joogid! Kus toit on? Ja grammofon!” hüüdis Vassili valjul häälel, silmis metsik pilk. „Tere tulemast Zubalovosse. Siin elasid varem minu vanemad. Nüüd on see minu oma.”
Mõni minut hiljem istus Andrei juba Serafima kõrval laua taga, mis oli täis gruusiapäraseid suupisteid ning kõikvõimalikke pudeleid. Vassili mängis grammofonil plaate, samal ajal saabusid külalised, kes alustasid tantsimist. „Kuulake, see on Ameerika džäss, rõhutud neegrite muusika!” kaagutas Vassili naerda.
„Kuule, poja,” pilutas ta Andrei poole vaadates silmi. „Sa ei joo ju üldse. See on solvamine! Ära unusta, et minu isa on grusiin. Või siis oli grusiin. Nüüd on ta venelane.”
„Ma olen kehv jooja,” tunnistas Andrei.
Vassili ulatas nii talle kui Serafimale klaasi viskit. „Põhjani!” nõudis ta.
Andrei silmitses oma klaasi ja tal hakkas paha.
„Joo parem, kullake,” ütles Serafima.
Vassili näitas Andrei peale näpuga. „Ma jälgin sind!”
Andrei jõi viski ära. Tema ümber tundus kogu pidu, tantsijad ja istumisruum virvendavat nagu miraaž kusagil kõrbes. Kaks Kokteilisaalist tuttavat tüdrukut tantsisid kokkuliibunult, kummalgi sigaret näpu vahel, ent seejuures teineteist kõrvetamata. Nende nägudel voolas ojadena ripsmetušisegust higi, nii et nad nägid välja nagu alasti söekaevurid vihma käes. Üks kapteni auastmes mees tantsis vaid saabaste ja pükste väel lesginkat. Ja kõige selle keskel seisis Vassili, plaksutas käsi, passis grammofoni ning jõi samal ajal mitmesugustest klaasidest ja pudelitest viina, Armeenia konjakit, Krimmi šampust ja Gruusia veini.
Andrei heitis pilgu Serafimale, kes tundus olevat niisama üksildane ja haavatav nagu ta isegi. Kuidas küll ometi nad siit pakku pääsevad? Andrei tundis end viibivat Moskvast hirmus kaugel; neil ei olnud autot ega mingit võimalust siit põgeneda. Ema hakkab kindlasti muretsema. Ja mida mõtlevad Serafima vanemad?
Nende lauda istus üks viksilt mundris ohvitser. „Mida paganat teie kaks siin teete?” küsis ta. See oli David Satinov, George’i vanem vend. „Kes teid siia tõi?”
Serafima osutas Vassili Stalinile. „Meil polnud siin eriti valikut.”
David Satinov raputas pead. „Oleksin võinud arvata. See ei ole koolitüdrukute jaoks sobiv koht.”
Sellal oli Vassili nendega liitunud. „David, minu isa terviseks. Stalini terviseks! Meie vaprate lendurite terviseks!” Kõik jõid hurraahüüete koori saatel.
„Räägi mulle, David, miks meie lennukid endiselt alla kukuvad?” päris Vassili äkitselt, üle laua lähemale kummardudes.
„Nõukogude lennukid on parimad maailmas,” vastas David.
„Kui neil on midagi viga, siis ütlen ma seda isale. Me peame leidma kurjategijad, kes meie poisse surnukirstudes üles lennutavad! Ja nende pead lendavad, David!”
„Jah, Vaska,” vastas David.
„Kas sa ka tead, miks ma pidu pean?”
David raputas pead.
„Mind ülendati just kindraliks. Isa usaldab mind jälle. Ta andis mulle andeks.”
„Õnnitlen.” David embas Vassilit.
„Serafima! Ma viin su oma lennukiga lendama,” hüüdis Vassili. „Me sukeldume nii madalale, et talupojad peidavad end heinakuhjadesse. Tähistagem! Tule, tantsime!”
„Hei, Vaska, ära sa talle liiga tee, ta on veel noor,” hoiatas David.
