saabub politsei – miilits. Punaste nägudega, tulles viinavõtmise ja laulujorutamise juurest, tunduvad nad hämused ja purjakil, kuid suudavad vähemalt ohjata rahvahulka ning talutavad Serafima eemale surnukehadest, mida ta ei suuda lakata vaatamast.
Ta läheb sõprade juurde, kes klammerduvad üksteise külge. Aga Serafima on verega koos ja sõbrad tõmbuvad eemale.
„Oi, taevake, Serafima, sa oled verine! Üleni!” Serafima kergitab käsi ja ta käed on paksult verega koos.
Ta silme ees tantsivad hõbedased sädemed ja ta vaatab tagasi surnukehade ning seejärel üles rubiinpunaste tähtede poole Kremli tornidel. Kusagil Kremlis räägitakse Stalinile peagi, et kaks koolilast koolist number 801 on surnud vägivaldset surma, ning too rahutu kaval julm jõud asub siis otsima neile surmadele tähendust, tähendust, mis sobiks kokku tema enda kõrgete ja mõistatuslike eesmärkidega.
Kui roosakatriibuline taevas tumeneb, valdab Serafimat korraga peaaegu talumatu veendumus, et see on nende lapsepõlve viimane õhtu. Need lasud lasevad vastu taevast nende elud ning toovad ilmsiks saladused, mida muidu mitte kunagi ei avastataks – ennekõike Serafima saladuse.
ESIMENE OSA
Meil õnnelikuks on saanud
iga koolipäev, mängudemaa,
sest et juhtimas meid on Suur Stalin,
parim sõber me lastele ta.
Lapsepõlvest nüüd õnnelikust,
laul rõõmus, helise!
Sind täname, seltsimees Stalin,
meie kaunite päevade eest.
1
Moskva parim kool, mõtles Andrei Kurbski oma esimesel koolipäeval Ostoženkal, koolis number 801, ja mingi imelise õnnistuse toel olen mina just siia sattunud.
Nad saabusid emaga liiga vara ja nüüd viivitasid nad kooliväravate vastas majauksel nagu mingi juhmide maakate paar. Andrei kirus endamisi ema muretsemist, kui nägi teda käes hoidmas ja sosinal kontrollimas Andrei kooliasjade nimekirja: koolikott – on; valge särk – on; sinine pintsak – on; hallid püksid – on; Puškini teos, kaks vihikut, neli pliiatsit, pakitud võileivad lõunaeineks … Ja nüüd vaatas ema Andreile ärritava kulmukortsutuse saatel otsa.
„Oi, Andrjuša, sul on nägu must!” Tuues käekotist lagedale kasutatud taskurätiku, limpsas ta seda keelega ja asus nühkima poja põske.
Niisugune oli Andrei esimene mälestus sellest koolist. Kõik niidid, mis viisid tapmiseni, peitusid seal, kui teadsid, millist neist järgida. Ja need said alguse hetkest, mil ema nühkis Andrei põske, sellal kui Andrei üritas teda eemale tõrjuda, nagu oleks ema teda suvepäeval ründav tüütu kärbes.
„Jäta järele, ema!” Andrei lükkas ema käe eemale. Ema kuiv pingul nägu metallraamidega prillide taga ajas Andrei raevu, ent tal õnnestus raev siiski maha suruda, sest ta teadis, et koolikott, pintsak ja kingad olid hangitud naabritelt raha kerjates, pöördudes sugulaste poole (kes loomulikult neist lahti ütlesid, kui isa kadus) ja täiturge kammides.
Neli päeva varem, 1945. aasta 9. mail oli ema tulnud koos temaga tänavale, et tähistada Berliini langemist ja natsliku Saksamaa alistumist. Ometi oli isegi sel imede päeval kõige hämmastavam asi see, et neil oli lubatud Moskvasse tagasi pöörduda. Aga isegi see ei olnud kõige suurem ime: Andrei oli vastu võetud Jossif Stalini nimelisse kool-kommuuni number 801, kus olid hariduse saanud ka Stalini enda lapsed. Aga see hämmastav hea uudis tõi tema emale Inessale otsekohe kaasa uue mure: kuidas tasuda raamatukoguhoidja palgast koolimaksu?
