tasumist. Talle meenus, kuidas isegi pisim neile antud lootusekübe – et ema leiab uue töö, et nad kolivad suuremasse tuppa mõnes ühiskorteris, et neil lubatakse elada mõnes Moskva-lähedases linnas – ikka ja alati viimasel hetkel neilt jälle ära oli võetud. Ta tundis meelerahu kaduvat.
Vestibüülist pääses pikka koridori.
„Kas tulen sinuga sisse kaasa?” küsis Inessa Andreilt. Polnud midagi nii heidutavat kui esimene päev võõras koolis: ühel hetkel tundis ta ema soojust enda kõrval, järgmisel hetkel muutus ema talle terasahelaks pahkluude ümber. „On sul mind ehk vaja?”
„Jah. Ei. Ma tahan öelda …”
„Ma siis lähen nüüd.” Ema suudles teda ja kadus rahvahulka.
Andrei jäi üksi. Nüüd võis ta end teiseks muuta: teiseks muutumine oli üks bolševismi põhimõtteid. Stalin ise oli lubanud, et isade patte ei nuhelda kunagi poegade kätte, ent Andrei teadis, et seda tehti siiski – ja kättemaksuhimuliselt.
2
Andrei seisatas hetkeks uksel, kust pääses 801. kooli suurde koridori, ning hingas korra sügavalt sisse, tundes uue elu lõhnu: pesuruumide kibedat puhastusvahendi hõngu, parkettpõrandate meeldivat vahalõhna, kuulsate emade lõhnaõli lõhna, mõne õpetaja suust tulevat teravat viinalehka, kõige tugevamini aga lootuse hõngu. Siis sööstis ta inimsumma, silmitsedes seinu ehtivaid raamitud plakateid pioneeridest laagriretkedel, joonistusi Timuri ja tema meeskonna seiklustest sõja ajal ning otlitšnik’ute ehk parimate õppurite nimekirju.
Jah, siin ta nüüd oli – ning ta tundis, kuidas ergas reipus sai jagu George Satinovi põlgusest ja direktori pahaendelisest kutsest. Sealsamas, otse tema kõrval kõndis filmistaar Sofia Zeitlin ja vestles seltsimees Satinoviga. Andrei jäi neid paratamatult vahtima. Ta polnud kunagi näinud kaht sellist kuulsust omavahel vestlemas. See oli nagu ehtsates värvides ringvaade. Ta kuulis nende hääli. Kas nad ka hingavad nagu meie, surelikud, mõtles Andrei, ja pidi siis enda üle naerma. Muidugi hingasid.
Satinovi erarõivais ihukaitsjad kiikasid Andreid põlglikul pilgul ning ta pöördus kõrvale, põrgates äärepealt kokku Sofia Zeitlini tütrega, ja seisatas, mõistmata, mida oli tüdrukus sellist, mis ta tähelepanu äratas. Muidugi seletas seda osalt asjaolu, et tüdruk sõitis kooli filmitähe Rolls-Royce’is.
Zeitlini tütar kõndis palju noorema tüdruku hooletul sammul. Ta lokkis juuksed olid kammimata, ta polnud mingitud, kuid ometi tajus Andrei mingit loomupärast ja olemuslikku võimukust, kellegi sellise mõjuvõimu, kes ootas imetlust ja kelle ootused tingimata täitusid. Tüdruku roheliste silmade pilk ristus hetkeks tema omaga ning Andrei pani tähele ta pikki ripsmeid ja suurt tundelist suud, mis jätsid täielikult varju tüdruku jooksvate silmadega sukad ja kaelani kinni nööbitud vanamoodsa valge põlle, mida ta kandis.
Sellal kui Sofia Zeitlin ja seltsimees Satinov koridori mööda edasi läksid ja kõiki tervitasid, keeras Zeitlini tütar, kes vist märkas, et Andrei teda vaatab, lootusetul ilmel pilgu taeva poole ning see oli nii süüdlaslik liigutus, nagu oleks tüdruk tahtnud öelda, et ka tema ema valmistab talle piinlikkust.
„Serafima!” see oli jälle Satinovi poeg. „Kas vaheaeg läks hästi? Mis uudist?” See paistis olevat George’i lendlause.
Andrei kõndis Serafima ja George’i kannul mööda koridori edasi ja siis helises kell. Vanemad asutasid end minekule ning lapsed siirdusid kogunemisele. Serafima ja George vaatasid, kuidas doktor Daška Dorova ja tema kuivetunud abikaasa neist möödusid.
„Kui lõpmatult vastandlikud on Minka vanemad,” leidis George.
