aga sirgelt. Linda vaatas ringi ja nägi, et mõned noored tüdrukud käisid ka vimmas, ja tuli kohe otsusele, et nendega pidi juhtunud olema samasugune õnnetus mis eile õhtul temaga. Äraandlik, ja ta katsus ennast sirgemaks ajada. Samas tekkisid ta silme ette kohe metsikud meeste näod, mis kadusid aga kohe, kui ta jõudis töökohale. Kivid, savi ja müür. All siblisid naised, kes kaevasid vallikraavi. Kaua see kestab – see hullustus? Ei tea… Kuid alandusest pidi ta pääsema. Hakkas sepitsema pääsemise plaani. Sai ühe valmis, aga leidis kohe, et see ei kõlba. Asus sedamaid teisi sepitsema. Ka see ei kõlvanud. Targutas edasi… Töö käis ta käte all korralikult edasi ja müür kerkis.
Ta ei märganudki, et müüride juurde oli tekkinud salkkond võõraid mehi – mõned harilikus riietuses ja teised rüütlirõivais. Linda kohkus ja kohmetus. Kas olid nad tulnud ehk tema pärast, tekkis tal kohe mõte pähe. Kellelgi neist oli pärgamentkaustik kaenla all, just samasugune kaustik, kuhu mungariides mees oli märkinud tema nime. Kindlasti tuldi nüüd tema järele ja ta keha hakkas hirmu pärast värisema. Käed kohmetusid ja ei tahtnud enam kuulata sõna. Kuid kaustikut kandev mees võttis pika kepi ja hakkas sellega müüri mõõtma. Tema tehtud müüri. Nüüd oli talle selge, et tuldi tegema lõpparvet temaga. Ta silmade ees läks kõik kirjuks nagu eelmisel õhtulgi ja minestus kippus peale. Kivi kukkus käest. Ta ehmatas ennast selgeks ja tõmbas küüru – ootas. Kuid hoopi ei tulnud. Teda ei löödudki. Aralt sirutas nüüd käe kivi järele, kuid… kuid seda ei olnud. Kivi oli kadunud. Nüüd tõstis ta ettevaatlikult silmad üles ja värahtas. Noor rüütlirõivais mees seisis ta ees ja pakkus kivi.
„Madonna!” lausus too naeratades.
Linda võttis kivi ja asetas müürile. Ta lihased lõdvenesid suurest pingest. Nutupurse kippus kurku. Ta ei tajunud, mida see kõik pidi tähendama.
Mehed liikusid nüüd müüri äärt mööda edasi ja mõõtsid kepiga selle pikkust. Keegi neist ei teinud temast enam väljagi. Kui ta heitis aga pilgu Jutale ja teistele naistele, vahtisid nad kõik teda imestunud nägudega ja naeratasid. Peale lühikest vaikust, kui mehed olid jõudnud neist kaugele, küsis keegi naistest:
„Kas sina, Linda, tead, mis Madonna on?”
„Ei tea…”
„Kristlaste jumalaema…”
Vaikus. Keegi ei küsinud enam midagi ja Linda ise ka ei rääkinud. Ta mõistatas aga äsjase vahejuhtumi juures, miks kümnik ei löönud teda, miks rüütel ulatas talle kivi ja mis tähendus oli sõnal Madonna… Ta ei saanudki kohmetusest üle ja oli unustanud koguni plaanide sepitsemise tänaseks õhtuks. Kui päev jõudis lõpule ja tuli aeg töölt lahkuda, oli ta mures oma pääsemise pärast. Lohutas ennast vaid sellega, et ega nad täna ta kallale ei tule.
Linnuse müüride vahelt väljudes hoidis ta siiski end vanemate naiste vahele ja eemaldus Jutast, et teda ei märgataks. Kuid asjata. Hoopis teistsugune jõuk mehi tungles seekord naiste vahel ja keegi haaras jõuliselt ta käe. Linda karjatas. Kuid tugeva mehe jõud lükkas ta naiste hulgast välja ja ta oligi kõrvalisel tänaval. Jällegi kõlas metsik naer ta ümber ja kostsid meeste rõõmutsemised.
„Halt,” hüüdis aga korraga käskiv hääl.
Mehed seisatusid. Linda tõstis silmad üles ja nägi, et seesama noor rüütel, kes oli ennist ulatanud talle kivi, seisis ta juures ja käsutas mehed minema. Mungariides mees seisis eemal ja hakkas meeste nimesid pärgamentkaustikusse märkima. Linda märkas, et meeste kuraas oli korraga kadunud ja nad rääkisid alandlikult. Nooruk võttis Linda käest kinni ja viis ta linnusesse.
Kõik oli toimunud nii kiiresti, et Linda mõtted ei jõudnud veel sündmusest aru saadagi. Ta tähelepanu oli pöördunud koguni nooruki käele, mis hoidis kõvasti tema kätt. Valge ja pehme oli too käsi. Linda oma aga must ja krobeline. Neiuna oli ta käsi olnud sama valge ja pehme. Ta süda tõmbus valust kokku. Aga kuhu see nooruk ta nüüd viib? Ega viimaks ometi kohtu ette?
