märkas, et Nikolaša on juht ja Vlad tema kannupoiss noorukite grupis, kes paistsid väga tõsiselt suhtuvat nii oma pikkadesse juustesse kui intellektuaalikuulsusse.
„Tervitagem Andreid, te tõrjuvad lontrused. Kui direktor Medvedeva ta meie klassi paigutas, siis oli tal selleks oma põhjus. Sel veerandil tegeleme me Puškini „Jevgeni Oneginiga”.”
Benja Golden astus tagasi poodiumile, kus asus tema laud, ja võttis kätte raamatu.
„„Jevgeni Onegin”,” ütles ta. „Suurem osa meist tunneb seda teksti. Kuidas on teiega, Andrei Kurbski?”
„… säh, soovin lahket leiulõbu,
et meeles-mõttes kandmiseks,
artiklis päheandmiseks
võiks pakkuda paar viljakrõbu ehk sullegi mu suletöö,”2
vastas Andrei, kuuldes kohe klassist heakskiitvat pominat. Serafima tõstis pea, silmis üllatunud pilk – või kujutas Andrei seda ette?
„Tubli! Vean kihla, et on hea Moskvas tagasi olla,” ütles Benja Golden Andreile naeratades.
Goldeni innukusest julgust saades jätkas Andrei:
„Kuis leinasin ma teises linnas!
Kuis igal elukäänakul
sa, Moskva, olid meeles mul!”
„Nüüd ma näen, miks direktor su minu klassi paigutas, Kurbski!”
Golden ronis toolile püsti, hoides Puškini teost ühes käes: „Nikolaša, puhu oma pasunat!”
Nikolaša oli enda kõrvalt kastist juba pilli välja võtnud; raputades iseteadvalt oma punaseid lokke, tõusis ta nüüd püsti ja puhus trompetit, nagu kuulutaks keskaegse kuninga saabumist.
„Su juuksed on sel semestril isegi pikemad,” ütles Golden Nikolašale. „On see uus soeng eriti romantiline? Minu kolleegidele see kindlasti ei meeldi! Nad võivad isegi arvata, et püüad arendada mittebolševistlikku noore romantiku kuvandit. Kas nõnda? No nii, tere tulemast Onegini juurde! Olge valmis saama pimestatud vene lauliku särast! Neilt lehekülgedelt leiab sellist rikkust, et see ei kaota iial võimet meid üllatada ja rõõmustada. On see vene elu entsüklopeedia? On see tragöödia, komöödia või armastusromaan?”
Goldeni jutu ajal oli Nikolaša jälle istet võtnud, trompeti kasti tagasi pannud ning kirjutas nüüd usinalt midagi oma tulipunaste sametkaantega märkmikku. Kui Nikolaša märkas, et Andrei teda vaatab, pomises ta: „Tegele oma asjadega,” ja nihutas märkmiku Andreist nii kaugele kui sai.
„Kas Onegin on sünge misantroop ja nartsissist või armastuse ja ühiskonna ohver? Kas Tatjana on igav provintsitar, kes pole väärt sellist kirge, või on ta vene naise musterkuju? On see õpetus sellest, kuidas armastus tänapäeval käib? Ütle, Demjan Dorov.”
„Tänapäeval saab meie elusid juhtida vaid partei.” Andrei tundis ära pioneeritöö organisaatori nirginäo ja punase kaelaräti.
„Ja seltsimees Stalin!” pistis vahele Marlen Satinov.
„Mida teeb seltsimees Stalin?” küsis Benja Golden, seistes ikka veel toolil püsti.
„Ainult seltsimees Stalin,” kinnitas Marlen, „ja partei saavad juhtida meie elusid. Teid ohustab kodanlik sentimentalism.”
