kui Nikolaša ning ta sõbrad Vlad, George ja Rosa lükkasid mõned lauad kokku, nii et moodustus tindiplekiline suur laud, mille ääres nad sõid kala, loomaliha, juustu ja tomateid. Näis, et Nikolaša ei jäänud hetkekski üksi, ei liikunud hetkegi ringi ilma kahvatutest salkusjuukselistest sõpradest kaaskonnata, kes kõik nägid välja, nagu poleks nad end kunagi kehaliselt liigutanud ega õues käinud. Nikolaša luges neile midagi oma punaste sametkaantega märkmikust ette ja kõik nad sosistasid erutatult. Andrei tundis põlastuse- ja kadedusesööstu, ent siis meenus talle isa ning ta mõistis, et ükski neist tunnetest polnud isa vääriline. Ta lõpetas võileiva ja klassikaaslastest möödudes märkas ta, et Nikolaša ulatas märkmiku parajasti George’ile.
„Sa võid seda lugeda, George,” ütles ta, „aga võta seda tõsiselt ja ma tahan seda homme tagasi. Koos sinu arvamusega.”
„Muidugi, muidugi,” vastas George rõõmsalt.
Hiljem, kui Andrei kiirustas parajasti mööda koridori järgmisse tundi, kuulis ta selja taga parketil kingakontsade klõbinat. Ta pöördus ringi ja ta vaatevälja ilmus kahvatu tedretähniline nägu. Nikolaša Blagov oli nii pikk, et tõmbus käies küüru. Nagu alati, kõndisid ta kannul tumedapäine kiskjaliku hoiakuga Vlad ja haldjalik Rosa.
„Mida sa arvad õpetaja Goldenist?” päris Nikolaša kaeblikult ja nii madalal häälel, et sõnad kostsid summutatult, nagu oleks tal keele asemel puust lusikas. Vlad ja Rosa kummardusid mõlemad lähemale, et kuulda vastust.
Andrei kõhkles hetke, soovimata juba esimesel koolipäeval teha mõnd kohutavat viga. „Ta on huvitav,” vastas ta viimaks.
Nikolaša raputas otsekui pettunult pead. „On see kõik, mis sul tema kohta on öelda?” Nikolaša kummardus lähemale, nagu kavatseks reeta mingi ülimalt ohtliku saladuse. „Ole ettevaatlik. Siin käivad asjad teistmoodi.”
„Kas Serafima pole sulle veel midagi rääkinud?” küsis Vlad.
„Serafima? Ma isegi ei tunne Serafimat.”
„Serafima mõistab tõeliselt luulet,” ütles Nikolaša pühalikult. „Noh, aga sina pole ilmselt sel tasemel, ehkki sa tsiteerisid Puškinit peast.”
„Mis tasemel?”
„Küll sa näed. Mõtle sellele.”
Nikolaša ja Vlad lonkisid mööda koridori minema. Rosa viivitas hetke ja puudutas Andrei kätt: „Ta võtab kõike väga tõsiselt, aga küll sa näed, ta on ka nii tark ja erakordne.”
Andrei esimene päev koolis number 801 oli peaaegu läbi. Tema viimane tund oli kommunistlik eetika doktor Rimmiga, kes Benja Goldeniga võrreldes oli Andrei meelest hirmus pedant. Rimmi kreemikas Stalini stiilis pluus istus tal nii tihedasti seljas, et rõhutas igati ta tüsedust. Klass seisis valvel, kui ta sisse astus, ning jäi seisma, kuni Rimm sirutas käe vaikides rõhtsa käskiva liigutusega välja. Pärast ülespuhutud tundi, mille vältel Demjan Dorov ja Marlen Satinov võistlesid doktor Rimmiga Stalini ja Lenini tööde tsiteerimises, sellal kui ülejäänud klass haigutas, kirjutas vastastikku kirjakesi ja üritas ärkvel püsida, väljus Andrei klassist viimasena.
Väljudes märkas ta George’i pingi kõrval põrandal Nikolaša punaste kaantega märkmikku. Ma annan selle neile homme tagasi, mõtles Andrei ja torkas märkmiku koolikotti.
3
Kell viis pärast lõunat kuldsete väravate juures. Rahuaja roiutav vaikus ja uue vabaduse joovastus täitsid õhu justkui lillelõhnaga. See on tõesti imede aeg, mõtles Andrei, silmitsedes oma koolikaaslastele järele saabunud limusiine. Autojuhid ja sõjaväelastest tentsikud nõjatusid sigaretti suitsetades ja päikesepaistel higistades oma Packardite ja Lincolnide kaarduvate külgede vastu. Ka mõned emad ootasid siin oma lapsi, kuid suurem osa bolševike naistest käis tööl. Hoidjad, salk priskeid kodukitlites naisterahvaid, seisid eraldi, lõkerdades omaenda naljade peale naerda. Neid ei saanud kuidagi eksikombel emadeks pidada, mõtles Andrei, ja need kaks inimgruppi ei rääkinud kunagi omavahel.
