see mõistlik?” päris Minka. „Sellisel tähtsal päeval?”
„Miks mitte?” vastas Vlad. „Oleme ennegi tänavatel mänginud. Inimestele meeldib Puškin.”
„Nii et kas hääletame?” küsis Nikolaša.
Kõik tõstsid käe, täpselt nagu Poliitbüroo liikmed parteikongressil. Nikolaša loendas hääli sulepeaga. „Otsustatud.”
„Mida sa mu kostüümist arvad, Andrei?” küsis Minka, tehes haua ümber ringi ja võttes sisse poosi.
„Sa näed kena välja,” ütles Andrei tüdrukule naeratades.
„Sa võid vaadata, kuidas me mängime, Andrei, aga kandidaadina sa Mängus osaleda ei tohi,” jätkas Nikolaša, „ilmselt mõistad sa, et duell „Jevgeni Oneginis”, mis kajastus hiljem Puškinile endale saatuslikuks saanud duellis, on meie romantismiusu üks peamisi väljendusi.” Nikolaša tõstis haualt üles nahkkastikese ning klubiliikmed langetasid pea, kõik peale Andrei, kes silmitses kastikest, ja George’i, kes kallas endale veel viina. See oli kastike, mida George oli talle oma korteris näidanud. Selle sees oli kaks vanaaegset duellipüstolit, mis olid arvatavasti koos kostüümidega laenatud Väikesest Teatrist.
Rosa ütles: „Kes meil siis täna õhtul sureb? Mängime …” Siis deklameeris ta:
Laeng välkuvasse püstolisse!
Raudvasar topitsat ju taob.
Ja lihvitud silindri sisse
kuul kuuli järel muudkui kaob.
Tüdruk ulatas kastikese Nikolašale, kes valis püstoli, ning seejärel Vladile, kes võttis teise relva.
„Kas olete oma relvavalikuga rahul, härra Lenski?” päris Rosa Vladilt. Poiss noogutas.
Siis pöördus Rosa Nikolaša poole. „Ja teie, härra Onegin?”
„Kas püstolid on valmis tulistamiseks?” küsis poiss.
Tüdruk noogutas ametlikul ilmel.
Vlad ja Nikolaša hoidsid püstoleid ülespidi, nagu hoitakse kirikus risti, ning suundusid pidulikult sinna, kus küünlad tähistasid kahekümnejardist teelõiku.
„Ju heitsid maha peleriini …” luges Nikolaša. Nad heitsid Vladiga frakid seljast, George luges välja kolmkümmend sammu ning poisid jäid vastamisi seisma. Nende rüüsilised valged pluusid kumasid kuuvalgel ning püstolite õlitatud torud läikisid.
Siis kõlas Rosa hääl: „ Võib alata.” Poisid sammusid teineteise poole.
„Nõnda siis veel mindi sammu neli-viis.”
Nikolaša langetas püstoli ning sihtis silma kinni pigistades Vladile rindu, öeldes seejuures:
Samm ühtlane ja süda kale,
Onegin käes ju kõrgemale
on tõstmas relva.
Ka Vlad tõstis püstoli ja sihtis. Ent Nikolaša, kes mängis Oneginit, jõudis temast ette ja asus päästikule vajutama.
Andrei tundis, et tal on raske hingata. See kõik, see asjaarmastajaist näitlejate etendatud rituaal oli nii rumal, ent samas oli selles ka midagi kütkestavat. Pimedus, haudadele pikki varje heitvad küünlad, teismeliste möllavad tunded ja saatuslike duellide pahaendeline dramaatilisus läks Andreile hinge. Poisid näitlesid, kuid iga vene nooruk oli hinges läbi teinud Puškini duellid ja vene hingelised kiredraamad.
Päästik kõlksatas, kõlas kurdistav pauk ja välgatas oranž sähvatus. Vlad haaras vaaruma lüües rinnust. Tema valgele särgile ilmus punane veri. Ta kukkus.
Nikolaša, kirjeldades iga liigutust täpsete sõnadega Puškinilt, jooksis Vladi juurde, laskus tema kõrvale põlvili, hüüdis teda nimepidi ja siis, seades end ritta „surnukeha” kõrvale, lugesid romantilised fatalistid kõik kooris:
Torm lõõtsus. Raksus rajupuhk.
