neid venelasi seal? Ma ei mõtle midagi halba, Andrei, aga suurem osa neist ei tea, kuidas naistega ringi käia. Vene tüdrukud piiluvad alati kõrvale. Kas teate, miks?” Andrei raputas pead.
„Nad otsivad mõnd grusiini, vaat mispärast! Saad aru, jah?”
Loša lõi käsi kokku. „Passi peale!”
Sõit Ostoženkalt tagasi Granovskile kestis vaid mõne minuti. Varsti keerasid nad tillukesele kõrvaltänavale ning valvurid suunasid nad käeviibetega parklasse.
„Tere tulemast Viiendasse Nõukogude majja,” ütles George, sellal kui Pobedast nende taga kargas välja turvamees ja neile ukse avas.
„Välja, lapsed,” ütles Loša. Ma pean nüüd minema Väikesesse Nurgakesse ja tooma sealt ära tähtsa mehe.” Lajatades pihkudega auto armatuurlauale, andis ta autojuhile märku edasi sõita, jättes Andrei ja Satinovide lapsed seisma hulga kaunite autode keskele.
„Kellele need kõik kuuluvad?” küsis Andrei.
„Noh,” seletas George, „siin elab suurem osa meie juhte. Aga need on meie omad – suurt oled sa juba näinud, aga siis on veel Cadillac, Dodge ja lahtise katusega Mercedes, mis toodi Berliinist. See kuulus enne Goebbelsile. Või oli see nüüd Himmler?”
„Kas te kasutate neid kõiki?”
„Muidugi mitte. Isa ei hooli autodest ja sellisest värgist eriti. Aga kui Keskkomitee teeb kingituse, ega siis keegi ära ei ütle.”
Andrei vaatas ümberringi, silmitsedes päikesepaistel küütlevaid autosid, siis pööras pilgu roosale sammastega majale nende kohal.
„Kas tunned selle Rolls-Royce’i ära?” küsis George. „Ka Serafima elab siin. See on ainus eraisikule kuuluv Rolls Moskvas.”
Üks turvameestest avas maja tagaukse ning Andrei ja Satinovide lapsed läksid üles mööda laiu marmorastmeid.
George lükkas lahti ukse esimesel korrusel. Ukse tagant paistis pimestav parkettpõranda ja lühtritega koridor. Ah siis nõnda elavad meie vägevad, mõtles Andrei, sellal kui mustvalges vormis toatüdruk, tõmmu reibas tütarlaps, iga last eraldi kaisutas, mitu korda nende nägu suudles ja nad karjas koridori mööda edasi juhatas.
„Minge edasi,” hüüdis toatüdruk lastele järele. „Ma valmistan täna gruusiapärast pidurooga. Ja teie suur vend on ka siin. Kähku!”
Korteris hõljus vürtsikate köögiviljade, sulava juustu ja praetud kana lõhn. Nad läksid läbi vastuvõtutoa, mida ehtisid tiibklaver, Pärsia vaibad, laste fotod, vitriinkapp türkiissinise Hiina portselaniga ja suurem kui elusuuruses õlimaal, mis kujutas Stalinit rindel, käes binokkel (ei tea, kas see on Gerassimovi originaal, mõtles Andrei). Siis jõudsid nad tillukesse puutahveldisega tuppa täis raamatuid ja pabereid.
„See on papa kabinet. Aga neid ei vaata me kunagi.” Ja George osutas beežide kaustade virnale, millele oli kirjutatud „Keskkomitee. Ülisalajane”. Andrei heitis neile ühe pilgu: ei tea, kas neile oli alla kirjutanud Stalin isiklikult? George avas ühe puust kasti, võttis välja neli plaati ja asetades need ettevaatlikult puust kastil pöörlevale alusele, vajutas üht nuppu. Pöördalus hakkas tiirlema, pikk nõelaga varustatud asjandus nõksatas paika ja kohe hakkasid kõlama Utjossovi džässlaulud.
„See on Ameerika raadiokorporatsiooni grammofon,” seletas George. „Sellel saab järgemööda plaate mängida – ja kas pole tal ilus kõla?”
„Pole paha,” vastas Andrei nähtust täiesti pimestatuna.
