Edith Wharton New Yorgi kõrgkodanluse tavadest ja röövkapitalismist?”
Serafima heitis pilgu raamatule, justkui oleks üllatunud seda enda käes nähes, ja siis jälle Andreile otsa. Tüdruku terav vaade pani Andreid tundma, et ta on tõesti tüütu.
„Kui ma loeksin Fadejevit, kas see valgustaks mu iseloomu kuidagi teisiti kui Whartoni või Ahmatova lugemine? Kas sa otsustad minu üle selle järgi, mida ma loen?”
„Ei, muidugi mitte.” Kohmetult üritas Andrei teist teemat üles võtta. „Kuidas see Edith Whartoni raamat tundub?”
„Need seal on täpselt nagu meie enda parunid ja vürstikesed. Meie maailm on täpselt samasugune nagu Edithi maailm – ainult et meil kehtib surmanuhtlus.” Tüdruk naeratas Andreile ning poiss tundis, et õhtupäike paistab otse tema peale. Ta märkas, et Serafima esihammaste ühtlases reas on üks väga terava tipuga hammas.
Siis heitis ta murelikult pilgu ümberringi: keegi ei olnud Serafimat kuulnud. Inimeste jaoks nagu Serafima olid asjad teistmoodi, ütles Andrei endale. Tema võis öelda, mida tahtis.
„Ma pean minema.” Serafima asetas raamatud riiulile tagasi ja suundus trepi poole. „Muuseas, miks sa mind jälitad?”
„Ma ei … ma lihtsalt juhtusin otsima samu raamatuid.” Andrei teadis, et selles ümbruses vastu pidamiseks tuleks olla parem valetaja. „Ma olin Raamatumajast kuulnud, aga mul polnud tänaseni aega sisse astuda …”
Serafima heitis talle üle õla pilgu. Nad olid nüüd väljas tänaval ja hetke pärast pidi Andreiga hüvasti jäetama.
„Ma lähen Suurde Teatrisse uut Prokofjevi balletti vaatama …” alustas tüdruk, kuid ta sõnad summutas kummide vilin.
Lahtise katusega Packard oli teinud Gorki tänaval tagasipöörde ning sööstis nüüd nende poole sellise hullumeelse kiirusega, et rattad sillutisel vingusid.
Andrei tõmbas Serafima kõrvale, tundes samal ajal parfüümi lõhna tüdruku kaelal.
„Taevake, ta oleks meile äärepealt otsa sõitnud. Mihuke idioot!” hüüatas Andrei.
„Hei, Serafima!” hüüdis autojuht. Tal oli sigaret hammaste vahel ja seljas õhujõudude kindrali õlakutega vorm. „Ma olen tahtnud sind üles otsida sest ajast saadik, kui me kooli juures kohtusime. Tahtsin sind üllatada ja su kooliväravate juurest peale võtta. Kas poleks see sinu mainele hästi mõjunud? Tead, ka mina ja mu õde käisime 801. koolis. Kuidas läheb sel lesbilisel nõial, teie direktoril, ja tol lollil eputisel Rimmil?”
„Nemad kummitavad meid endiselt,” vastas Serafima külmalt.
Andrei tajus tüdruku umbusku ja ebamugavustunnet.
„Tahtsin just Kokteilisaalis ühe napsu teha. Hüppa peale, kullake.”
„Tänan, aga ma praegu ei saa. Mul on kodutööd teha.”
„Ega su ema ei pahanda, olen selles kindel. Tema hindab mind. Mulle meeldivad tema filmid. Tule!”
Nüüd ronis autost välja tilluke mees, jalas säärtele liibuvad kalifeed ja läikivad saapad ning rinnas rodu medaleid. Ta tumepruunid juuksed olid lainena üle pea kammitud. Ta suudles vanamoodsal kombel Serafima kätt.
„Kas ka kavatsed mind, just mind, paluma sundida?”
Serafima heitis pilgu Andreile. „See on mu parim sõber Andrei. Las tema tuleb ka.”
„Olgu,” vastas mees. „Sain aru. Parim sõber tuleb ka! Roni peale, Andrei!”