Kuid Vassili Stalin tõmbas Serafima kaasa rahvasumma. „See on fokstrott.” Ta võttis Serafima käte vahele, käed kord tüdruku puusadel, kord tema juustes … Serafima tõmbus jäigaks, kui Vassili teda muljus, ning Andrei märkas, kui ebamugavalt tüdruk end tunneb. Mitu tüdrukut asus nüüd Vassili ümber tiire tegema; üritades nende kõigiga tantsida, laskis Vassili Serafimast lahti ja tüdrukul õnnestus mingil kombel hetk hiljem rahvasummast välja lipsata.
David ootas teda.
„Tulge nüüd, mõlemad.” David viipas Andreile. Nad läksid tema kannul läbi pidutsejate summa, eesuksest välja ja trepist alla autode poole, kus seisid suitsu tehes ja lobisedes autojuhid ning ihukaitsjad.
„Kas see on too poeetiline memmekas sealt koolist?” kõmistas Loša Babanava. „Ah et pidu ei meeldi?” Siis silmas ta Serafimat. „Mida tema siin teeb? Ta on liiga noor, et siin olla!”
„Meil on tarvis koju minna,” ütles Andrei. Nende taha ilmus David Satinov.
„Vii lapsed koju, Loša. Küll ma selle kindral Staliniga ära klaarin.”
Loša Babanava laulis Andreid ja Serafimat läbi sooja pimeduse koju sõidutades gruusia laulukest.
Auto tagaistmel toetas Serafima pea Andrei õlale. „Sa oled nii usaldusväärne, Andrei,” ütles tüdruk uniselt. „Tänan sind, et sa mind hädasse ei jätnud. Ma ei usu, et ma oleksin seal hakkama saanud, kui poleks olnud sind.”
Andrei unistustes oli Serafima tema tüdruk. Ta kutsuks tüdruku jalutuskäigule ümber Patriarhi tiikide ja Aleksandrovski aedade. Ta hoiaks tüdruku käsi ja loeks talle Bloki, Ahmatova või isegi Puškini värsse. Pea ringi käimas jookidest ja Serafima naha lõhnast, silitas Andrei tüdruku juukseid, silmitsedes samal ajal sirget tühja teed, mis viis läbi hõbetavate kaskede armee, mida valgustas ümmargune Vene täiskuu, tagasi Moskvasse.
7
„Andrjuša,” hüüdis talle järgmisel hommikul George, kui nad kõik koos mööda koridoriparketti proua Satinova inglise keele tundi tormasid. „Paar sõna!”
Andrei pöördus ning George tõmbas ta riietusruumi. George kontrollis kahe kabiini uksi jalaga lahti lüües, kas keegi ehk käimlas ei viibi, ja keeras siis kraani jooksma. „Kuulsin oma vennalt Davidilt eilse õhtu kohta. Ära sa sellest kellelegi räägi, eks.”
„Muidugi mitte,” ütles Andrei, teades, et ainult lollpea lobiseks millestki, mis puudutas nende juhti.
„Inimesed võivad nende rikkega lennukite tõttu peast ilma jääda,” seletas George sisendavalt. „Seda eilset pole kunagi juhtunud. Oh, ja David ütles, et sa said väga hästi hakkama. Ja Serafima … Serafima ütleb, et sa käitusid kangelaslikult.”
Pärast kooli läks Andrei Patriarhi tiikide juurde. Ta pea valutas ja süda oli paha. Ema oli olnud kui arust ära, kui Andrei varajastel hommikutundidel koju saabus: ta oli poja kaeblikult oiates kaissu haaranud. See oli Andreid hirmsasti ärritanud, kuid ta ei saanud ema ka kuidagi järele jätma sundida. Nüüd peaks ta enesega rahul olema, mõtles Andrei. Ta oli äratanud Vassili Stalini tähelepanu ja selle üle elanud, ta oli seltsimees Satinovil kätt surunud; ometi oli ta ikka veel üksi ja vaatas pealt, kuidas tankistid ja lendurid oma tütarlastele jäätist ja külma limonaadi ostsid. Tiigi ääres istusid vanad daamid, kes vahtisid parte. Miski polnud tegelikult muutunud. Ta oli siin ikka veel võõras.
„Kas ostan sulle jäätise?” See hääl kõlas pehmelt kui kassipoja näugumine, kuid pani Andrei ikkagi võpatama. See oli Rosa Šako, õhujõudude ülema tütar.
„Kas pole kaunis päev?” ütles tüdruk. „Kas tahad minna
