kaasa.” George vedas Andrei läbi pesuruumide tuppa, kus hoiti spordivarustust ja kus hauti välja kooli ulakusi.
„Tänu jumalale, et sa selle leidsid,” ütles George märksa enesekindlamalt kui minut varem. „Nikolaša peab sellest hirmus palju. Ta aina küsib minult seda ja mina ütlen, et ma uurin vihikut ikka veel püha kirega.”
„Noh, siin see on,” lausus Andrei, tõmmates vihiku koolikotist välja.
„Sa oled mu päästja,” ütles George. Andrei ulatas vihiku talle, George võttis vihikuservast kinni ja pöördus lõbusalt minekule, aga kui ta üritas vihikut enda kätte tõmmata, avastas ta, et Andrei hoiab sellest ikka veel kinni. „Mida sa teed?” küsis George.
„Oled sa seda lugenud?”
„Pole aega olnud, aga sina nähtavasti oled. Kas tahad mulle sellest ülevaadet pakkuda?”
„See on romantiline manifest, mida võiks kirjeldada ka kui kodanlikku sentimentalismi.”
George kõhkles hetke. „Tänan hoiatamast, aga Puškin on meie partei lemmikluuletaja. Mulle teeb muret vaid see, et Nikolaša ei saaks teada, et ma selle ära kaotasin.” George sakutas sõbralikult vihikut. „Nii et hoidkem see kõik enda teada ja küllap ma leian viisi, kuidas sind tänada. Ma uurin, kas saan su Romantiliste Fatalistide Klubi liikmeks.”
„See meeldiks mulle küll,” vastas Andrei ja laskis vihiku lahti ning see kadus George’i koolikotti.
„See ei saa kerge olema,” jätkas George. „Nikolaša on fanaatik. Aga sa peaksid selle klubi liige olema küll, sa tunned Puškinit paremini kui keegi meist.”
Andrei laiutas käsi ja siis sai uudishimu temast võitu. „Veel üks küsimus. Mis asi on Mäng?”
George oli juba pooleldi uksest väljas, kuid pöördus tagasi. „See on Nikolaša kinnismõte. Küll sa ise näed. Aga praegu peame lõunat sööma. Kas tuled ka meiega võimlasse?”
Võimla oli tavaliselt lõunavaheajal vaba ning lapsed sõid oma võileibu, kükitades toolidel, puuhobusel ja pehmetel võimlemismattidel. Aga kui George ja Andrei tüdrukute juurde jõudsid, oli Minka nähtavalt endast väljas. „Vaata, mida tehakse minu väikevennaga,” ütles ta.
Üks käsi puuhobusel ja vile suus, seisis seal kehalise kasvatuse õpetaja, vuntsiline Apostollon Šuba. Ta nägu oli tumepruun. Teisel pool hobust seisis lühikestes pükstes ja spordisärkides valvel klassitäis nooremaid lapsi. Võimla kaugemas otsas seisis üksi hapra kehaehitusega Senka Dorov, keda Andrei oli esimesel hommikul näinud isa autost välja ronimas. Senka näis end võimlemisriietes tundvat umbes niisama mugavalt nagu süvameresukelduja kostüümis. Senka heitis õele oma suurtest pruunidest silmadest anuva pilgu, justkui paluks end päästa, kuid oli juba liiga hilja.
„No nii, poiss,” haugatas Šuba. „Esimene katse! Mitte keegi ei lahku siit enne, kui on hüpanud üle hobuse!”
„Mina ei suuda seda kunagi,” ütles Senka peenikesel häälel.
„Allaandmine pole nõukogude inimesele kohane.”
„Ma ei ole mõni teie tugev hobusel kappav kangelane. Seda peaksite isegi teie mõistma,” ütles Senka.
„Kiiremini, Senka! Meil on kõhud tühjad!” hüüdis üks lastest.
„VAIKUST!” käratas Šuba, osutades puust ronimisredelitele seina ääres. „Järgmine, kes suu lahti teeb, peab kakskümmend korda laeni ronima!” Ta puhus vilet. Senka hingas sisse, jooksis hästi kiiresti hobuse poole ja hüppas hoolauale, kuid keeras siis kõrvale nagu võidusõiduhobune, kes hüppamast keeldub.