Ta avas auto tagumise ukse ja Serafima istus peale. Kui ka Andrei tema kõrval istet oli võtnud, käivitas mees auto, tagurdas Gorki tänava keskele ja kihutas otseteed ette Studebakeri veoautole, mis pidi kõrvale keerama, et vältida kokkupõrget. Miilitsameeste paar vaatas pealt, kuid ei teinud midagi, et kihutaja kinni pidada.
„Kas tead, kes see on?” sosistas Serafima. „See on Stalini poeg Vassili. Ole ettevaatlik, eks!”
Mõni minut hiljem keeras Vassili paremale, jäi seisma ja jooksis auto ümbert ringi, et Serafima välja aidata. Nad olid mingil umbtänaval. Nende ees paistis lihtne puust uks, mida valvas punases pluusis muskliline usbekk.
„Sina, mats, ei lähe kuhugi,” nähvas mees parajasti ühele ratsaväeleitnandile, kel oli kaasas tütarlaps. Järjekord lookles nurga taha. Kui mees Vassilit nägi, muutis ta tooni: „Tere õhtust, polkovnik!” ütles ta, lükates teised teelt kõrvale ja avades kummarduse saatel ukse. „Tere tulemast meie Kokteilisaali! Minge aga sisse!”
Vassili ja Serafima läksid sisse, ent Andrei kõhkles.
„Sina, koolipoiss, küll mitte. Lase jalga!”
„Aga ma olen nendega koos! Serafima!” hüüdis Andrei, olles samal ajal vihane oma kõrge meeleheitliku hääletooni peale. Vassili Stalin tõstis ümber pöördumata käe.
„Veab sul!” Usbekk avas ukse ning Andrei tõttas läbi punase siidi ja männipaneelidega rikkalikult kaunistatud müügilettide ja alkoovide rägastiku Serafimale järele.
Vassili tundis siin kõiki. Ta suudles riidehoius üht purjus naisterahvast ja baari sisenedes asus ta kamandama nagu mõni pealik. Üks purjus lendur ning kaks liibuvas suure dekolteega kokteilikleidis tütarlast ja kindral embasid teda. Ent Vassilile tundus kõige rohkem rõõmu valmistavat kohtumine ühe kiilaspäise kõõrdsilmse kärnkonna moodi mehega, kel oli randmel kolm käekella.
„Elagu Tuurakuningas!” hüüdis ta. „Saada õige datšasse mõned fileelõigud.”
Nüüd lähenes neile keegi teine mees, seljas lõnguseülikond nagu mõnel neegril Ameerika džässorkestrist ning jalas kahevärvilised kingad.
„Kas tahaksid osta Schiaparelli ballikleiti, mida kandis kunagi üks Viini printsess?” päris mees ungari aktsendiga. „Ja see sõrmus? Euroopas leiab praegu mida iganes, kui tead, kust otsida.”
Vassili pöördus kõrvale ning tellis brokaatvestis armeenlasest ettekandjalt kokteilid.
„Kes need inimesed kõik on?” küsis Andrei Serafimalt.
„Need on kõik stiljaga’d ehk Moskva inimesed with style (Serafima matkis seda öeldes hästi ameerika aktsenti).
Saabusid kokteilid. Andrei rüüpas enda oma ja jook pani ta silmad vett jooksma.
„Kes see koolitüdruk on, Vaska?” päris kõõrdsilmne mees.
„Sofia Zeitlini tütar. Mina palun temalt põlvili kohtumist, aga tema ei vaata minu poolegi. Hei, Serafima, kuidas sulle kokteil meeldib?”
„Vastik,” vastas Serafima, nähes välja kõrgim kui kunagi varem. „Ma tahan koju.”
„Hea mõte,” ütles Vassili. „Minu juurde.”
Andreile jäi teekond Vassili Stalini poole vaevu meelde. Ta pea käis ringi apelsinikokteilist, mille ta oli liiga kiiresti ära joonud. Linnast väljas kihutasid nad läbi männimetsa, kus loojuv suvepäike maalis puud punaseks. Ühes kohas tõmbas Vassili välja nagaani ja laskis paugu, kui ühest veoautost mööda kihutas. „Olgu see tollele mölakale õppetunniks!” hüüdis ta.
Siis
