me ei võiks seda teha homme?”
Tüdruk haaras Andreil nii tugevasti käsivarrest, et see otse üllatas.
„Sa ei mõista. Nikolaša ootab meid kalmistul. See on tema, kes sind sinna kutsub. See on tema lemmikkoht. Ja ta pole sind kunagi varem kutsunud. Sa pead tulema.”
„Aga, Rosa …”
Rosa laskis ta käsivarre lahti ja pani oma kõhnukesed käed kokku, peaaegu nagu palvetaks. „Andrjuša,” pudistas ta nagu väike laps, „Palun. Kui sa ei tule, on see minu süü. Nikolaša ei anna seda kunagi andeks. Ma ei saa talle pettumust valmistada.”
„Mismoodi?” küsis Andrei, nüüd pisut põnevil.
„Nikolaša ütleb, et meie eluviisi puhul pole kompromissid võimalikud. Kui läheme kompromissile, ei ole elu elamist väärt.”
„Ja sina usud seda?”
Rosa paistis olevat hämmastunud, et keegi võis kahelda selles, mida ütleb Nikolaša.
„Ta on nii originaalne, tõeline romantik. Ta õpetab mind. Ta on teistsugune kui ükskõik kes, keda ma kunagi olen kohanud – kas sina siis ei mõista seda? Ma arvan, et ühel päeval saab ta kuulsaks. Kas sina ei arva, Andrei? Nii et tuled sa siis? Nad kõik on seal.”
„Kõik?” küsis Andrei. Ja kui Rosa noogutas, mõistis Andrei, et ka tema peab seal olema.
Pimedus oli saabumas ning taevaserva ehtisid tulipunased sakilised viirud, kui Andrei kalmistuvärava avas ja sealt sisse astus, lastes Rosal end edasi juhtida.
Sumisevatest kihulastest kubiseval kalmistul olid hauakivid luuderohtu kasvanud ning Andrei märkas, et siia olid oma hauaplatsid rajanud rikkad üheksateistkümnenda sajandi perekonnad: mõnele hauale oli püstitatud tilluke marmorist pilastrite, kapiteelide ja võlvidega maja. Roosakas suvises hämarikus kulus Andreil hetk aega, enne kui ta sõpru märkas, ent siis nägi ta küünlaid, vaikses lämbes õhus tantsivaid leeke.
Teda tervitas Vlad Titorenko, seljas roheline frakk ja jalas põlvpüksid. „Nikolaša ootab sind,” ütles ta Andreile. „Romantikud on nüüd koos.”
„Tule siia!” See oli Nikolaša. Poisid seisid uhke haua kõrval, mida katsid üleni küünlad, ristid ja surnute nimed ning ehtisid sammal ja vanad õllepudelid.
„Vaikust, palun. Kas kõik on valmis?” küsis Vlad. „Alustame. Alul võtavad kõik topsi viina. Andrei, sina seisa sinna ja võta endale klaas.”
Andrei, käes tilluke klaas viina, jäi seisma ühele poole hauaplatsi, teisel pool seisid romantilised fatalistid. Ta nägi Minkat, George’i ja Rosat, kes kõik kandsid üheksateistkümnenda sajandi rõivaid, küllap oli Serafimagi seal kusagil.
Haual lebasid „Sametraamat”, süüdatud küünaldega kandelaaber ja roheline nahkkastike ning kõikjal nende ümber vilkusid pimedal kalmistul tosinad küünlad. See mõjus muidugi vanamoeliselt ja sentimentaalselt, kuid samal ajal ka kahtlemata dramaatiliselt.
„Romantilised fatalistid,” ütles nüüd Nikolaša pühalikult, tedretähnid valgel nahal vaevu paistmas. „See on Romantiliste Fatalistide Klubi tempel. Tervitagem uustulnukat Andrei Kurbskit.”
„Kas mul … kas mul läheb ka kostüümi vaja?” kogeles Andrei, tundes end oma hallides pükstes ja valges särgis kohmetult.