Nad liikusid varsti Riia linnuse sisemuses. Suured kivimajad tänavate ääres. Kas ka orjataride kätega laotud? Aknaaukude asemel olid paljudel majadel läikivad klaasid. Linda oli varemgi kuulnud klaasi olemasolust, aga polnud oma silmadega näinud. Jääkirmetise sarnane, kuid ei sulavat ära. Inimesed olid kõik isemoodi riietatud, nagu kaupmehed, kes käisid omal ajal külades kallist riiet müütamas. Palju liikus rüütleid ja mõõgavendi, ilusate peakatetega ja uhkete saabastega. Need vahtisid neid uudishimulikult. Aga papi- ja mungariides mehed seisatusid ja andsid neile teed. Tänavanurkadel rippusid laternad ja majade ustel seisid sildid mingisuguste kirjadega.
Viimaks astusid nad ühte majja sisse. Kiviastmeid mööda tõusid nad kõrgemale ja sisenesid siis elukotta. Suur ja ruumikas oli see.
Nooruk võttis Lindal üleriided seljast ja pani teda laua äärde istuma. Tõi siis tagumisest toast tinakandikul suure tüki kanapraadi, lisas juurde keedetud herneid ja paar leivakakukest ning käskis süüa. Tõi keldrist kannutäie mõdu, valas kahte peekrisse, ühe asetas Linda ette ja teise võttis endale, jõi ja vahtis nüüd Lindat.
Tollel ei läinud toit alla. Kõigepealt oli tal paha tunne, et nooruk teda üksisilmi vahib, peale selle olid toidud isesuguse maiguga, mis talle ei meeldinud. Kuid ta kugistas siiski vastu tahtmist kõik alla ja jõi mõdu peale. Luksatas. Nooruk hakkas naerma ja kallas veel mõdu. Linda jõi ja luksatus ei kordunud enam, kuid ootas, mis nüüd edasi saab. Nad ei mõistnud teineteisega kõnelda. Kuid see ei takistanud noorukil tegutsemast.
Ta pani Linda seina äärde istuma ja nõnda, et tema üks põsk oli vastu seina ja silmad vaatasid kõrvale. Siis võttis ta Linda sõba peast, seadis selle kohevile ja pani õrnalt pähe tagasi ning sidus otsad lõua alla kokku nagu varemgi. Eemaldus siis kaugemale ja vahtis jälle tükk aega Lindat. Viimaks hüüdis:
„Madonna!”
Linda naeratas. See meeldis mehele ja ta palus veel kord naeratada. Ta mõistis seda kätega väga hästi seletada. Lindale oli nooruki käitumine imelik ja ülimalt naljakas, kuid talle meeldis mehe hääl, talitusviis ja heatahtlik suhtumine. Pidi ta siis tõesti olema jumalaema sarnane, et nooruk teda juba teistkordselt nõnda kutsus? See erutas teda. Vahepeal kadus nooruk jälle teise ruumi ja ilmus siis ilusasti raamitud pildiga. Seadis selle Linda ette ja osutas sõrmega pildile.
„Madonna,” ütles ta.
Linda uuris pilti ja leidis, et see oli tema näoga veidi ühesugune. Ta mäletas oma nägu väikses peeglis, mille oli kinkinud talle isa, ja oli vaadelnud ennast ka veetoobril, ja leidis, et noorukil oli õigus. Seda ei olnud aga keegi varem talle ütelnud. Oli imestunud, kuid ta enesetunne läks paremaks. Ta püüdis nüüd naeratada rohkem, et teha meelehead noorukile. Too naeris laialt vastu ja silmad särasid. Nüüd nägi Linda, et tal olid ilusad sinised silmad. Nooruk tegutses aga edasi. Ta võttis jällegi Linda sõba peast, lasi tal juuksed üles kammida ja pani enda vastu istuma. Jällegi vahtis teda tükk aega ja naeratas:
„Madonna…”
Samas seisundis seadis oma siidise salli Linda kaelale, siis õlgadele ja uuesti pea peale. Keeras teda uuesti põsega vastu seina ja käskis vaadata üles. Katsus avada veidikeseks Linda suu ja sulgeda silmad ning sosistas:
„Oramus (palvetame)…”
Linda lasi kõik kuulekalt sündida. Nooruk tahtis oma tänulikkust millegagi väljendada, tõi teisest toast kandikuga magusaid küpsiseid ja pakkus Lindale. Nad sõid ja rüüpasid mõdu peale. Nooruk seletas seejuures Lindale kõiksugu asju, vehkis kätega ja kõverdas huuli, aga Linda ei taibanud. Ta raputas vaid pead ja naeratas.
Viimaks ei kannatanud nooruk välja, jooksis kiirel sammul trepile ja Linda kuulis, et ta suundus tänavale.
