tema laual oli näha, et Andreil läheb koolis hästi, ja direktor tundis uhkust, et oli ta Rimmi vastuseisust hoolimata kooli vastu võtnud.
„Soovin registreerida oma vastuseisu rahvavaenlase lapse vastuvõtmisele,” oli Rimm öelnud. Tema meelest ei järginud Medvedeva piisavalt parteiliini ja pealegi ihkas Rimm direktori ametikohta. Medvedeva teadis, et igas koolis, igas asutuses oli oma Rimm. Need olid tavaliselt argpüksid, seepärast jäi Medvedeva endale kindlaks.
„Olgu,” andis Rimm alla. „Las ta siis tuleb, kui soovite, aga temasuguse perekond ei suuda niikuinii õppemaksu maksta.”
„Tegelikult, seltsimees, suudavad nad seda,” vastas direktor ning naeratas, mõeldes võimalusele, mille ta saab Andreile pakkuda. Andrei Kurbski oli tema eriprojekt ning direktorile meeldis poisi korralik vaoshoitud välimus, tema lahkukammitud pruunid juuksed ja tumeda raamiga prillid. Pealegi oli ta juba saanud sõbraks George Satinovi, Minka Dorova ja Rosa Šakoga.
Kapitolina Medvedeva oli pühendunud kommunist, kes uskus, et kui lapsi liialt armastada, muutuvad nad egoistlikuks. Ta tundis uhkust, et on kooli direktor, kus käivad lapsed väljapaistvate parteilaste peredest. Talle ei jätnud erilist muljet seltsimees Dorovi ähvardav kahvatus, kuid Dorovi naine Daška suutis olla ühtaegu peene välimusega ja töötada arstina. Marssal Šako, õhujõudude ülemjuhataja, oli niivõrd muljetavaldav, et kui direktor Medvedeva temaga rääkis, siis ta kogeles ja soolas komplimentidega üle. Seltsimees Satinovis oli midagi saladuslikku. Ehk sellepärast, et tema oli tõeline kommunist: oli istunud kinni tsaari vanglates, aidanud vallutada Talvepaleed, tundnud Leninit ja veetnud 1942. aasta talve Stalingradis. Ning keegi ei seisnud lähemal seltsimees Stalinile.
Kapitolina Medvedeva oli just enne sõda õpetanud ka Stalini enda lapsi. Svetlana armastas ajalugu ja oli oma klassi parimate seas. Aga Kapitolinal polnud õnnestunud midagi õpetada juhi pojale Vassilile. Too poiss oli olnud nurjatu korrarikkuja. Samas on see kindlasti raske, kui su isa on suurim ajaloo vägevatest.
Direktor langetas pilgu, et lugeda Benja Goldeni aruannet Andrei kohta. Goldeni palkamine oli teine otsus, mille ta oli teinud Rimmist mööda minnes ning Goldenist oli saanud parim õpetaja, keda Medvedeva kunagi oli tundnud. Pealegi, kuidas sai koolidirektor lasta käest võimaluse palgata tööle „Hispaania juttude” autor?
Direktor võttis prillid eest ja hõõrus silmi. Kui ta prillid jälle ninale pani, märkas ta omaenda peegeldust läikima nühitud lauagarnituuril. Oli see peegeldus moonutatud või nägi ta tõesti nii kulunud välja? Milline vaatepilt! Tal olid juustes hallid triibud ja nina meenutas rohkem linnu nokka! Ega sellise näoga nagu minul pole suurt midagi peale hakata, mõtles direktor.
Medvedeva oli vanatüdruk, kes elas üksipäini ühe äärelinna kommunaalkorteri toakeses, ainsaks varanduseks sari nahka köidetud vanu Tolstoi teoseid. Ta ütles endale ikka, et naisel on elus muidki ülesandeid kui huulepulk ja kleidid. Tema eluülesandeks oli see kool ning ta pidi olema karm ja tagasihoidlik nagu tõeline bolševik.
Direktor Medvedeva oli oma töös kaks korda riskinud, kuid mõlemal puhul teenis see risk tema ülesannet: õpetada ja valgustada – olgu või seesugusel jääajal.
Direktor heitis pilgu kellale. Kell oli seitse läbi ja tal polnud kusagile mujale minna. Ta ohkas, mööndes endamisi, et oli hakanud voodist või vannist välja ronides või eriti maitsvat suppi süües valjusti ohhetama. Ta oli viiekümne kahe aastane. Ja vananes aina.
Medvedeva sulges silmad ja mõtles Benja Goldeni peale. Direktorile meeldis, kui Benja koolis ringi liikus, ja kui mees teda oma mängleval pilgul vaatas, punastas ta. Mõnikord nägi ta Goldenit öösel unes. Medvedeva teadis, et seda meest oleks tore suudelda, ning tal oli tunne, et mehe käte puudutus võiks teha temastki teise inimese. Kindlasti läheksid tema juuksed paksemaks ning nahk muutuks nägusaks ja päevitunuks nagu Minka emal Daška Doroval. Selle mehega saaks temastki naine, kes direktor alati oli tahtnud olla.