„Oota, palun!” nähvas Nikolaša ärritunult. Ta köhatas kurgu puhtaks. „Romantilised fatalistid, käesolevaga kuulutan meie koosviibimise avatuks. Ma avan „Sametraamatu”. Sõnad selles raamatus on salajased ja tema pühadele lehekülgedele on kirjutatud vaid mõned nimed.”
Andrei heitis pilgu George’ile, kes pilgutas talle silma. Andrei vaatas kõrvale ning Nikolaša jätkas, ebaloomulikult sügav hääl värisemas veidi, kui ta nagu mõni paganlik ülempreester oma teksti ütles.
„Esiteks kinnitagem koos oma põhilisi uskumusi. Vlad, sa võid ette öelda.”
„Romantilised fatalistid,” alustas Vlad ja seejärel kordasid kõik kooris: „ME USUME ARMASTUSE MAAILMA.”
„Kuidas me elame sel terasesel ajastul?”
„MEIE TEEJUHIKS ON ARMASTUS.”
„Milline on meie valik?”
„ARMASTUS VÕI SURM.”
„Kas me kardame surma?”
„ME EI KARDA SURMA. KUI ELAME ILMA ARMASTUSETA, SURGEM NOORELT.”
„Ja kui me sureme?”
„SIIS SAAB MEIE ARMASTUS SUREMATUKS.”
„Joogem armastuse terviseks,” teatas Nikolaša.
Romantikud kummutasid viinaklaasid tühjaks, ent tundes muret kahtlase armastuse- ja surmajutu pärast, jäi Andrei kõhklema.
„Sa võid juua, Andrei,” käskis Nikolaša. Tundes end veidike samamoodi kui eelmisel õhtul, neelas Andrei viina alla. Viin tundus kõhus nagu pisike tulikuum kuul.
Nüüd kõlas vali ohe ja seejärel röhatus ning George pistis itsitama; ka Minka võitles naeruga, mis tikkus talle ninna ja sai kuuldavaks lämmatatud aevastusena, mis pani George’i naerust vappuma.
„George!” käratas Vlad.
„Ära riku kõike ära,” lisas Rosa.
„Vabandust,” ütles George.
„Siin meie Romantilisel Poliitbürool võime me väga hästi ka mõne liikme välja hääletada,” seletas Nikolaša tõsiselt proovile pandud õpetaja häälel. Alustagem koosolekuga. Meie püha klubi liikmeks olek on suur au ja saladus. Andrei Kurbski, milline on sinu valik?”
„Ee … armastus või surm?”
„Jah, Andrei, sind on siia kutsutud, et võiksid astuda meie Romantiliste Fatalistide Klubi liikmeks. Kas soovid, et kaalutaks sinu nime kandmist „Armastuse sametraamatusse”?”
Andrei noogutas.
„Andrei, pean seletama, et meie liikmeks saamisel on kaks astet. Esimene aste on liikmekandidaat, kes võib osaleda kõigil koosolekutel. Kuid Mängu mängimiseks, kostüümi ja püstoli kandmiseks peab olema Poliitbüroo täisliige.”
Andrei sai sellisest süsteemist väga hästi aru, sest just nõnda toimiti ka Kommunistlikus Parteis: alul oldi liikmekandidaat ja alles seejärel täisliige … ja kogu maad juhtis Poliitbüroo.
„Ühel päeval kauges tulevikus võib sulle langeda osaks au saada täisliikmeks, aga täna oled sa valitud Romantiliste Fatalistide Klubi liikmekandidaadiks. Astu ette ja aseta käsi nahkkastikesele haual. Ja nüüd korda koos meiega: „ARMASTUS VÕI SURM!”
„ARMASTUS VÕI SURM!”
„Tere tulemast meie liitu, Andrei. Käesolevaga kannan su nime „Armastuse sametraamatusse”.” Nikolaša kritseldas midagi tõsisel ilmel raamatusse. „Joogem meie uue kandidaadi terviseks.”
Rosa täitis klaasid.
George