„Tema isa on nagu … jah, nagu küpsetamata kanakotlet!” ütles Serafima.
„Täpselt selline ta on!” itsitas George. Ka Andrei naeratas. Serafima õel märkus oli täpne.
Lapsed suundusid ühele ja nende vanemad teisele poole. Kui seltsimees Satinov möödus, noogutas ta järsult Andreile, kel polnud aimugi, kuidas sellele reageerida (kulpi lüües? Ei!), ent siis kandis rahvasumm ta juba koridori mööda eemale.
Kooli võimlas olid paksude köite alla, mis rippusid kõrge puitlae talade küljes nagu tohutud silmused, paigutatud puitistmete read. Seinu katsid rööbaspuud ning tagaseina läheduses Lenini büstiga ehitud Lenini nurgakese kõrval seisis puust võimlemishobune. Puidust lavale olid kahte ritta seatud istmed õpetajatele, keskel direktor Medvedeva oma – ainus käetugede ja patjadega tool. See kool on nagu mini-Venemaa, mõtles Andrei. Igal institutsioonil oli oma hierarhia, täpselt nagu parteil. Seintel rippusid Stalini ja teiste juhtide tohutud portreed – ja seal, järjekorras neljandana, oli ka Satinovi pilt.
Kui kõik viissada õpilast oma sõbrad üles leidsid, valdas Andreid hetkeks paanika. Nad kõik tervitasid üksteist pärast koolivaheaega – mis siis, kui Andrei siin endale kohta ei leia? Hetkeks kohtus ta pilk George’i omaga, aga siis vaatas George kõrvale. „Minka, ma võtsin sulle koha ära,” hüüdis George. „Serafima, tule siia!” Võttes istet Minka Dorova (Küpsetamata Kanakotleti tütre) ja Serafima (filmistaari tütre) vahel, õhkus George’ist noore poisi roosapõskset heameelt, kes usub end olevat õigel kohal. Keegi pikka kasvu punapäine poiss tõttas võtma kohta sisse teisel pool, Serafima kõrval.
Andrei otsis endale kohta ja talle tundus, et sellele kulus kohutavalt kaua aega, siis istus ta lõpuks kergendust tundes ühele tühjadest kohtadest George’i ja Serafima vastas. Tema kõrvale istus sale heledate juustega tüdruk. Tüdruk heitis pilgu George’ile ja tema sõpradele ning pöördus siis Andrei poole, nagu oleks hetk tagasi unest virgunud.
„Oi, tere. Sa oled uus?”
„Jah,” vastas Andrei
„Hm,” ümises tüdruk. „Mina olen Rosa Šako.”
Ilmselt on ta marssal Šako tütar, mõtles Andrei, kes oli kooli ees äsja õhujõudude ülemat silmanud. Kui nad olid teineteisel kätt surunud, jäi tüdruk silmitsema pingirida, kus istus George, nagu oleks ta Andrei taas unustanud.
„Need seal on minu sõbrad,” ütles Rosa. „Kas sa kohtusid juba väljas George’iga?”
„Tegelikult mitte.”
„Küllap on raske saabuda kooli viimasel veerandil,” ütles Rosa. Andrei meelest nägi tüdruk oma siniste silmade ja kuldsete lokkidega välja täpselt nagu ingel mõnest lasteraamatust. „Kas näed seda punase peaga poissi?”
„Kas seda, kes istub Serafima kõrval?”
Tüdruk näost libises üle vari: „See on Nikolaša Blagov. Minu sõber.” Tüdruk avas just suu, et veel midagi öelda, aga siis – kuss! – vaibus kõigi hääl sosinaks. Mööda vahekäiku sammusid järjekorras sisse õpetajad ja tõusid astmeist üles lavale täpselt samal kombel, nagu saabusid kongressile Stalin ja Poliitbüroo liikmed.
„Kas tead, kes nad kõik on?” päris Rosa lahkelt.
„Ma tunnen ainult teda,” vastas Andrei, kui direktor Medvedeva lavale sammus, kannul asetäitja, mees, kelle rasvased pruunid üle kiila pealae kammitud juuksesalgud meenutasid vitskorvi.
„See on doktor Rimm!” sosistas Rosa, kui mees neist möödus. „Serafima, kes meil kõik hüüdnimed välja mõtleb, kutsub teda Ümisejaks. Kuula.” Seltsimees Rimm ümises valjult viisikest, see oli äratuntavalt laulu „Elagu seltsimees Stalin” viis.
„Tasa, George!” ütles seltsimees
