paterdas. Mõlemad vappusid naerust. George haaras Andreil varrukast: „Tule siia! Vaata Ümisejat!” Nad järgnesid doktor Rimmile puhketoa poole.
„Ta vaatab tagasi. Tehke nägu, et loete teateid,” sosistas Minka.
Doktor Rimm oli jäänud seisma puhketoa ees, kus kirjasahtlites ootasid õpetajaid nende kirjad.
„Nüüd vaadake,” ütles George, kui doktor Rimm võttis oma kirjad ja asus neid lehitsema, kuni äkitselt jõudis ühe ümbrikuni. „Tal on see käes!”
Doktor Rimm heitis koridoris pilgu ühele ja teisele poole ning siis, torganud kõik teised paberid tagasi sahtlisse, kiirustas ta, ümbrik käes, õpetajate pesuruumi. Kui ta sealt välja tuli, laskis ta valjult ja valesti laulu ning lõi peaaegu tantsu. Kui ta neist möödus, nägid nad kõvasti vaeva, et mitte naerma pahvatada.
„Mis selles kirjas oli?” nõudis Andrei.
„Sa ju suudad saladust hoida, Andrei?”
„Muidugi.”
„Suudab ikka,” ütles Minka. „Räägime talle.”
Nad vedasid ta mööda koridori kaasa tillukesse hoovi laboratooriumi kõrval. Seal polnud kedagi.
„Loe seda,” ütles George Andreile paberitükki ulatades. „See on järgmine.” Kiri oli kirjutatud suurte tähtedega:
ARMAS ONEGIN, ME KOOLI HURMAV LAULIK, MA TEAN, ET ARMASTAD MIND, AGA KA SIND ARMASTATAKSE KAUGELT, NII NAGU SAAVAD ARMASTADA VAID KAKS BOLŠEVIKKU.
SUUDLE MIND NAGU TÕELINE KOMMUNIST.
TATJANA
„Oh, taevake!” hüüatas Andrei. „Ta arvab …”
„Selles see nali ongi,” ütles Minka. „Kas see ei meeldi sulle? Nagu saavad armastada vaid kaks bolševikku! See oli minu idee!”
„Mis te arvate, keda ta kirja autoriks peab?”
„Ehk direktor Medvedevat?” George naeris nii, et suutis vaevalt selle nime välja öelda.
Andrei oli hämmastunud. Selline asi võis juhtuda alles nüüd, kui sõda oli möödas. George’i isa oli riigimees ja Minka mõlemad vanemad tähtsad inimesed. Andrei teadis, et vaid kaks sellist privilegeeritud last söandaksid niisuguse nalja välja mõelda, ja veel kooli parteisekretäri aadressil. See jutt armastusest bolševike kombel oli ju ohtlikult häbematu. Kolmekümnendatel olid inimesed saanud üheksa grammi tina kuklasse vähemagi eest …
„Kurbski!”
Oh taevake! Teda kutsus Rimm! George ja Minka kadusid, kui õpetaja Andreid ukselt lähemale viipas. Kui Andrei Rimmi juurde läks, soovis ta, et poleks kunagi teadnud midagi neist võltsitud armastuskirjadest.
„Kurbski,” ütles Rimm lõbusalt, „olen kuulnud, et sa tunned Puškinit enamgi kui hästi.”
„Tänan, seltsimees Rimm.” Tiitel „seltsimees” tähendas, et Rimm oli kommunistliku partei liige.
„Küllap oled kuulnud ka minu sotsialistliku realismi tunnist?”
„Muidugi.”
„Mina õpetan kirjandust nii nagu peab,” seletas Rimm ning Andrei mõistis, et ta vihjab Benja Goldeni tundidele. Rimm kõhkles ja vilksas vaadata, kas nad ikka on koridoris omavahel. „Kas sulle meeldib õpetaja Goldeni grupp … kus Puškinit õpetatakse, nagu ma aru saan, ilma igasuguse klassiteadlikkuseta, lihtsalt kui kodanlikku romantilist autorit? Kas sa ei sooviks klassi vahetada?”
„Tänan, doktor Rimm, aga ma olen rahul iga klassiga, kuhu direktor mind paigutab.”
