui väike patside ja punase kaelarätiga tüdruk lava küljele ilmus.
Direktori kepike tegi kop-kop ja see oli märgiks klaveri taga istuvale noorele heledate juustega õpetajale, kes asus võtma avaakorde, mida Andrei nii hästi tundis.
„Ja kes klaverit mängib?” küsis ta.
„See on Agrippina Begbulatova, muusikaõpetaja abi,” vastas Rosa, sellal kui tüdrukuke asus laulma õpilaste hümni „Sind täname, seltsimees Stalin” esimesi ridu. Andrei võinuks seda laulu laulda une pealt; tegelikult ta mõnikord tegigi seda.
Direktor Medvedeva luges ette õppeveerandi teated: rääkis Krimmis asuvast pioneerilaagrist Artek; teine jalgpallivõistkond pidi mängima V. M. Molotovi nimelise kool-kommuuni number 54 vastu. Benja Golden näis mitmesse sõnumisse pisut lõbustatult suhtuvat, märkas Andrei, kui õpetajad hanereas välja läksid ja kooliveerand algas.
Direktor Medvedeva kirjutas midagi oma laua taga, kui Andrei tema kabinetti juhatati. Kabineti sisustuseks olid üksainus bakeliidist telefon, väike Stalini foto ja pisike seif. (Andrei teadis, et telefonide arv, Stalini portreede ja seifi suurus ning kvaliteet olid kõik võimu ulatuse näitajad.) Üle ühe seina tõmmatud loosung teatas: „Täname teid, armas marssal, vabaduse, meie laste õnne ja elu eest.”
Direktor osutas käega puust toolile. „Tere tulemast kooli. Me vormime siin uusi nõukogude kodanikke, mõistad?”
Õnnetuna ootas Andrei, millal kõlab „aga”, millest ta kibedate kogemuste põhjal teadis, et see ei jää tulemata.
„Aga sinu elulugu on määritud. Enamik minu kolleege ei kiida sinu kooli võtmist heaks. Minagi kahtlen, kas sellest asja saab, aga esialgu võtame sind üheks veerandiks. Ja ma pean sind silmas, et avastada kas või vähimgi kõrvalekalle. See on kõik, Kurbski.”
Raskel sammul läks Andrei ukse poole ja direktor tõusis püsti. „Sa pead minema esimesse tundi. Tule minu järel!”
Andrei pea käis ringi: kas ta poleks pidanud koolimaksu kohta küsima? Aga mis mõtet sel oli? Tundus, et direktor vabaneb temast peagi niikuinii. Nende sammukaja kõlas vastu tühja koridori puupõrandalt. Püüdes direktoriga sammu pidada, mõtles Andrei, et Medvedeva ketendav nahk ja salkus juuksed pole vist kunagi oma elus päikest näinud. Viimaks jäi direktor ühe suletud ukse taga seisma ja andis Andreile käega märku lähemale tulla.
„Maksu sa maksma ei hakka.”
Andrei avas suu, et küsida, kuidas nii. Aga direktori pilk sundis teda vaikima.
„Seda pole vaja arutada, Kurbski. Mõistad? Siin on sinu klass.” Direktor pöördus ringi nagu tunnimees ja tema rautatud saabaste sammukaja eemaldus mööda koridori.
Andrei tahtis kergendustundest kisendada, kuid teadis, et seda ei tohi. Ära räägi kellelegi. Ära paljasta midagi. Mõtle selle tähendusele hiljem. Pingutusega hingamist kontrollides püüdis ta värisevaid käsi paigal hoida ja koputas uksele.
Andrei esimene tund oli vene kirjandus, aga ta ei teadnud, kas teda hakkab õpetama doktor Rimm või õpetaja Golden. Kummast oleks rohkem kasu? Kui ta ukse avas, pöördus teda vaatama kakskümmend viis silmapaari ning otsekohe märkas Andrei erutuse ja murega, et samas klassis on ka Serafima, vennad Satinovid ja karm punase peaga poiss Nikolaša. Ainult Rosa noogutas talle tervituseks.
„Aa – uustulnuk!” ütles Benja Golden, kes istus lõdvas poosis toolil, jalad laua peal. „Tule aga sisse! Me just alustame.”
„Kas ma olen õiges klassis? On see vene kirjanduse tund?”
„Osalt on, osalt ei ole.” Klass pahvatas Benja Goldeni hooletu märkuse peale naerma. „Kas soovite liituda meie armsate sõprade, mõnusate romantikute ja unistajate vennaskonnaga?”
„Noh, ma usun küll.”
„Nimi?”
„Kurbski, Andrei.”
„Istu. Nikolaša Blagov, nihuta ennast ja tee ruumi.” Punaste juustega poiss istus jälle Serafima kõrval ning lükkas ohkides oma raamatud koomale. Ka Serafima pidi end nihutama. Nikolaša pomises midagi omaette, kui Andrei tema kõrvale istus.
„Ja nüüd, Kurbski,” ütles Benja Golden. „Kust sa tuled?”
Andrei kõhkles. „Ma elasin enne Stalinabadis ja saabusin just tagasi Moskvasse …”
„Stalinabadis! Kesk-Aasia Pariisis!” hüüdis Nikolaša kumedal häälel, mis tundus valedel hetkedel murduvat. Pikkade mustade juustega poiss, kes istus just nende taga, irvitas: „Turkmeenia Ateenas!” Nad kõik teadsid, miks keegi selline nagu Andrei oli sattunud elama Kesk-Aasia kolkasse. Jälle see tema määritud elulugu.
„Sinu käest ei küsitud, Nikolaša!” nähvas Benja Golden. Jalule karanud, kõndis õpetaja pikkade mustade juustega poisi