„Kuule, ema, kohe avatakse väravad,” ütles Andrei, kui väike vana pruunis uksehoidja vormis tadžikk, kortsus nagu röstitud pähkel, võtmetega väravaketi kallale asus. „Millised väravad!”
„Väravavarbadel on kuldsed tipud!” ütles Inessa.
Andrei uuris kahele stalinistlikus stiilis seinapiilarile uurendatud heroilisi figuure. Igale sambale oli paigutatud pronksist tahvel, millel Andrei tundis ära Marxi, Lenini ja Stalini kuldsed siluetid.
„Ülejäänud Moskva on varemetes, aga vaata seda tähtsatele inimestele mõeldud kooli!” ütles ta. „Küll nemad juba teavad, kuidas omade eest hoolt kanda!”
„Andrei! Pea meeles, keelt tuleb hammaste taga hoida …”
„Oh, ema!” Andrei kontrollis end sama karmilt kui emagi. Kui sinu isa kaob ja perekond kaotab kõik ja sina ise kõigud hävingu äärel, siis pole sulle tarvis meelde tuletada, et pead olema ettevaatlik. Ema tundus ta käte vahel nagu kondikubu. Süüa sai vaid jaopärast, nad suutsid end vaevu ära toita.
„Tule,” ütles ta. „Rahvas hakkab saabuma.” Järsku hakkas igast suunast ilmuma koolivormis lapsi – hallides pükstes ja valgetes särkides poisse, hallides seelikutes ja valgetes pluusides tüdrukuid. „Ema, vaata seda autot! Huvitav, kes sellisega sõidab?”
Kõnnitee veerde libises Rolls-Royce. Autost kargas välja nokkmütsiga autojuht, kes jooksis auto tagaust avama. Andrei ja Inessa vahtisid ammulisui, kuidas tulipunaste huulte, tugeva lõua ja süsimustade juustega rinnakas naine autost väljus.
„Vaata, Andrjuša!” hüüdis Inessa. „Kas tead, kes see on!”
„Muidugi tean! See on Sofia Zeitlin! Mulle meeldivad tema filmid. Ta on mu lemmikfilmitäht.”
Andrei oli temast – neist täidlastest huultest, neist kaarduvatest puusadest – isegi und näinud. Ta oli ärganud suures hämmelduses. Too naine oli ju vana – jumaluke, üle neljakümne!
„Vaata, mis tal seljas on!” imestles Inessa, uurides Sofia Zeitlini ruudulist kostüümi ja kõrgeid kontsi. Sofia kannul ilmus Rollsist lagedale heledate lokkis juustega pikka kasvu tüdruk. „Oi, see on ilmselt tema tütar.”
Nad vaatasid, kuidas Sofia Zeitlin oma peent jakki silus, oma soengut kontrollis ja fotograafidele poseerima harjunud isikuna kolme suunda elukutselise naeratuse läkitas. Tema tütar, kontrastina ema veatule välimusele üsna korratu, pööritas silmi. Püüdes hoida pakki raamatuid kaenla all ja koolikoti rihma õlal, suundus tüdruk otse kooli väravate poole.
Inessa asus Andrei õlgadelt kujuteldavat tolmu harjama.
„Jumala nimel, ema,” sosistas Andrei ema kätt kõrvale lükates. „Tule! Me jääme hiljaks.” Mis siis, kui tema klassikaaslased teda esmakordselt kohates näevad, kuidas ema ta nägu puhastab! See oli mõeldamatu! Õudne!
„Ma lihtsalt tahan, et sa näeksid nii hea välja kui võimalik,” seletas Inessa, aga Andrei hakkas juba üle tee minema. Autosid polnud palju ning kogu Moskva nägi pärast neli aastat kestnud sõda välja luitunud, armides ja väsinud. Vähemalt kaks Ostoženka tänava maja olid nüüd vaid varemehunnikud. Kurbskid olid just jõudmas kõnniteele, kui kostis pidurite kriiksatus ning nende poole sööstis must ja läikiv Packard, kannul masajas Pobeda. Kui auto järsult pidurdades seisma oli jäänud, hüppas Packardi reisijaistmelt välja vahatatud vuntsidega ja univormis ihukaitsja ning avas autoukse.
Autost ronis välja keegi mees. „Ma tunnen ta ära,” ütles Andrei, „see on seltsimees Satinov.”
Andrei