Andrei jäi kuldsete tippudega väravasammaste vahele seisma, otsides pilguga – mida siis? Talle järele tulnud ema vägevas limusiinis? See polnud võimalik, kuid Andrei oli lootnud, et ema võtab end natukeseks töölt vabaks ja tuleb talle vastu. Samas tundis ta kergendust, et ema seal ei olnud. Selle asemel lootis Andrei, et näeb jälle Serafimat ja tema filmitähest ema … ja siis vilksaski Serafima äkki tema kõrvalt mööda.
„Sa tunned „Oneginit” tõesti hästi,” ütles Serafima vaikselt. „Vean kihla, et Nikolaša on su peale kade.” Taas pani Andrei tähele tüdruku südamekujulist nägu, valget nahka ja lõbusa pilguga rohelisi silmi. Serafima ei jäänud ta vastust ootama ja oligi hästi, sest Andrei ei teadnud, mida vastata. Alles hiljem turgatas talle pähe rida vaimukaid vastuseid.
Rolls-Royce juba ootas Serafimat, autojuht toetumas radiaatorivõrele, sigaret hammaste vahel. Serafima vanematest polnud märkigi. Aga tüdruk paistis olevat rahulolematu: „Tänan tulemast, Kirotšenko,” ütles ta. „Aga ma lähen jalgsi. Ütle emale, et mul pole autot tarvis.” Autojuht kehitas õlgu ja tüdruk kõndis eemale, soojadele tänavatele, ning tema ümber heljusid papliebemed nagu juhuslik saatjaskond.
Kui autojuhid minema vurasid, valdas Andreid korraga igatsus kuuluda nende kuldsete laste ellu. Rahune, ütles ta endale, sa käid nendega ühes koolis, sa ju oled osa nende elust. Peagi kuulud sa nende sekka ka.
Andrei asus mööda tänavaid teele, koolikott käe otsas. Ta tundis, kuidas sillutisekividest hõõgus vastu kuumust. Ümberringi nägi aga võidukas nõukogude pealinn välja, nagu oleks seda tabanud lüüasaamine. Ta nägi varemeis maju, mille fassaadid olid läbi tikitud šrapnellikildudest ja aknad katki, nägi pommiaukudest rõugearmilisi tänavaid. Seinad, majad, autod – kõik peale tulipunaste loosungite oli räpane, beež, kooruv, pruunjasroheline, hall. Aga möödujate näod, mis õhetasid võidurõõmust ja päikesepaistest, peaaegu korvasid toidupuuduse ning tänavatel tungles nappides rõivastes nägusaid tütarlapsi, sõdureid, madruseid ja valgetes suvevormides ohvitsere. Mööda mürasid Studebakeri veoautod, Willysed ja ametnike Buickid, kuid selles tornide ja kuldsete kuplite linnas võis näha ka hobuste veetud tõldu, vankreid, kuhjas täis heina või põhku või naereid. Paaril korral, kui Andrei sulges silmad ja kogu maailm muutus pehmelt oranžiks, kuulis ta naeru ja laulu ning oli kindel, et see on päikeses terveneva linna enese hääl. Ta läks alla piki Ostoženka tänavat, siis tegi ringi ümber Natsionali hotelli ja Kremli ning kõndis edasi piki Gorki tänavat, möödudes paremat kätt jäävast Raamatumajast ja vasemat kätt asuvast linnanõukogu hoonest.
Piiludes ühte kangialusesse, nägi Andrei seal õuel kitsi ja veiseid, keda karjatas keegi vana talumees, punane rätik pea ümber ja kõver kepp käes. Jah, see oli linn, mis purustas hitlerlased ja vallutas tormijooksuga Berliini! Millist uhkust tundis Andrei kodumaa vägevuse üle, millist õudust sealsete julmuste pärast. Sealsamas hakkas üks vanaeit pissile, sigaret kahe hambaköndi vahel. Andrei ohkas: ta armastas oma Moskvat. Ta oli peaaegu kodus.
Andrei keeras sisse järgmisest kangialusest, sammus läbi kuumaveetorude ümber rajatud köögiviljaaedade siseõuele ja sisenes siis 1930. aastatel ehitatud korterelamu uksest. Ta ronis üles mööda betoontreppi, kus kõikjal lõhnas hapukapsasupi ja äädikase hõnguga kuse järele, teisele korrusele ja lükkas seal õlaga lahti nende korteri ukse. Raadio mängis, seal luges Levitan oma kõlaval käskival häälel ette uudiseid, ja korteris tülitseti. Koridoris, kus polnud ei vaipa ega värvitud seinu, karjus Ivanov, keskealine teadlane Rostovist, ühe peale kõhnukestest Goldbergi lastest: „Sa pisike tarakan, sa jõid mu piima ära. Ma kaeban su peale majakomiteele. Ma lasen su siit välja visata …”
Nüüd