„Kas sina oled enda arvates nõukogude inimene?” karjus Šuba. „UUESTI!” Jälle kostis vile.
„Ma ei suuda seda teha ja ma ei tee seda,” hüüdis Senka nutma puhkedes.
„Sa teed seda või sured siiasamma!” möirgas Šuba vastuseks, mispeale Senka haaras rinnust kinni, hakkas hingeldama ja kukkus põrandale.
„Ta vajus kokku!” hüüdis keegi tema klassist. „ Ta on haige! Ta sureb!”
„Ta teeskleb,” vastas Šuba poisi juurde marssides. Võimlas valitses surmavaikus.
„Jumal küll,” ütles Minka ettepoole astudes.
„Kuidas temaga on?” küsis George Minkal käest kinni võttes. „Minka!”
„KOBI PÜSTI, POISS!” käskis Šuba. „Kui sa siin siidi vead,” mees kasutas vanamoodsat sõjaväepruuki, „maksad selle eest kallilt.”
„Aga kui ei vea?” küsis üks Senka klassikaaslastest.
„Olgu, vabalt,” ütles Šuba viimaks. „Brjussov, too vett.” Ta kummardus Senka kohale ja andis poisile paar korda kuivetanud käega vastu vahtimist. Kui toodi vett, pritsis ta seda Senka näole. Näis, et Senka liigutas end.
„Kus ma olen? Kas koolis?”
„Ära nüüd hakka,” urahtas Šuba raskelt ähkides.
Senka lamas edasi.
„Palun ärge sundige mind seda veel kord tegema.”
„Seda ma arvasin! Sa teed seda uuesti,” ütles Šuba end sirgu ajades. „Ja siis ronid sa sada korda üles lakke.”
„Mul hakkab redeli peal pea ringi käima ja ma võin kukkuda,” vastas Senka. „Mul on kitsad hingamisteed.”
„Ma olen näinud vene kangelasi lahingus hukkumas! Mis kombel me sinu arust selle sõja võitsime? Võimlas minestusse langedes või? Mina treenin siin uut võitlejate põlvkonda, kes hakkavad kaitsma nõukogude paradiisi. Partei nõuab meilt ohvreid ja vastupidavust. Kas kuulete!
MITTE KEEGI EI LÄHE KUHUGI, KUNI SEE MÕTTETU SELL ÜLE
HOBUSE HÜPPAB!” Šuba puhus vilet, kuid Senka ei liigutanudki.
„Meil on tarvis sõdureid,” nõustus Senka, „aga meil on vaja ka mõtlejaid ja mina olen üks neist. Seltsimees Stalin on öelnud, et „ … me peame hindama oma kaadreid” ja isegi kui ma ei ole tulevane sõdur, olen ma ikkagi tulevane kaader. Ma hoiatan teid, õpetaja Šuba, et kui ma siin südamerabandusse suren, on see teie süü.” Senkal õnnestus pead kergitada ja korraks ringi vaadata. „Ja siin on terve hulk tunnistajaid.”
Šuba taganes, kratsis pead ja nätsutas natuke aega hammaste vahel vuntsiotsi. „Selle eest sa mul veel maksad, sa pisike puudel! Ma kaeban su peale direktor Medvedevale ja räägin talle su valedest. Võite minna!” Ta marssis minema, Minka jooksis Senka juurde, kes oli Andrei meelest hämmastavalt kiiresti toibunud.
„Mingil viisil saab Pisike Professor alati oma tahtmise,” ütles Minka George’i juurde astudes, kui Senka oli riietuma läinud. „Pisike Professor?” küsis Andrei.
„Niimoodi me oma peres Senkat kutsume,” selgitas Minka. „Ema ütleb, et ta on varaküps.”
George pani käe Andrei õlale. „Minka,” tegi ta ettepaneku, „võtame Andrei vastu romantikute sekka.”
„See meeldiks kindlasti õpetaja Goldenile,” vastas tüdruk. „Tead, ta oli kunagi üsna kuulus.”