Siis raputas ta pead. Golden oli risk ja mitte üksnes sellepärast, et doktor Rimm tema õpetamisstiili laitis, nimetades seda „parteivastaseks väikekodanlikuks tsirkuseetenduseks”. Direktor Medvedeva ei teadnud loomulikult Goldeni juhtumi üksikasju – neid teadsid vaid organid, salapolitsei, ent ta teadis siiski, et keegi polnud oodanud Goldenit tagasi vangist või asumiselt või kus iganes ta oli olnud. Organid ei olnud takistanud Medvedevat meest palkamast, nii et ilmselt nad olid teda kontrollinud ja ta õigeks mõistnud, ent kui tahes võluv ja ülevoolav Golden ka oli, siiski võis ta direktor Medvedeva hävitada.
„Kas te siis ei tea, kes Golden on? Tal on laubal Kaini märk. Ta on nagu pidalitõbine!” oli Rimm talle sosinal öelnud. „Ta on „õnnelik laip”. Ta on surnust ellu ärganud.”
„Aga praegu on ta elus,” oli direktor vastanud. „Ja see on oluline.”
Direktor lehitses jälle aruannet, ent tema mõtted keerlesid ikkagi Goldeni ja Andrei ümber. Andreiga oli asi kindlam kui Goldeniga, aga ka tema võis direktorile ohtlikuks osutuda. Sest mitte keegi ei teadnud, eriti mitte Andrei, et direktor oli ta kooli vastu võtnud mitte tema määritud taustast hoolimata, vaid just selle pärast. Ja ta maksis õppemaksu kinni omaenda palgast.
Jah, mõtles direktor Medvedeva nüüd, ma võin olla üksik ja ma võin vananeda, kuid ma usun, et igaüks võib lunastuse ära teenida, olgu ta kes tahes.
6
Andrei astus Granovski majast pimestavasse päevavalgusse. Gorki tänaval, Moskva peatänaval, möödus ta mundris sõduritest, kes polnud temast kuigi palju vanemad ja kes seal oma kallimate seltsis lõbusalt aega veetsid. Nende muretu rõõm oli nakkav. Andrei oli veendunud, et tema elu oli muutunud, ja ta ei suutnud ära oodata, millal saab rääkida emale, kuidas Satinovid elavad, rääkida seltsimees Satinovi jäisest väärikusest, George’i vihjetest seoses Romantiliste Fatalistide Klubiga ja nende esoteerilistest rituaalidest. Ja siis nägi ta seda tüdrukut. Pikakasvulist blondi tüdrukut, kes läks üle Gorki tänava, vaatamata ümberringi, nii et autod kõikjal tema ümber äkitselt pidurdasid. Tüdrukul oli seljas pikkade varrukatega ja kaelani kinninööbitud puuvillane koolipluus, ehkki oli soe suveõhtu. Ta sisenes sihikindlalt Moskva parimasse raamatukauplusse, Raamatumajja.
Andreil ei olnud raha ja ta oli juba hilinenud õhtusöögile, ent siiski läks ta tüdruku kannul kauplusse. Esiplaanile olid seatud Marxi, Lenini ja Stalini teosed koos Simonovi sõjaluuletuste, Gorki ja Fadejevi romaanide ning Konstantin Romaškini (jah, Serafima isa) stsenaariumidega. Ja kus see tüdruk siis oli?
Andreid rahustas ja ühtlasi vaimustas otsekohe uute raamatute terav liimi ja värske naha lõhn koos vanade raamatute kopituslõhnaga, mis olid riiulitel peaaegu kõdunenud. Ta uuris üliõpilasi ja pensionäre, märkas üht kuldkollaste juustega daami fuksiaroosas pükskostüümis, üht valitsusametnikku sinises ülikonnas ja nokkmütsis, ent ei mingit märki Serafimast.
Andreil polnud mingit plaani ega erilist kavatsust ning kui ta kaupluse teisele korrusele ronis, valdas teda lihtsalt suvepäeva ja Satinovide juures joodud tee mõjul tekkinud lootus. Võib-olla oli ta Serafimat lihtsalt ette kujutanud, mõtles Andrei, silmitsedes enda ümber riiulitel paiknevaid uhkelt nahka köidetud raamatuid. Ta läks kaugemale raamaturiiulite metallist padrikusse. Ja siis, nii nagu jahimees haistab hirve kiiret hingamist puude vahel, tajus ta, et tüdruk on seal. Andrei tõmbas riiulist välja Ernest Hemingway raamatu ning nägi läbi tekkinud avause piiludes Serafimat. Tüdruk lehitses agaralt mingit raamatut, nagu otsiks mõnd kirjarida. Ta pea oli küljele kallutatud, seda armsat kommet oli Andrei juba klassis tähele pannud.
„Serafima!”
Tüdruk võpatas. Kuldsete sädemekestega roheliste silmade pilk peatus küsivalt Andreil. „Õpetaja Satinova soovitas Hemingwayd
