Keereldi nooriku ümber ja imetleti tema ilu. Õnnemeel liikus aga uhkel sammul ühe vanema juurest teise juurde, kopsas õllekannu kokku ja kiitis oma äia.
„Kas meil pole kange külavanem, näeb noor välja, tema peaks olema veel peigmees ja kosima endale noore naise.”
„Õige, mis õige – ei tea, kust ta sellise noorusliku kihu on omanud?”
„Eks ikka Läänemaalt, sealt oli ta vanaisa kord tulnud…”
„Sealt see õllepruulimise oskuski oli Virusse toodud.”
„Ah-ah-aa! Noh, naised, mis te vahite, üritage laulu!”
„Laulu, üritage laulu, mis pulmad need ilma lauluta on!”
Kotso kuulatas ühe kõrvaga meeste juttu, teisega aga naiste kilamist. Ta põsk juba punetas ja samm kerkis. Pilgutas silma ühele neiule ja see hakkas kohe kõõrutama:
Siin on hulga neidusid,
mõni hulka mõrsijat.
Ei saa hulgast laulijat,
sõna kolme kosijat –
kui mina ise eest ei võta,
eest ei võta, peast ei peasta,
siis jääb laulu laulemata,
sõna kolme kostemata…
„Ah-ah-haa! Oh-oh-oo! Sõna kolme kostemata!” hüüdsid pulmalised!
„Noh, kes vastab?”
„Vasta sina!”
„Ei, vasta sina, sinul on ilusam hääl…”
Keegi neidudest lauliski:
Kui mina hakkan laulemaie,
laulemaie, laskemaie,
laulu viisi veeretama,
siis jääb küla kuulamaie,
Virumaa jääb vaatamaie.
Küll on laulu, kui mina laulan,
küll on viisi, mis veeretan.
Laulan ma mere mäessa,
mere kivi kilingissa,
mere vahu vaseksa,
mere soola sõmeraksa,
mere põhja põrandaksa…
Kisa pulmaliste seas üha suurenes, kattis vaiksemad kõnelused ja isegi naiste laulu õuel. Igaüks nüüd kergitas oma hääleredelit. Vanemad inimesed ei saanud aga noorte vastu. Kiigeaial juba kraabeldi, visati murul hundiratast ja vängemad poisid vedasid sõrme. Mitu paari oli seljali maas ja katsuti kintsukõveruste kangust. Pillimehed olid seadnud oma riistad korda ja alustasid pulmatantsu viisi. Nooremad paarid kippusid keksima virumagedat, vanemad nõudsid kaerajaani. Malevlased asusidki Õnnemeele korraldusel korda pidama, eemaldasid kraaplejad ja tegid ruumi tantsijaile.
Tantsiti.
Kes seal kõige ägedamalt tantsis? Kotso! Ta oli haaranud ühe ilusa orjatari ümbert kinni ja keerutas seda õhus, ilma et too jalgu alla saigi. Naerdi ja kiideti jällegi külavanemat. Aga õllevaadi man ei olnud enam peremeest. Igaüks võttis ise ja jõi. Ja mis vägev pulm see muidu oligi, kui ei saadud oma käega kappa kallutada ja õlle vahtu vaadata. Vaadati ja kallutati. Hõisati ja hüpeldi.
Kotso koja pimedas nurgas istus aga keegi ja nuttis. Pulmalised olid sattunud hoogu ja ei märganudki, et noorik puudus. Peig oli elavas jutlemises teiste malevate pealikutega ja seletas neile vibulaskmise oskust. Samas seisis mitu naaberküla vanemat, nendega oli ta sattunud hoogu eestlaste maa-kaitse küsimuse arutamises. Ta oli unustanud oma nooriku. Kotso oli kadunud noore orjatariga kuhugi kõrvalisse kohta ja Juta tantsis oma mehega virumagedat. Kui viimane oli tantsu lõpetanud, hakkas ta õde otsima. Viimaks leidis teda tare nurgast, lohutas, noomis ja viis pulmaliste sekka, kus langud laulsid parajasti omavahelise kemplemise sajatusi.
Esimesed langud laulsid:
Peiukene, poisikene,
tõsta üles siidi silmad,
siidi silmad, kulda kulmud.
Nüüd on neiu nähtavalla,
neiu nimi teatavalla.
Küll on pikka piiliroogu,
veel on pikem meie neiu.
Küll on meres vahtu valge,
veel on valgem meie neiu.
Küll on sirged sibulavarred,
veel on sirgem meie neiu.
Küll on uhke ohakas põllul,
veel on uhkem meie neiu.
Meie neiu tööde vastu,
nagu tamme tule vastu,
sarapuu vastu saduda,
leppa laua lume vastu…
Teised langud laulsid:
Peiukene, poisikene,
on see naine, mis sa naasid,
on see kabu, mis sa kosid?
Eest ta nagu istme jalga,
tagant – nagu tamme kändu.
Magu tal jookseb maada mööda,
kõht tal riisub kõrsi mööda,
nina tal neljanurgeline,
suu tal seitsmesopiline,
kael – kaheksakandiline…
Esimesed langud:
Meie neid on piimal pestud,
piimal pestud, võil sulatud,
noorelt koorelt kooritud.
Teie peig on must kui mutt,
must kui mutt ja hall kui rott.
Rehe parsil praetud
ja aganikus hautud.
Milleks küll säärast söödaksille,
säärast tonti toideksille?
Mina võtaks nurgast nuia,
haaraks kolkast suure koodi.
Sellega säärast vihutelleks,
säärast saunas sakutelleks…
Teised langud:
Susi sitte silla peale,
hatt see laskis heina peale,
vares kannud kännu peale,
karu pajule pasandand.
Sealt see mõrsja koju toodi,
pandi parsile paluma,
seati ahju otsa peale…
Viimased ei olnud laulu lõpetanud, kui Linda haaras pea käte vahele ja jooksis nuttes tarre tagasi. Juta ruttas talle järele. Nüüd märkas Õnnemeel Linda kadumist ja tõttas omakorda teda otsima. Ta jõudis peagu koos Jutaga majja ja hakkasid Lindat lohutama:
„Mis juhtus? Miks ära jooksid?” päris Õnnemeel.
„Linda, kallis õekene, ära tee laulust väljagi, nii lauldakse ikka pulmades ja, mäletad, minu pulmades niisamuti,” seletas Juta.
„Ega ma sellest…” nuuksus Linda.
„Millest siis? Ole mõistlik, Linda, ära nuta, lähme pulmaliste sekka, ja su nutuhoog vaibub,” lohutas nüüd Õnnemeel.
