seal, kus mina seisin,astku seal, kus mina astsin…
Teised pulmalised laulsid aga kooris:
Valmis neiu, valmis vakka,
valmis vööd vöödilised,
valmis vaibad triibulised.
Hobu seisab ukse eessa,
saan on valmis seatud.
Kes tuleb kuuda kummardama,
päeva paistet paluma.
Neiu kumab kuu viisi,
neiu paistab päeva viisi…
Sarvemehed puhusid sarvehäält vahele ja trummimehed lõid trummidel takti.
Päikese loojumisel jõuti Õnnemeele koja ette. Ühisel jõul tõsteti kraam vankritelt ja loomad aeti karjaaeda. Veimevakk viidi tarre ja õlleankur keldrisse. Pulmalised läksid Kotso juurde tagasi ja pidu kestis seal endise hooga edasi.
Linda oli jõudnud uude kodusse. Ta heitis pilgu üle tare ja seisatus. Õnnemeele poissmehelik elamine oli lage ja kõle. Ja kus oli nende abieluvoodi? Seda ta ei leidnudki. Noorik liigatas. Tema senisele nukrale meeleolule valati uut nukrust juurde ja ta oleks peagu nutnud. Kuid hoidus pisaraist. Neelas kuiva, kurku tekkinud pigistuse kiiresti alla ja tõstis silmad mehele. Too säras aga piiritust rõõmust. Vahtis teda üksisilmi ja põles vaimustusest. Oli õnnelik oma saavutuse üle. Oli rahul tänase päevaga, sest peale ihaldatud naise oli talle osaks saanud veel midagi muud tähtsat: ta oli kohanud Lembitut, seda Sakala vanemat ja eestlaste vägede juhti. Ta ei teadnudki õieti, kumb saavutus oli neist suurem, kas ammu ihaldatud naine või ootamatult nähtud Lembitu. Järsku haaras ta aga Linda sülle, kallistas teda ja tassis voodisse. Too rabas end lahti ja karjatas ehmatusest:
„Ah… oh, mis lahti on, Õnnemeel?”
„Mis? Mis viga on?”
„Oled hulluks läinud või?..”
„Noh, viin su voodisse…”
„Sul pole ju voodit…”
„Minu oma voodi…”
„Sea pesa see on, Õnnemeel…”
Mees tarretus. Õnnemeelel ei olnud aimu õigest abieluvoodist ja Linda ei leppinud sellise olukorraga. Selgesõnaliselt ja käskivalt seletas ta mehele esimese abielu tõdesid, noomis teda rumala käitumise pärast ja käskis valmistada korraliku voodi. Siis vaatas ta majapidamise esemed üle ja seadis need korda. Õnnemeel hakkas voodit valmistama.
Öö peale saadi sellega valmis. Linda avas siis veimevaka ja kattis voodi valgete linadega, pani sulgpadjad peaaluseks ja katteks kadunud ema kootud villased vaibad. Siis võttis siidise hame ja andis Õnnemeelele selga panemiseks.
„Sedaviisi on alati Virus tehtud ja meie toimime samuti,” ütles ta.
Õnnemeel vahtis hamet ja imetles. Ta ei olnud veel elus näinud sellist hamet. Neid võis ehk vanasti Sakalas olla, aga tema ajal ja peale sealt põgenemist mitte. Ka Linda riietas end pidulikult. Kuid seda tegi ta nurga taga, ilma et Õnnemeel oleks näinud.
Suveöö hõiskas aga õues. Põhjakaare taevas põles ehakumas, õhk virvendas uimastavatest õiearoomidest, öövaikus helises ööbikute laulus ja Murueide tütred hõljusid metsa all nõiduslikke sõnajalaõisi noppides. Linda süda kilgatas. Ta seisatas lühikest aega aknaaugu juures ja kuulatas ühe kõrvaga õhtut õues, teisega tajus vaevu Õnnemeele juttu Lembitu külaskäigust. Viimaks haaras ta mehe käe ja kutsus teda välja.
„Lähme hetkeks õue ja naudime öö kesksuvist kudrutamist.”