Õis koltus. Altaril on tuhk.
Mäng oli läbi ning Andrei suutis jälle hingata. Pool tundi hiljem, kui Rosa klaase kokku korjas, komistas tüdruk ja lükkas ühe klaasi hauakivilt maha.
„Palun väga vabandust,” sosistas tüdruk, korjates klaasikillud maast üles.
„Sa oled nii kohmakas, sa rikud alati kõik ära,” nähvas Nikolaša hetkelises julmusesööstus, mis pani Andreid tüdrukule lohutavalt otsa vaatama. „Sul lihtsalt puudub anne tunda kirge. Aga Serafimal on see olemas. Serafima mõistab luulet. Ilma temata poleks romantilisi fataliste olemas. Kas pole nii, Rosa?”
Rosa kahvatu nägu lõi õhetama. „Mina olen täna vähemalt siin,” ütles ta. „Aga Serafimat ei ole. Kus ta on, Nikolaša?”
„Ta ütles, et tuleb ehk hiljem,” vastas poiss.
„Ma ei tahaks seda öelda, aga ma ei usu, et ta tuleb,” pöördus Rosa nüüd Andrei poole. „Aga vahet pole. Ka siis, kui tal pole mõtteski meie juures olla, on ta ikkagi alati kohal.”
Just sel hetkel mõistis Andrei, miks Nikolaša nii pirtsakas oli. Sera-fimat polnud siin ning Rosa pühendunud juuresolek meenutas poisile pidevalt Serafima puudumist. Andrei mõistis, mida Nikolaša pidi tundma. Sellesse kooli saabumisest saadik oli ta soovinud kuuluda romantikute klubisse. Nüüd kuulus ta sinna, ent ilma Serafimata ei andnuks ta kopikatki selle eest, et ta nimi kantaks „Armastuse sametraamatusse.”
8
Kui Andrei kooli poole kõndis, mürisesid mööda Gorki tänavat alla kolonn mehaanilisi khakivärvi dinosauruseid, tankid T-34 ja rasked KV-d. Üks tankidest jäi vappudes seisma ja mootor peatus, paisates laiali musta diislikütuse suitsu. Punasel väljakul harjutasid sõdurite faalanksid, munakividelt kostis hobuste kabjaplaginat, masinamüra ja seersantide haukuv kamandamine kõlas üha valjemini ja tungivamalt – see oli kasvava erutuse sümfoonia. Võiduparaadini jäi veel viis päeva ning Moskvast oli saanud lava, kuhu iga päev saabus hulgaliselt välismaalasi: hiinlasi, ameeriklasi, isegi fidžilasi ja aafriklasi, kes täitsid hotellid pilgeni. Tänavatel oli ka naisi – puuvilja ja lilli pakkuvaid talunaisi ning mõnel kõrvaltänaval ka üksikuid tänavatüdrukuid. Teed olid täis veoautosid ja iseliikuvaid suurtükke ning jalaväe rohelistes ja mereväe sinistes mundrites sõdurite tõttu, kes kõik olid saabunud, et marssida mööda Stalini pilgu alt, ei pääsenud keegi Valgevene vaksalisse.
Kogunemisel koolis number 801 kuulutas direktor Medvedeva välja pioneeride nimed, kes lähevad matkale.
„Mulle ei meeldi matkad,” sosistas Senka Dorov, kes istus Andrei kõrval. „Seal pole mugavusi ja toit on jäle. Miks tahavad kõik Nõukogude Liidus nii hirmsasti laagrisse minna?”
Kuid Andrei silmitses romantilisi fataliste. Seal nad kõik olid, kõik koos, paar pinki kaugemal: Minka ja George, Vlad, kahvatum kui kunagi varem, Nikolaša koos Rosa Šakoga, kelle silmad paistsid alati poolkinni olevat. Aga kus oli Serafima? Kuidas Andrei ka ei püüdnud, ei suutnud ta tüdrukut leida.
Lõunavaheajal põrkas Andrei kokku George’i ja Minkaga, kes tormasid mööda keskmist koridori väljakäigu poole. Neile järgnes doktor Rimm.
„Pea püsti, tüdruk!” hüüdis Rimm Minkale. „Kord peab olema. Maailma pilgud on pööratud