„Ja see saabus just äsja,” osutas George veidrale klaasist torule ühes teises puust kastis.
„Milline kummaline seade. Mis see on?”
„See,” vastas George, „on riistapuu, mida nimetatakse televiisoriks ja see näitab pilti …”
„Tõesti? … Aga kuidas …?”
„Tule.” Kui nad tohutusse kööki tormasid, kuulis Andrei naerulaginat, toidu särinat ja nõude kõlinat ning seal istus ümber mahagonivärvi laua kogu Satinovide pere, sellal kui teenijanna Leka pliidil vähemalt kolme aurava panniga askeldas.
„Andrei Kurbski!” Tema inglise keele õpetaja Tamara Satinova, George’i hapra kondiga võõrasema, surus tal kätt. „Sa oled see uus poiss minu inglise keele tunnist. Tule ja võta hatšapurit.”
Andrei silmad läksid pärani, kui ta nägi laual auravat Gruusia rooga, midagi pitsa või juustukoogi sarnast, ja kogu seda toiduhulka.
„Me sööme palju Gruusia toite. See siin on lobio – oasupp … ja see on kana satsivi …” Andrei ei tahtnud tunnistada, et polnud kunagi selliseid asju proovinud, ent Tamara paistis seda mõistvat ning pani teda end tundma nii koduselt, et ta asus toitu ette tõstma.
Laua otsas istus õhujõudude vormis noor mees Punalipu ordeni tähega rinnas. „Ahhaa, George’i uus sõber,” ütles ta Andrei kätt surudes. Andrei teadis, et see on major David Satinov, kes äsja oli saabunud tagasi sõjast. Ta pidi selle kangelasliku lenduri ees, kes oli alla tulistatud ja haavata saanud, peaaegu kummarduse tegema.
Ema põlvel istus kuueaastane Mariko, mängukoer süles.
„Leka, tee palun Marikole kuuma šokolaadi,” palus Tamara.
Mariko oli pisike ja tõmmu, tema juuksed olid patsidena pea peale seatud. „See on minu koer,” ütles tüdrukuke Andreile, tõstes üles pulstunud mängukoera, musta labradori. „Silita teda. Kas pole siidine karv? Mul on kool emastele koertele, selle nimi on Moskva Koeratüdrukute Kool. Täna õpivad nad Puškinit nagu teiegi.”
„Oh, Andrei,” ütles nüüd Tamara. „Pead teadma, et kui saabud meie majja, tuleb sul tegemist Mariko Koeratüdrukute Kooliga! Aga nüüd tasa, kallis, ma tahan kuulata, mida su suur vend räägib.”
„Need uued lennukid töötavad muidu hästi,” ütles David parajasti, „aga neil on ka üks probleem …”
„Selle kohta ära ütle sõnagi,” ütles Tamara äkki ootamatult teravalt.
Järgnes vaikus. Kõik teadsid, et nõukogude tehnoloogia kritiseerimise eest oli mehi arreteeritud ja mahagi lastud.
„Aga sellest räägivad õhujõududes kõik,” protesteeris David.
Tamara heitis pilgu Andreile, kes oli võõras, kuid sel hetkel ilmus kööki Loša Babanava.
„Ülemus saabus koju!” teatas ta.
Lõbusus haihtus ja õhustik muutus, nagu juhtub, kui on tulemas lumesadu. Kõik poisid tõusid otsekohe püsti: tuppa oli sisenenud frentšis ja säärsaabastes Nõukogude riigi võimuesindaja, tundetu ja nappide liigutustega. Pingul kui vibunöör, pea pügatud, juuksed meelekohtades hallid, tervitas seltsimees Herkules Satinov lapsi, nagu teostaks rügemendi ülevaatust.
Kõik poisid suudlesid isa kolm korda. „Tere, isa,” ütlesid nad ametlikult. Satinov võttis Mariko sülle, tõstis ta kõrgele ja suudles laubale.
Andreid kütkestas ja hirmutas selle mehe juuresolek. Ta kujutas enesele ette, mis tegusid oli Satinov teinud pikkade aastate vältel Stalini teenistuses: võitlus Trotskiga, sõda talupoegade vastu, terroriajastu spioonijaht, sõda. Milliseid saladusi ta ilmselt teab, milliseid asju ta peab