Nad läksid lähedasse metsatukka, mille all vilkusid salapärased sinirohekad silmakesed.
„Need on väikesed ussikesed, kes säravad öösiti rohu sees, ma püüdsin kord ühe kinni ja vaatasin,” lausus Õnnemeel.
„Ma tean… aga vanarahvas räägib, et need on metshaldja silmad…”
Sealt siirdusid nad aasale, kus kohtasid maikellukeste hingeõhku. Linda lummus uimastavatest aroomidest ja tõmmates rinna täis elavate lillede armastust, lausus sosistades:
„Üllatavalt magus…”
„See lõhn meeldib mulle.”
„Kellukeste suukesed hõõguvad ju armastusest…”
„Mh… sa va naljakas, egas taimed oska armastada…”
Siis läksid nad edasi ja istusid viimaks karjakopli aiale ja jäid kuulatama öist muusikat. Sirtsud siristasid tasast siristamist puude lehestikus, aga ööbikud laksutasid laia laulu üksteise võidu lähedas lepikus, laas kõlas vastu, nagu laulaks seal lindude koor. Linda härdus ööbikute laulust, tõmbus Õnnemeelele lähemale ja unistas:
„Kui kaunilt need ööbikud laulavad, nende rinnad pakitsevad vist andumise soovist…”
„Ah, linnukestel on kõhud tühjad, sellepärast kisendavad.”
„Ah, Õnnemeel… ma masendun, kuidas sa võid nõnda mõtelda.”
Nad istusid tükk aega vaikides. Linda tõmbus mehe lähedale ja ootas, et ta teda embaks. Aga too hoidis ainult tema kätt peos ja silitas seda. Hakkas siis seletama, kuidas oli igatsenud tema järele ja käinud isegi hiiel haldjatelt abi palumas, aga kohanud seal Kotsot, kes lubanudki tütre temale. Linda silmad olid suunatud aga külatagusele aasale, mis meenutas lapsepõlve aegu, kui oli seal mänginud ja pununud pärgi. Pärg peas ja lillekimp süles oli ta astunud Udumäe kuninga ette, oli kummardanud maani ja palunud oma poja talle kaasaks. Peig oli kiitnud tema lilledest punutud krooni ja oli teda suudelnud. Oli suudelnud kaua ja palavalt…
Linda langetas jällegi pea Õnnemeele õlale ja ootas suudlust. Mees ei taibanud, või ei julgenud. Linda huuled jäid avali ja sealt kuuldus ohkamist.
Nad istusid jällegi tükikene aega vaikides. Siis sõnas Linda:
„Lähme nüüd ära, mul hakkab vilu.”
„Lähme, lähme – aeg ongi minna magama.”
Nad läksid tarre. Linda heitis pilgu aknaaugule, koit kumas juba idakaarel ja kõrged pilvekiud taeva all olid erksalt roosad. Aeg oli astunud üle suvise kesköö.
„Milline suur mees on too Lembitu… kogume jah kokku suure maleva ja loome siis ühise riigi – eestlaste riigi!”
Linda jäi oimetuks. Iga sõna oli kui hoop tema tunnetele, ta käed läksid lõdvaks ja huuled hakkasid värisema. Nutt tuli uuesti kurku ja lõpuks ta nuttiski. Õnnemeel ehmus. Ta ei taibanud, mis Lindaga oli juhtunud, hakkas teda lohutama, paitama ja haletsema.
„Ah, Õnne… sa oled lihtsalt võimatu,” oigas viimaks naine.
Ja neil tekkis juba esimesel ööl riid.
8
Varsti pärast pulmi jõudis kätte heinategu. Naised, vaimud ja orjad läksid tööle, aga mehed, kes vähegi relva kanda suutsid, värvati malevasse ja pandi sõjaõppustele. Vibulaskmist harjutati ööd ja päevad. Isegi Kotso käis harjutamas. Mehed jaotati kahte kilda: need, kelledel hobused, pandi ratsa harjutusi tegema – vibude ja piikidega, teised pandi jalaväkke – vibude