„Olgu, tänan meenutamast,” vastas Golden. „Aga me õpime siin praegu ju Puškinit. Nüüd aga alustagem. Kas olete valmis?” Benja Golden sulges silmad. „Koondage oma meeled, armsad sõbrad, kulla romantikud, mõtlikud unistajad. Pidage meeles: elu on lühike. Elu on seiklus. Kõik on võimalik! Hingake koos minuga!” Golden hingas nina kaudu sisse ja lapsed tegid sedasama. Siis hingasid kõik koos välja. Andrei heitis pilgu ümberringi, et uurida, kas keegi ei naera ega hakka vastu, ent Nikolaša heitis talle tõsise pilgu, nagu oleks ta toime panemas pühaduseteotust, ehkki Serafima näole ilmus hingates väike muie, nagu teaks ta, et Andrei teda vaatab. Niisiis liitus Andrei selle hullumeelsusega ning oli just välja hinganud, kui Golden deklameeris teose esimesed read raamatut avamata ja käed laiali, nagu lausuks võlusõnu:
„Mu onu tõtt ja õigust tundis … ” Ning Golden jätkas, tsiteerides teksti sellise innuga, et kõik lapsed kuulasid hiirvaikselt, kuni viimaks George Satinov käe tõstis.
„Jah?” ütles Benja Golden.
„Ma siin mõtlesin, et mida Puškin tegelikult mõtleb reaga „… ja pühitsetud pulmavoodi”?”
Seepeale kostis klassist itsitusi.
Nikolaša pöördus ringi. „See on armastusest!” sisistas ta.
„Saa täiskasvanuks, George,” lisas kajana Nikolaša sabarakk Vlad, kes paistis igas asjas sõpra toetavat.
„Sa mõtled Rosa peale, eks ju?” narris George.
„Ei, ta unistab Serafimast,” ütles Minka Dorova. Naeruturtsatused jätkusid! Rosa punastas, samal ajal Serafima ignoreeris Nikolašat täielikult ning Andrei mõistis, et tüdruk polnud Nikolašast kogu hommiku väljagi teinud.
Benja Golden kattis kõrvad kätega: „George! Minka! Kuidas võite te oma odavatest patukestest rääkides mõrvata poeesia?” Andrei polnud kunagi näinud ühtki õpetajat, kes oleks nõnda nautinud, isegi julgustanud klassis ulakuste tegemist. „Nüüd tagasi jumaliku poeesia juurde!” Golden võttis toolil istet. „Serafima, kas oled täna hommikul meiega? Räägi meile, kuidas Onegin armub süütusse provintsineiusse Tatjanasse?”
Sellal kui Serafima luges, jäi klassis jälle vaikseks. Andrei jälgis tüdrukut võlutult ning märkas, et kõik teisedki jälgivad teda: ta polnud ilus nagu Rosa ega ka nii ahvatlev kui Minka tagumises reas, kuid ometi olid tema hämmastavalt rohelised silmad kullaga kirjatud ja sädelesid mustade ripsmete varjus. Oli ta nii tagasihoidlik, et ei pannud oma võimu tähelegi? Andrei ei osanud öelda.
„Hästi, Serafima,” ütles Golden tüdrukut viimaks peatades. Sera-fima vaatas õpetajale otsa ja naeratas. „Aitab tänaseks. Andrei, sina jää siia.”
Lapsed korjasid oma raamatud kokku, lükates toolid kriginal mööda vastukajavat põrandat tagasi. Kui George Satinov nende pingist möödus, sosistas Nikolaša midagi ja ulatas talle sametkaantega märkmiku.
„Nagu näed,” ütles Benja Golden, kui nad omavahele jäid, „võtavad minu õpilased oma väikesi sõpruskondi niisama tõsiselt, nagu nad suhtuvad luulesse. Ent kuigi mõned neist on meie juhtide lapsed, on nad enamasti head lapsed. Olgu kuidas on, aga su teadmised Puškinist jätsid neile niisama sügava mulje kui mullegi.”
„Tänan teid,” ütles Andrei.
Golden patsutas Andreid õlale. „Pea püsti. Sul läheb siin kõik hästi.”
„Mul … mul on väga hea meel, et saan siin olla.”
„Küllap sa sõbruned ka Serafima seltskonnaga, ära muretse. Aga ma tean, et tagasi tulla ei ole sugugi lihtne.”
„Tõesti?”
„Jah,” vastas Golden. „Sest minagi saabusin alles hiljaaegu Moskvasse tagasi.”
Andrei vaatas õpetajale otsa, silmitses ta heledaid hallinevaid
A. S. Puškin „Jevgeni Onegin. Muinasjutud. Draamateosed”, Tallinn, Eesti Raamat, 1973, tlk Betti Alver.