„Õige vastus,” ütles Rimm. „Kuid pea meeles, et just partei õpetab meile, kuidas peab kirjandust analüüsima. Mitteparteilastel ei ole tulevikku. Sa oled tark poiss. Ma olen tuttav su toimikuga, kuid pea meeles, selle kooli valis seltsimees Stalin ka oma lastele. Kui sul kõik hästi läheb, ootab sind ees komsomol ja hiljem ehk võõrkeelte instituut. Kas mõistad?”
Andrei oli unistanud komsomolimärgi kandmisest. Oma määritud mineviku hüvitamine tähendanuks, et ta astub parteisse ning saab täita oma südamesoovi, astudes akadeemiasse või diplomaatide korpusse. Ema oli teda hoiatanud ja nüüd tegi doktor Rimm sedasama. Romantiliste fatalistide vembud võisid tema rehabiliteerimist takistada. Aga järgmisse tundi kiirustades mõistis Andrei, et oli juba liiga hilja.
5
„Kurbski! Kas teie olete Kurbski?”
Paar nädalat hiljem ilmus äkki Andrei ette kooliväravate taga, kus lapsed autode peale läksid, tugeva kondiga ja siseministeeriumi helesiniste lapatsitega julgeolekuohvitser. Kahtlemata oli ta kellegi ihukaitsja, ent Andrei süda jättis ehmatusest siiski löögi vahele: talle meenus too ammune öö enne sõda, kui tšekistid tulid isa kinni võtma, kui sõjaväesaabastes mehed nende korteris pahaendeliselt ja agaralt ringi trampisid.
„Ma … ma olen,” kogeles Andrei.
„Kas sa oled samasugune memmepoeg nagu need George’i salkus juustega sõbrad? Kas ka sina loed plikade luulet? Korjad lilli? Voldid püksid kokku, enne kui hakkad naist nikkuma, või tõmbad need lihtsalt jalast, viskad maha ja teed seda nagu mees?” päris julgeolekuohvitser.
Andrei avas suu, et midagi vastata, kuid pani selle siis jälle kinni.
„Oh, see oli lihtsalt nali, poiss.” Mees tutvustas end: „Polkovnik Loša Babanava, seltsimees Satinovi turvateenistuse ülem,” ning surus tuikamapaneva jõulisusega Andrei kätt. Loša rääkis märgatava gruusia aktsendiga, tema kummis rinda katsid medalid ja tema punaste lampassidega püksid liibusid tihedasti jalgade ümber. Andrei märkas ka elevandiluust käepidemega mausrit kitsenahast kabuuris ning sedagi, kuidas läikisid mehe hambad uhkete mustade vuntside all.
„George ootab koos oma venna ja õega autos. Sind, poiss, on kutsutud Satinovide juurde teed jooma.”
Ohvitser juhatas Andrei teda õlgupidi talutades ZIS marki limusiini juurde.
„Hei, Andrei!” ütles George läbi avatud akna. „Istu sisse.”
Loša avas ukse ning Andrei nägi tagaistmel, mis oli peaaegu niisama suur nagu tema magamistuba, George’i, Marlenit ja väikest Marikot. George naeratas talle. „Kas näed seda ust ja neid aknaid? Need on viisteist sentimeetrit paksud. Armeeritud. Lihtsalt juhuks, kui keegi peaks tahtma Marlenit tappa.”
„Miks peaks keegi tahtma mind tappa?” küsis Marlen ringi vaadates.
„Sest sa käitud koolis nii tähtsalt. Meie vaenlased teavad kindlasti, et sa oled kooli komsorg.”
„Kas tõesti?” Marlen paistis kuulduga rahul olevat. Loša virutas ukse kinni ning siis, vilistanud nende „sabale” ehk väikesele Pobedale täis turvamehi, asetas oma karvase käe autokatusele ja õõtsutas end esiistmele, nagu kargaks sadulasse. „Talla nüüd pedaali!” käratas ta autojuhile. Autod hakkasid koos liikuma, juht keerutas valge nahkkattega rooliratast ning tallas järsult piduripedaali, et tuua kuuldavale kummide kriuksumist, mis pani möödujad teelt eest kargama, kui pisike kavalkaad Kremlist mööda kihutas.
„Isa oli kogu öö ärkvel ja koidikust alates on ta olnud oma töökabinetis,”
